Wednesday, September 14, 2016

1928. Sigrid Undset "Kevad" (Våren, 1914)

Norra kirjanik Sigrid Undset sündis Taanis, elas tol ajal Kristiania nime all tundud Oslos, põgenes natsionaalsotsialistliku rezhiimi eest USAsse ja naases seejärel taas Norrasse. Naine teenis esmalt elatist kontoritööga ning kirjutas 16ndast eluaastast, kuid tema esimene romaan avaldati, kui Undset oli saanud 25-aastaseks. Keskne temaatika jäi läbi aastate samaks

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1928.

Undseti tuntuim looming on triloogia Kristin Lavransdatter (1920-22), eestiski hästi tuntud kui "Kristiina Lauritsatütar". Autori Nobeli põhjenduski oli keskaegse Norra elu tõepärase kujutamise eest, mis viitab "Lauritsatütre" aegadele - 14. sajandile. Triloogia kirjeldab Kristiina elu sünnist surmani ning pälvib tänapäevani tähelepanu ja kiitust ajaloolise ning etnoloogilise täpsuse ja detailsuse eest.


Undseti romaanid käsitlevad kas keskaegseid sündmusi ja tegelasi ning ajaloolisi müüte või tegelevad tänapäevaste probleemidega ning lahkavad naise positsiooni ühiskonnas.


Lugesin Undseti romaani "Kevad", mille tegevus toimub 20. sajandi alguses ning mis kuulub Undseti realistlike, kaasaegsete teoste hulka (samuti nt. Jenny, 1911). Protagonistid Torkild ning Rose jahivad erinevat tüüpi armastust või pigem ideed armastusest, kogevad hingelist ja kehalist ühtsust erinevate inimestega, ehitavad stabiilsena tunduva kodu, mis varsti kokku variseb, ning säilitavad oma sõpruse ka armastuseks peetud konstruktsiooni varemetes istudes.

Undset on oma lugejaga aus, ta ei liialda emotsioonide ega kirjeldustega vaid hoiab kõike tasakaalus. Temaatika on pigem eneseleidmine kui armastuslugu ning kuigi nii pea- kui kõrvaltegelaste elusid valitsevad pidevad traagilised sündmused, ei lase nad sel oma isiklikku arengut peatada ning lapsepõlves kogetut samm-sammult ületades leiavad tee ausa suhteni.

Undseti romaan justkui areneks täiesti oraaniliselt protagonistidega koos ning seetõttu pakkub ta lugejale üllatusi ja pöördeid. Tundub näiteks tihti, et lõpp või teatud lahendus on kindlasti saabunud, sest protagonistid on selles täiesti veendunud ja lugeja vastavalt samuti. Kuid ootamatud muutused figuuride mõtetes, tunnetes ning taustsüsteemides muudavad dünaamikat ikka ja jälle ning lõpplahendus tundub samaväärselt üllatav kui kõige loomulikum kõigist lahendustest.

Kolmesaja lehekülje jooksul lahatakse tohutult paljusid peresuhete tüüpe: ema-tütar, ema-poeg, vend-vend, õde-vend, ema-isa, lõpule jõudes meenub Buddenbrooks, kuid veidi kergemas vormis.

Ma ei tahagi detailidesse laskuda, sest loodan, et loete Undseti ise ja avastate, "Kevad" on kõrgema klassi psühholoogiline romaan ja samal ajal suurepärase progressiivse ja veidi alternatiivselt erootilise naistekaga ;-)


Soovitan soojalt kõiki ülalmainitud Undseti teoseid!

No comments:

Post a Comment