Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!
2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.
Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.
Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.
Donna Tartt: "Ohakalind"
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.
Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.
Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast"
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.
Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.
Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.
Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus"
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.
Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.
Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas"
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.
Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.
Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!
Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)
2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.
Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.
Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.
Donna Tartt: "Ohakalind"
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.
Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.
Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast"
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.
Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.
Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.
Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.
Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.
Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" (Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.
Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.
Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!
Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)
Ahhoii, Päikesejänku.
ReplyDeleteOooo, Shantaram :-) See oli minu eelmise aasta lugemisnauding number üks. Praegu ootab oma järge Mountain Shadow, mis on siis eelpoolnimetatud loo järg. Teine raamat, mis mu hingetuks tegi ja mida ma lugesin nagu mingis narkouimas, oli Hanya Yanagihara A Little Life.
Naljakas, kuidas uksed ikka korraga avanevad. Eile koperdasin raamatupoes Karl Ove Knausgard'i raamatu otsa ... ma polnud sellest kirjanikust mitte midagi kuulnud. Ja siis, pauhhh, avastasin täna hommikul blogisid sirvides, et temast räägitakse nii palju. Hea, et rongile jöudsin :-)
Mönusat lugemisaastat!
Tere-tere ning aitäh kommentaari eest!
DeleteMountain Shadow on mulgi plaanis, aga jätan teadlikult natuke aega nende kahe vahele, et elamust kauem elus hoida...
Knausgard on tõsiselt paeluv ja omalaadne, teine osa veelgi parem kui esimene, mõlemad oma suhtestatuselt ka täiesti erinevad. Ja väga head. ;-)
Yanagihara tundub väga huvitav, niiet võtan ta ka oma lugemisjärjekorda, aitäh soovituse eest :-)