Arvamusreede, 5/17: Räägime raamatutel põhinevatest filmidest ja lühisarjadest

Tere, kallid kirjandushuvilised!

Sel kuul mõtisklen eelkõige Atwoodi "Teenijanna loo" (Handmaid's Tale) äsja jooksma hakanud telesarjaversiooni, kuid ka näiteks hiljuti tematiseeritud "Ameerika pastoraali" filmiversiooni ajel teemal: kas ja kuidas on võimalik raamatust head filmi või sarja teha ning millised otsused ja aspektid seda protsessi toetavad.

Atwoodi romaanist kirjutasin hiljuti siin (link)
Ameerika pastoraali filmist kirjutasin ennist siin (link) ning romaanist eelmisel aastal siin (link)


1) Autori nõusolek ja koostöö.
Jätkates "Teenijanna loo" näitega, näib raamatuversiooni autori koostöö olevad suures plaanis lausa elutähtis: Atwood toetas lühisarja loomise ideed, aitas lavastust kirjutada ja kujundada (ametlikult on Atwood consultant producer) ning ilmus lausa põgusalt, kuid äratuntavalt esimeses osas, mil noortele neiudele õpetatakse käitumist nende uues üsamasinafunktsioonis:

"Teenijanna loo" sariversioon on elegantselt lahendatud, näitlejad suurepäraselt valitud, romaani toon ning loo tuum on osade narratiivides oskuslikult kaalutud ja teatud mõttes humoorikalt valitud, kuid samaaegselt kerge ja muretu normaalmaailma ja Gileadi rusuva düstoopia kontrasti veelgi tugevdama muusika aspekt vaid tõstavad üldmuljet ning sarja kvaliteeti.

Sellest lähtuvalt siis ka ülejäänud filmide-sarjade jaoks problemaatilised aspektid:


2) Vormiline dimensioon: Põhinarratiiv ning tuummotiivid.
Näiteks "Ameerika pastoraali" puhul rikkus filmi sisu minu silmis täielikult ära asjaolu, et McGregor keskendud lavastades liigselt abieludünaamikale tema ja Jennifer Connelly mängitud abikaasa vahel ning liiga vähe haprale suhtele enda ja tema Dakota Fanningu mängitud tütre vahel. Visuaal, toon, pikkus, taustaaspektid olid küll paigas, kuid nii päevakajaline-poliitiline taust kui loo põhitraagika tallati maha.
Ühesõnaga - kui autor on elus ja olemas, tasuks temaga kokku leppida tähtsate ja mittetähtsate tegelaste, sündmuste, suhete ja konfliktide suhtes ning sellest lähtuvalt ka film või sari kokku panna.


3) Ajaline dimensioon: ajaline maht.
Taas Atwoodi näidet kasutades: mõni raamat on liialt võimas, et seda vaid kahetunnisesse filmi kokku pressida. Seoses viimaste aastate telesarjade kvaliteedi kiire paranemisega pälvib televisioon kohati lausa rohkem tähelepanu kui eelnevalt valitsev filmivorm. Sellest tulenevalt investeerib üha enam lavastajaid ja produtsente sarjavormi - näiteks lavastas Reese Witherspoon väga edukalt samuti hiljuti telelinal romaanil põhineva lühisarja "Suured väiksed valed" (Big Little Lies, 2017 - link filmiveebi sarjalehele), mis pälvis ülisuurtes kogustes positiivset tähelepanu ning vastujaka. Sarja peaosades mängivad Nicole Kidman, Witherspoon ise, Zoe Kravitz, Shailene Woodley ning Alexander Skarsgård - enamikku neist on regulaalselt näha pigem "suurel" linal.

Tundub, et kuigi sotsiaalse meedia tagajärjena on vaataja võimalik tähelepanumaht ajaliselt kahanenud, on sarja vormis võimalik osade kaupa intensiivsemat sisu edasi anda kui filmis ning just sellepärast lähevad minu prognoosi kohaselt ka tulevikus paljud pigem telesarja teed.


4) Sisuline dimensioon: olemasoleva info vabavoliline täiendamine või kärpimine.
Siinkohal räägime pigem fantaasiasarjadest ja -filmidest nagu näiteks "Troonide mäng" ( Game of Thrones, 2011- ...) Fantastilised elukad ja kust neid leida (Fantastic Beasts and Where to Find Them, 2016) - originaali autor töötab mõlemal juhul lavastaja(te)ga koos narratiivide loomisel, kuid kompleksne ja suure info hulk tuleb vastutustundlikult filmi/sarja osadesse jagada.

"Troonide mängu" raamatukaanon tuuakse filmilinale osaliselt tervikuna, osaliselt ajaliselt nihutatult ning osaliselt esineb informatsiooni, mida raamatutes ei leidu. "Fantastiliste elukate" puhul on asi tunduvalt lihtsam, kuna tegu täiesti uute teadmistega, mis küll raamatutel põhinevad, kuid millel pole paberkujul narratoloogilist vundamenti. See annab lavastajatele loomulikult rohkelt vabadust.


Elementide ärajätmine põhjustas probleeme "Harry Potteri" raamatusarja filmides, kus ülipikkadest romaanidest taibati alles viimase osa puhul kaks filmi vändata. Vaidlen, et lühisari oleks ka antud narratiivi parema ning põhjalikuma ümbervormimise jaoks pakkunud parema meediumi.

Kolmandaks on aga võimalik elementide ärajätmisega tekitada uusi elemente - näiteks jäeti sarjas "Suured väiksed valed" jutustamata ühe tähtsa figuuri minevik, mis sarja lõpus väga traagilise sündmuse põhjustab. Sellele põhinedes võiks tegelikult loo lõpuni jutustanud Witherspoon veel ühe hooaja täita ning sari oleks jätkuvalt põnev.


5) Moraalne dimensioon: autorivabadus ning omalooming.
Lõppeks on muidugi oluline arutelupunkt lavastaja visioon ning tema ideed kirjaniku või kunstniku ideede vundamendi põhjal - paljud vaidlevad näiteks "Troonide mängu" puhul, et film ja raamatud on vabalt seotud ning sarjal on õigus minna teatud faktilistes aspektides teist teed, seni kuni Martini maailma võimaluste (suhteliselt piiritutes) ja figuuride suhtes loogilistes piirides püsitakse.

Vaadates antud kontekstis teise nurka: Fan fiction, fännide poolt kirjutatud alternatiivsed narratiivid ning filmilõpud on Internetis olnud Interneti algusaegadest peale, kuid kui sellistest asjadest üritatakse filmi teha, tuleb välja "Twilight", mis vähemalt minu arvatest ei auhindu ega täiskasvanud inimese tähelepanu vääri. Kuid seni kuni fan fiction püsib endale antud piirides, foorumites ning blogides, on kõik korras.

Veel üks halva adaptsiooni näide oleks Tim Burtoni hiljuti ilmunud "Miss Peregrini kodu ebaharilikele lastele" (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2016) - keskmine film, Ransom Riggsi romaanitriloogia, millel Burtoni lavastatu põhineb, mittetundjale tore-armas müstiline fantaasiafilm, kuid raamatutundjale ebaõnnestunud, kuna figuuride suhete ning põhijoontega manipuleeriti räigelt. Kuna tegu on triloogiaga ja plaanis järgnev triloogia (Riggs kirjutab hetkel sarja neljandat romaani), oleks lühisarja formaat taas parem meedium sisu põhjalikumaks ümbervormimiseks.

Meenuvad aga ka mitmed head adaptsioonid: "Ameerika psühho" (American Psycho, 2000) ning "Pii elu" (Life of Pi, 2012 - blogilink, filmiveeb), "Kaklusklubi" (Figt Club, 1999) - pigem filmid, mis alles tutvustavad vaatajaskonnale raamatut, mida filmi vaatamise järel kindlasti lugeda soovitakse. Näiteks "Pii elu" filmivariandis muudeti narratiivi kõrvalistes aspektides, kuid film oli antud loo täieliku näitamise võtmes visuaalse meediumina suurepärane valik. Filmi peavad sel puhul lausa paljud paremaks kui raamatut, ning piisab filmist täielikult loo jutustamiseks.


Alustasin seda mõtisklust sihiga kirjutada raamatute filmideks muutmisest, kuid olen nüüdseks orgaanilisel moel jõudnud järeldusele, et tegu on argumentatsiooniga raamatute lühisarjadeks muutmise kasuks ning et filmivorm ei õigusta head raamatut praktiliselt kunagi.

Tegu on kompleksse teemaga ning oleksin väga huvitatud, mida teie sel rindel kogenud olete:
millised raamatutel põhinevad filmid ja sarjad on raamatut lugedes või filmi/sarja vaadates valmistanud pettumuse, millised sarjad ja filmid on eriti head? Kas on targem alustada raamatust või filmist? Kas objektiivne võrdlus on võimatu, kuna esimene kogetu jätab alati tugevama mulje?


Põnev, nii põnev jututeema.
Kohtume taas kommentaarides. ;-)