Nobeli kirjanduspreemia 1973. Patrick White: "Voss"

Austraalia kirjanik Patrick Victor Martindale White (1912-1990) kuulub olulisemate austraalia autorite ning samuti tähtsamate 20. sajandi inglisekeelse kirjanduse esindajate hulka. White on üllitanud lühijutte, romaane ning näidendeid.

1973. aastal pälvis White Nobeli kirjanduspreemia oma jutustamisoskuse ning psühholoogilise nutikuse eest, samuti Austraalia maailmale tutvustamise eest. White oli esimene austraallane, keda preemiaga pärjati.

White'i viies romaan "Voss" (1957, eesti keeles 1997) põhineb preisi maadeavastaja Ludwig Leichhardti retkedel Austraalias 1840ndatel aastatel. Samuti on eesti keeles ilmunud romaanid "Inimeste puu" (Tree of Man, 1955) ning "Twyburni lugu" (The Twyborn Affair, 1979).

White kirjutab tundeliselt ja refleksiivselt ning võtab aega oma figuuride ideede, põhimõtete ning arengu kirjeldamiseks. Nii Voss kui Laura, kelle arengut ning elusid teineteise kõrval kirjeldatakse, on huvitavad figuurid.

As for Voss, he had gone on to grapple with the future, in which undertaking he did not expect much of love, for all that is soft and yielding is easily hurt. He suspected it, but the mineral forms were an everlasting source of wonder; feldspar, for instance, was admirable, and his own name a crystal in his mouth. If he were to leave that name on the land, irrevocably, his material body swallowed by what it had named, it would be rather on some desert place, a perfect abstraction, that would rouse no feeling of tenderness in posterity. He head no more need for sentimental admiration than he had for love. He was complete.

Romaani pinge on ühest küljest Vossi ja Laura teineteisega sobimine ning hingeline kooslus empiirilise lahusoleku ajal, ning samuti Vossi eneseavastamine ning armastuse potentsiaalsele hävingule avanemine.

Samal ajal näidatakse erinevat masti mehi ning kuidas nad Vossiga ning karmi austraalia loodusega ekspeditsioonil toime tulevad.

"Voss" on intensiivne ning üllatavalt naiselik armastus- ning seiklusromaan, mis kätkeb eneses erinevaid armastuse vorme. Väga palju kasutatakse siseperspektiive ning figuuride psühholoogiline sisemaailm on rikkalik, kuid samal määral ka välisperspektiive - rikkalikud on ka looduskirjeldused ning avastusretked.

Romaani kompositsioon on läbimõeldud, tempo rahulik ning teadlik enesest. 

"I am uncomfortably aware of the very little I have seen and experienced of things in general, and of our country in particular," Miss Trevelyan had just confessed, "but the little I have seen is less, I like to feel, what I know. Knowledge was never a matter of geography. Quite the reverse, it overflows all maps that exist. Perhaps true knowledge only comes of death by torture of the mind."

Ainulaadne White'i romaan pole, sest sarnaseid armastuslugusid on nii brittide kui ameeriklaste sulest ilmunud küll ja veel - isegi "Ogalinde" võib siinkohal võrdluseks tuua. Kuid "Voss" on hea ja põneva armastusromaani fännile kindlasti väga mõnus ja sisurikas lugemine.