2016. aasta parimad raamatud

Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!

2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.

Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.


Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.



Donna Tartt: "Ohakalind" 
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.



Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.



Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" 
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.




Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.






Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.



Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" 
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.




Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.




Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" 
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.




Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.



Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!


Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)

Donna Tartt: "Ohakalind" (The Goldfinch, 2013)

USA kirjanik Donna Tartt (sünd. 1963) on kirjutanud lühijutte ning romaanid "Salajane ajalugu" (The Secret History, 1992) ning "Väike sõber" (The Little Friend, 2002). Tema lühijuttu "Varitsus" (The Ambush, 2006) nimetati samal aastal "Ameerika parimate lühijuttude 2006" nimekirjas. Tema kolmas romaan "Ohakalind" ilmus aastal 2013 ning pälvis 2014. aastal Pulitzeri kirjanduspreemia. Tema romaane on tõlgitud enam kui kolmekümnesse keelde.


"Ohakalind" on haarav draama Theodore Deckerist, kes kaotab noorukina Metropolitani kunstimuuseumis toimud katastroofi tagajärjel oma ema, kuid leiab maagilise ühenduse  noore tüdruku ning tolle kadunud vanaisaga. Sama näitust külastanud ning sama pilti imetlenud Welty kingib Theole oma sõrmuse ning tema viimane soov on, et Theo võtaks kaasa Fabrtitiuse "Ohakalinnu".

Kohtumine Weltyga toob Theo ellu uued ühendused ning uue maailma, millest poiss aga uuesti välja rebitakse, kui ilmub poisi kadunud isa, kes oma elatist hasartmängude ja kihlvedudega teenib. Vegases isa majas veedab Theo mannetud aastad erinevate meelemürkide seltsis ning lahkub lõpuks, täis süütunnet ja leina, kuid leiab tähtsaima sõbra oma elus.

Theo jätkab oma eluteed kunsti ja antiikse mööbli maailmas ja võitleb leina, erinevate sõltuvuste, süütunde, mida põhjustavad nii kadunud vanemad kui "Ohakalind". Kuni tema sõber mingil hetkel taas ilmub ja Theo haprale vundamendile ehitatud ebastabiilne elu taas pea peale pööratakse.

Welty lapselaps Pippa, kes Theole juba muuseumis esimese kohtumise hetkel suurt huvi pakub, ilmub ja kaob tema ellu ja elust tihti ning Theo jäägitu armastus tüdruku vastu ja sellest põhjustatud kannatused - või ühendabki neid vaid lein ja kannatus? - on teine keskne romaani teema.


Tahtmata sisust enam avaldada kui tarvis, ütlen siinkohal vaid, et "Ohakalind" on üks parimatest raamatutest, mida ma sel aastal ning viimaste kuude jooksul lugenud olen.

Donna Tartti figuurid on rikkalikud, värvilised, mahlased ning kogu romaan on nii põnev ja samal ajal nii orgaaniline, et kogu tegevus, mis toimub keskmiselt kiires tempos erinevates linnades nii Põhja-Ameerikas kui Euroopas, on niivõrd ehe, et võimatu on mitte end selle romaani lehekülgedesse kaotada.


Tartt ise ütleb, et täiuslikkus ja kiirustamine ei sobi kokku - kuigi ta kirjutab iga päev, ei kirjuta ta kiiremini kui loomulikult võimalik. "Ohakalind" annab sellest tunnistust: romaan on emotsionaalne ning intelligentne, samaaegselt klassikaline arenguromaan kuid ka refleksioon kunsti ning väärtuslike asjadega ümberkäimise teemal ja teatud määral isegi ajalooline uuring Renessansi kunstnikest.

Samal ajal on "Ohakalind" leina ja trauma psühholoogia täiuslik visand - Pippa ja Theo on kaks rasket armastatud inimeste kaotust seedivad ning sellest hoolimata ennast üles ehitada püüdvat indiviidi, kes oma eludega erinevalt ümber käivad kuid neil harvadel hetkedel, kui kaks kontrastset kuid samas nii sarnast figuuri kokku sätitakse, tiksuvad nad täiuslikus harmoonias. Miks nende vaheline armastus ei tööta? Lahendus on sama ehe kui kurb.


On lõike, kus romaan justkui peatuks hetkeks ning Theo keerlevas mõttekaleidoskoobis tuleb esile üks väike värviline klaasitükk, mis on ilus aga kraabib nahka, sest kannatus, trauma, süütunne ja kohati paaniliselt oma isaks muutumise vältimine on teemad, mida noormees aeg-ajalt nii tabavalt lahkab, et pilt ja emotsioon hoiavad leheküljel kinni ning lugeda tuleb väga, väga aeglaselt.

Samuti on lehekülgi, kus tegevus on nii intensiivne, et punktid ja komad on kohati ära jäetud, sest kirjeldaja ei hooma oma kirjeldust, ja just nii see töötab ja tekitab täpselt sellise tunde, nagu kavatsetud.

Oleks veel väga palju öelda, aga võib-olla jätan selle romaani võimsuse teile avastada.

Donna Tartt on erakordne jutustaja ning tema jutumaailm on koht, kuhu tahan kindlasti naaseda.

Tõeline teemant!