2016. aasta parimad raamatud

Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!

2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.

Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.


Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.



Donna Tartt: "Ohakalind" 
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.



Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.



Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" 
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.




Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.






Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.



Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" 
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.




Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.




Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" 
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.




Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.



Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!


Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)

Michel Houellebecq: "Platvorm" (Plateforme, 2001) ja "Saare võimalikkus" (La possibilité d'une île, 2005)

Prantsuse romaanikirjanik, esseist, agronoom ning luuletaja Michel Houellebecq (sünd. 1956) kirjutas oma esimese romaani "Võitlusvälja laienemine" ("Extension du domaine de la lutte") aastal 1994. Tema kuulsamad teosed on romaanid "Elementaarosakesed", "Saare võimalikkus" ning "Platvorm", mille tõttu autorit rassivihas süüdistati ja Houellebecq hetkeks Iirimaale kolis, et konflikte vältida.

Üldiselt peetakse Houellebecqi loomingut tihti pornograafiliseks ning vulgaarseks, teda on nimetatud islamofoobiks ja misogüüniks. Konfliktid "Platformi" ilmumise ning raamatutuuriga seonduvad islamofoobiaga.

Samaaegselt kiidavad prantsuse intelligents ning mitmed kirjanduskriitikud Houellebecqi. Teda on võrreldud minu silmis veelgi räigema Matias Faldbakkeniga, kellest minu blogiski juttu olnud (link).


Lugesin Houellebecqi romaane "Platvorm" ja "Saare võimalikkus" ning mõistan kiitjaid, laimajaid, jüngreid ning hukkamõistjaid üheselt hästi.

Keeruline on kirjeldada mu suhet nende romaanidega - nad on ühest küljest täidetud väga detailsete kirjeldustega seksuaalaktidest, kus naised alluvas ning funktsionaalses rollis. Teisalt kirjeldatakse ka intelligentseid, iseseisvaid naisi - kes on samuti oma seksuaalsusega mugavas suhtes.
Houellebecq analüüsib lääne ja ida ühiskonda ning kirjeldab võimalusi maailmamajanduse tulevikus seksiturismi ning apokalüptilist maailma inimeste geneetilise reprodutseerimise taustal.
Kas tegu on kohati räigelt ebasündsate ideedega? Jah. Kas tegu on teravmeelsete mõtetega inimkonna pahede majandusliku ärakasutamise ning sellest tuleneva tõe triumfi kohta? Samuti.


"Platvorm" mängib olevikus ja on eelkõige sotsiaalne kommentaar ühiskonna sisemise lagunemise teemal - sugude võrdõiguslikkus on protagonisti sõnul tekitanud ääretu egoismi ning lääne ühiskonnas on kadunud igasugune individuaalne tahtmine kedagi rahuldada, domineerib vaid tahe rahuldatud saada - seda nii tööl kui kodus. Seetõttu siis seksiturismi buum - aasia naised pakuvad oma keha kapitalina ning on rahul tavalise mehega, kel ontlik töö. Protagonisti sõnul: aasia naise unistus on ametnikuga abielluda.
Antud süzhee ühiskonna katkisuse epopöas ei ole võib-olla kõige meeldivam ja tekitab nii mõneski lugejas tundeid nagu kohkumine, jälestus, hirm ja mõningane viha, kuid autori ideed on kohati väga teravmeelsed ning potentsiaalsed probleemid tänapäeva ühiskonnas on lahatud võib-olla ebatraditsioonilist lahendust pakkudes, kuid futuristlikud filmid ja sarjad, kus inimesed robotitesse armuvad, pole sellest aspektist vaadates karvagi võrra erinevad.

"Saare võimalikkus" jutustab postapokalüptilisest maailmast, vaheldumas päevikuvormis tänapäeva inimese Daniel1 ning neohumaanide Daniel24 ja Daniel25 vahel, kes taas ja jälle algdanieli geneetilisest materjalist paljundatakse. Neohumaanide kohustus on läbi lugeda nende esiisa elulugu ning kirja panna oma kommentaarid. Romaan kirjeldab erinevaid looduskatastroofe, mis Maad rüüstasid ning neohumaanide elu ürgkogukonna vormi regresseerunud metslaste kontrastreeruval taustal. Neohumaanid peavad tundeid ja ihasid mittevajalikuks ja elavad oma aega, suheldes oma originaalide järeltulijatega ning vesteldes teemadel, mida nonde originaalide elukirjeldused sisaldavad - seks, armastus, usk, igavene elu ja nii edasi.


Houellebecqi maailm koosneb üldjuhul edukatest või vähemedukatest meestest ja naistest, keda nood kepivad. "Platvormi" kaaspeategelane on edukas naine, kes oma karjääri ja eraelu ise kamandab, olles samaaegselt võimeline voodis ka andma - ehk siis inimlikkuse non plus ultra.

"Platvormi" protagonist tunnistab ise oma puudulikkust ning imestab, miks selline naine ta välja valis. Kirjutatud on mehe perspektiivist ning teatud naistel lihtsalt puudub individuaalsus, kui elatakse lühike ja vabameelne kehaline kontakt, milleks siis kirjeldada mitte naise kurve ning kehaavausi vaid tema unistusi ja lapsepõlve, kui see pole protagonisti seisukohalt üldse tähtis?


Loetud romaanide põhjal leian, et Houellebecqi misogüüniks pidavatel inimestel puudub kas a) võime analüütiliselt-pragmaatiliselt toimivat romaani sellele väärilise pilguga lugeda ("Platvorm" algab mõtisklusega kunsti väärtuse teemal ning liigub siis sujuvalt üle v!ttudele) või b) seksuaalne individuaalsus (paljud naised võivad end nendes iseloomuta kehades ära tunda ning arvavad, et nood kehad polnudki ehk tehtuga nõus või ei tundnud sellest naudingut, kuna neid isiklikult antud tegevus antud kontekstis ei paelu - sellest tulenevalt on nad nüüd nonde kõrvaltegelaste nimel solvunud).

Isiklikult meeldis mulle "Platvorm" enam, kuna postapokalüptilised maailmad mind kunagi eriti huvitanud pole. Kuid mõlemad romaanid on omanäolised, huvitavad ja tutvumist väärt. Esimese kogemusena soovitaksin siiski "Platvormi" – "Saare võimalikkus" mulle pigem spetsiifiline ja nishiromaan kui tüüpiline Houellebecqilik romaan. Võite seda muidugi kommentaarides vaidlustada, oleksin väga huvitatud.

Mind paelus autor igatahes kokkuvõtteks küllaltki ning kavatsen Houellebeqci loomingut ka edaspidi jälgida ning lugeda. Vabameelne, kriitiline mõistus on võimeline leidma tema radikaalsete võtete tagant intelligentse, analüütilise, teravmeelse, erakordse kirjatüki.

Julgust!