1917. Karl Gjellerup: "Minna" (1889)

Taani kirjanik ja luuletaja Karl Adolph Gjellerup (1857-1919) oli romantik, naturalist, impressionist, individualist ja psühholoogiahuviline.

Gjellerup kuulub tänaseks unustatud kirjanike hulka ning tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine taanlasi suurt ei huvitanud - muidugi toetati rahvuskaaslast, kuid taani publik pidas Gjellerupi pigem saksa kui taani kirjanikuks: mees oli varasest east peale germanofiil ning elas 1892. aastast Saksamaal ja abiellus sakslannaga.

1917. aastal jagati Nobeli kirjanduspreemia Gjellerupi ning teise taani kirjaniku Henrik Pontoppidani vahel - Pontoppidan - ning teistest Skandinaavia maadest näiteks Bjørnstjerne Bjørnson ja (osaliselt) Henrik Ibsen - kuuluvad samuti nn. skandinaavia modernismi tähtsate autorite kaanonisse.

Gjellerupi on raske kuidagi kategoriseerida: Autor üllitas psühholoogilisi draamasid, antiigi satiiri, ülevoolavat proosat ning budismi ja orientalismiga tegelevaid romaane. Mees astus romantikast naturalismi, sealt realismi, siis müstitsismi ja lõpuks, mulle tundub, siiski ennast ei leidnud...

Kuulsamad teosed on "Minna" (1889) ja "Palverändaja Kamanita" (1906), "Tuuleveski" (Møllen, 1896).


"Minna" põhieesmärgiks olevat olnud lahata naise mõttemaailma ning samuti kirjeldab Gjellerup mõningaid paiku ning kultuuri ja folkloori Saksamaal. Põhilugu on tärkav armastus üpris keskmiste noorte inimeste vahel, erandlik siinkohal, et naispool pole armuloo alates tabula rasa, romaan ei lõppe õnneliku lõpuga armastajate saatusliku kohtumise poolt seatud pinge lahtumises vaid lahkab nende suhet ja elu vanaduspõlveni välja ning kumbki ei idealiseeri teist vaid intellektuaalselt motiveeritud ning südamlikus sõprus-armastussuhtes astutakse maailmale vastu.

Romaan algab armsalt, looduskirjeldused on ladusad, värvikad ning loetavad ja Minna ning Haraldi kohtumine, ärevus, kurameerimine ning kokkusaamine-jäämine on sümpaatselt konstrueeritud, mõningate meeldivate kõrvaltegelaste ja väikesekaliibriliste seiklustega. Kuid romaan ise on liiga aeglane ja dialoogide ning protagonistide mõtete ebaoriginaalsus ei tasakaalusta romaani tempo puudumist ja mingil hetkel muutub noorte dialoog lihtsalt läägeks.


Eesmärk psühholoogilist romaani kirjutada ning iseennast ja maailma analüüsida ning armastust mitte idealiseerida vaid realistlikult lahata, on kiiduväärne ning illustreerib ka autori kirjandusloolist mõju - romantismist eemale, naturalismile lähemale -, kuid selle sisuline saavutamine jääb ära ja kirjutatu jätab üha enam soovida. Tulemus on liialt ontlik, et lõpuni võluda.

Võimalik, et Gjellerup arenes hiljem huvitavaks - "Kamanitat" peetakse veidraimaks taani keeles ilmunud romaaniks ja vastukaaluks "Minna" tavalisusele võib selles hiljem ilmunud romaanis leiduda nii mõndagi huvitavat.
Kuid "Minnat" ma lugeda ei soovita.

1903. Bjørnstjerne Bjørnson: "Novellid"

Varase Norra kirjanduskriitika poolt "suurimaks eal elanud norralaseks" tituleeritud norra kirjanik Bjørnstjerne Martinus Bjørnson (1832–1910) pälvis Nobeli kirjanduspremia aastal 1903. Põhjenduseks tõi Akadeemia eelkõige tema "luule erakordse hingelise puhtuse ning kirjutamisel kordumatu värskuse". Bjørnsonit on aga ka kritiseeritud, näiteks August Strindberg pidas teda valeks ning võltsiks ja võrdles professionaalse pidudel ning matustel kõnelejaga. Bjørnson ise olla end "Norra kõige sõimatumaks meheks" nimetanud.

Objektiivselt kuulub Bjørnson nn. "nelja suure norralase" seltskonda, koos Henrik Ibseni, Jonas Lie ja Alexander Kiellandiga. Ibsen ja Bjørnson on kaasaegsed, mitmed tähtsad teosed ilmusid aastase vahega, mistõttu kahte suurkuju ka rivaalideks peeti.

Tõde on, et Bjørnsoni looming on väga mahukas - mees tegutses dramaturgi, novellisti, romaanikirjaniku, ajakirjaniku, teatridirektorina ning oli tuline sotsiaalse ning soolise võrdsuse eest võitleja. Tema artiklid ilmusid rahvusvahelisel maastikul ning eriti hilisemal eluajal oli Bjørnson poliitiliselt väga aktiivne ning võitles Norra-Rootsi samaväärsuse eest. Samuti kirjutas ta Norra hümni sõnad.

Bjørnson alustas oma karjääri 1850ndatel keskajast inspireeritud näidenditega ("Kuningas Sverre", Sigurd Slembe", aga ka rahvusvahelises kontekstis, nt. "Maria Stuart". Rahvusvahelist kuulsust tõid aga nö. talunikujutustused või külanovellid, näiteks jutustus "Synnöve Solbakken" ("Päivila Synnöve") kogus hulgasti poolehoidu ka näiteks Saksamaal (kus autor mõnda aega paguluses viibis)
ning on isegi mitmes variandis (1920ndatel, 50ndatel) filmilinale jõudnud.


Bjørnsonit nii kiidetakse kui kritiseeritakse tema idealismi poolest, mis aga, nagu eelmistest postitustest meenub, Akadeemiale tähtis kriteerium Nobeli laureaatide valimisel. Tänapäeva lugeja perspektiivist tunduvad tema jutustused tõepoolest veidi naiivsed - nagu Gustav Suits on "Noor-Eesti" artiklis kirjutanud: "üle tõelikkuse särab romantika"  -, kuid annavad teisest küljest siiski - minu silmis - realistliku ülevaate norra talumehe igapäevast, unistustest, kohustustest, hirmudest ja veidi ka talutöödest.

Lugesin Suitsu poolt talupojajuttudeks tituleeritud "Arne" (1859), "Synnöve Solbakken" (1857) (saksa keeles sama pealkirjaga, ek. "Päivila Synnöve") ja "Kaluritüdrukut" (Fiskerjenten, 1868) ning pean ütlema, et nende naiivsus on nähtav, kuid tegu on kaasahaaravate tegelastega. Tematiseeritakse noorte inimeste armastust religioossetest konventsioonidest koormatud ühiskonnas, vastalisi tundeid isade-emade, poegade-tütarde, õdede-vendade vahel, religiooni rumalat tähtsust taluühiskonnas - nagu säänses eesti kirjanduseski sarnaselt leida võib, Norras küll räigemas mõõdus. Synnöve vanemad näiteks on väga religioossed, mistõttu keevavereline Thorbjörn, kes pidevalt norijatele mulku lööma kipub, arvab, et üldse näitsiku vääriline pole. Vabameelse viiuldaja poeg Arne ning tema armastuslugu Eli Kampeniga viibib vanemate sünge varju tõttu. Kaluritüdruk Petra aetakse sadamalinnast välja, kuna kihlus kogemata kolme noormehega, kuid saavutab taas poolehoiu ning kuulsuse näitlejana. Tema karjääri algusele eelneb küll pikk diskussioon teemal, kas näitlemine ja hea kristlane olemine üldse kokku sobivad.

Huvitavaks ning lugemisväärseks teeb varajase loomingu novellid asjaolu, et autor on algusest peale käsitlenud inimtüüpe igast sordist ja seda nii nais- kui meessoost protagonistides: vagur-usklikust Synnövest impulsiivse Petrani, introtvertsed Eli ja Arne, kelle paaripanekule vanemad kõvasti-kõvasti kaasa peavad aitama; seelikukütist külaviiuldajast tõsimeelse pastorini ning iga figuuri loomuse ning motiivide üle mõtiskledes ja neile omajagu tausta ning ambivalentsust lisades.

Antud novellid kuuluvad Bjørnsoni varasemasse loomingusse, hiljem võtab autor ka süngemad jooned ning teemad üles, kuid just need jutustused on Akadeeima poolt välja antud erikogumikus valitud lugejale meelepäraseks tutvumiseks Bjørnsoniga.

Kellele Eesti autorite talukirjandus meeldib, "Tõde ja õigus", "Näkimadalad" igasugune sarnane, see naudib Björnsoni jutustusi kindlasti samuti.

Kogumikus oli ka 1882. aastast pärinev "Tolm" (Støv), mille lugemise jätsin aga pooleli, sest tegu on väga aeglaselt edeneva raskete, kohmakate dialoogide kogumikust, jutustusest kummitustest ning raskemeelsetest lastest ja religiooni ning hinge kaalust ja tähtsusest. Kuna lugemine edenes aina visamalt, otsustasin katkestada.

Huvitav on kindlasti veel 1877 ilmunud "Magnhild", kus ülalnimetatud sotsiaalset ja soolist võrdsust tematiseeritakse ning rusutud naine abielu selja taha jätab.

Samuti huvitav võiks olla 1883. aastal ilmunud draama "Kinnas", kus teemaks seksuaalmoraal ning sooline võrdsus ka selles kontekstis, mis omal ajal skandaali põhjustas.

Kokkuvõtteks: Bjørnsoni külajutud on lõbus lugemine õnneliku lõpuga ning demonstreerib lugejale väikest osa norra talurahva elust. Eestlasele ei midagi uut, kuid kerge ja silmaringi põhja poole avardav lugemisvara.


Bjørnsonit pole Eestis erilisel kombel tematiseeritud, Internet vaikib suuremalt jaolt ning tõlkeid on vähe leida.

2010 toimus Bjørnstjerne Bjørnsoni loomingule pühendatud kirjanduspäev Tartu Kirjanduse Majas.

Rahva Raamatu netipoest leiab lõbusal kombel ka vaid ühe inglisekeelse draamade kogumiku. (link)

Gustav Suitsu In Memoriam, "Noor-Eesti" 5/6 1910/11, al. lk. 569 (166) (link)
"Päivila Synnöve" Raamatukui raamatupoes (link)
Veel autorilt Raamatukoi raamatupoes (link)