2016. aasta parimad raamatud

Möödunud aasta oli täis väga häid ning vähem häid lugemiselamusi. Mitu raamatut täpselt loetud sai, on raske öelda, sest kogu mu lugemisvara blogisse ei jõua, kuid lähtume umbes 55 raamatust. 2017 siht: lugeda veelgi rohkem!

2016. aasta kümme parimat - lugemise järjekorras, igasugune pingerida puudub! - olgu siinkohal veelkord esile toodud - et teile ikka uuesti tugevalt neid kõiki soovitada.

Teose pealkirjale klikkides satute kohe vastavale blogilehele.


Mart Sander: "Litsid. Naiste sõda"
(2015) - kaasahaarav jutustus ühe maja elanikest, kes end Teise maailmasõja aastatel elatavad erinevatele rinnetele kuuluvatele härrasmeestele meelelahutust ning lähedust pakkudes. "Naiste sõda" lahkab suuri ajaloolisi sündmusi lihtsate naiste perspektiivist ja on nutikalt, lõbusalt ning huvitavalt kirjutatud.



Donna Tartt: "Ohakalind" 
(The Goldfinch, 2013) - tundeline ning põnev lugu traumast ning sellest, kuidas kellegi kaotamine võib inimesi kokku tuua, kuidas juhuslike sündmuste juhuslikkus on vaid illusioon ja kuidas armastus ületab kõik takistused, sealhulgas illegaalsel rajal käidud aastad. Südame keeltel mängiv romaan.



Philip Roth: "Ameerika pastoraal"
(American Pastoral, 1997) - ühe pere lõhkemise lugu erinevatest perspektiividest. Äärmuslike ühiskondlike suundade ning sündmuste mõjud noortele pereliikmetele ning hea ja edukas olemise anatoomia ja pahupooled. Nagu pealkirigi lubab, ühe idülli õilis kirjeldus - ning siis tükkideks rebimine. Nõudlik romaan nõudlikule lugejale.



Charles Dickens: "Jutustus kahest linnast" 
(A Tale of Two Cities, 1859) - ood Londonile ja Pariisile, jutustus prantsuse revolutsiooni veristest sündmustest kitsamatel tänavatel, ühe pere traagiline teineteise kaotamise ja leidmise lugu ning kordumatu keeleline meistriteos. Ajalooliste sündmuste raskekaalu liiga vapustav ning tunnustust vääriv kajastus.




Sofi Oksanen: "Norma"
(2015) - Oksaneni uusim romaan lahkab naise ilu hinda, hindamatust ning väärtusetust, jutustades põneva, müstilise perekonna saladusliku loo ning mõtiskledes samal ajal esteetika väärtuse ning kapitaliseerimise üle.






Michel Houellebecq: "Platvorm"
(Plateforme, 2001) - Üks huvitavamaid ning teravmeelsemaid sotsiaalkriitilisi romaane viimastest aastatest - läheduse ning intiimsuse kadumine, inimese kaubaks muutumise ning lääne ja ida sümbioosi tagajärjed pere- ning eraelule - ja selle keskel üks armunud, kuid veider mees... Mitte nõrganärvilistele.



Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" 
(Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901) - meisterlikult kirjutatud suurromaan ühe kaupmehepere kohanemisest eluga 18. ning 19. sajandi vahetustel ning sellest tulenevate muutustega - üleminekud konservatiivsest modernsesse ning vanast uude ning nende võimetus sellega toime tulla. Väiklase inimlikkuse täpne anatoomia, filigraanselt ning kaunilt teostatud ülihea romaan.




Sinclair Lewis: "Babbitt" (1922) - kaunist keelelist irooniat täis lugu ühe keskklassi pere püüetest saada oma naabritest paremaks ning ühiskonna poolt kehtestatud klassisüsteemis kõik tunnustuse liigid pälvida, olles samal ajal absoluutselt võimetud iseseisvaks tegutsemiseks või mõtlemiseks. Lõbus seltskonnakriitiline episood 20. sajandi alguse USAst.




Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas" 
(Min kamp. Første bok, 2009) - tundeline, refleksiivne, intellektuaalne ühe mehe lugu
kõige kohutavamatest kriisidest, mis võivad tabada üht last, poissi, meest ning peret. Justkui ei juhtukski midagi, kuni äkitselt juhtub kõik... Räigelt aus autobiograafia, mis kindlasti lugemist väärt.




Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003) - tõeliselt võimas, põnev, emotsionaalne seiklusrikas lugu Mumbais oma kohta leidvast austraaliast põgenenud vang Lini sõprustest, armastutest, kannatustest, elu õppetundidest, tihedalt vahelduvatest lustakatest episoodidest ning sügavaimast leinast India kauneimates kohtades ning räpaseimates nurkades.



Ikka ja alati suur aitäh minu lugemispäevikut jälgimast ning blogiauhindadel minu blogi eest hääletamast!


Rõõmustan iga kliki ja kommentaari üle ning soovin teile suurepärast lugemisaastat 2017 :-)

1929. Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901)

Th. Mann aastal 1900

Saksa kirjanik Thomas Mann (1875-1955) on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid saksa kirjanikke nii Euroopa kui maailma mastaabis.

Tema esimene suur romaan, 1901. aastal ilmunud "Buddenbrooks" tõi kirjanikule Nobeli kirjanduspreemia au aastal 1929 (1924. aasta ilmunud samuti suur ning tuntud romaan "Võlumägi" olla Rootsi akadeemia liikmete seas vastalisi reaktsioone esile kutsunud).


Muud, samuti tuntud Manni teised on veidi lühemad jutustused "Tonio Kröger" (1903), "Tristan" (1903) ning "Surm Veneetsias" (1911) ning romaanid "Võlumägi" (1923) ja "Doktor Faustus" (1947), ehk ka "Lotte Weimaris" (1939) - esimene Manni romaan, mida lugesin ning kiirelt käest panin.

Manni loomingut on palju - on veel hulgaliselt novelle, jutustusi, paar näidendit, esseesid, autobiograafilisi kirjeid, artikleid ning isegi paar Manni enda poolt loetud heliraamatut.

Olen Manni lugenud nii eralõbuna kui akadeemilise analüüsi eesmärgil: Buddenbrooksist on eelnevalt lühidalt juttu olnud aastal 2010 siin (link) ning "Võlumägi" läks lahkamisele aastal 2011 siin (link). Jäin mõlemal juhul pigem äraootavale-neutraalsele kuni negatiivsele seisukohale, mõlemad teosed tundusid liiga vedavad ja venitatult pikad.


Nüüd, kuus aastat hiljem "Buddenbrooksi" lugedes ning olles veetnud pea kaheksa aastat saksa keeleruumis, olen võimeline Manni rohkem mõistma nii sõna otseses kui kaudses mõttes ja olen jõudnud seisukohale, et "Buddenbrooks" on erakordse detailide armastusega kirjutatud väga suure hingega romaan, mis peegeldab nii Lübecki, Baierimaa, Hamburgi kui Preisimaa mentaliteete ja kirjeldab figuure, kes pole üldse sümpaatsed, kuid kelle saatused on äärmiselt haaravad.

Romaan toimub aastatel 1835-1877 peamiselt Lübeckis, kuid osaliselt ka Hamburgis, Münchenis, Travemündes, Berliinis...
Figuurideks on neli põlvkonda Buddenbrookide peret, alustades vanima, konsul Johann Buddenbrookiga, kes teeb parasjagu sissekannet perekonna päevaraamatusse oma poja sünnist, lõpetades noore kunstnikuhinge Hanno Buddenbrookiga, kes tõmbab päevaraamatusse kaks kriipsu ning teatab, et nüüd ei tule enam midagi.

Saksakeelse romaani alapealkiri on "Verfall einer Familie" ehk ühe perekonna langus – tegu on selge vihjega raamatus juhtuvast.

Isa Thomas;
"Thomas Buddenbrook"

Lübecki kaubandusliku maailma juhatavad kujud, Buddenbrookide pere Johannid, nende konventsioonidesse sunnitud pere edu heade partiidega toetavad naised, üldised ebaõnnestumised ning seltskonna kahjurõõmsad reaktsioonid, kaugemate nõbude eesrindel klatshivad kaupmehepere ebaedu nautivad kaaslinlased, kaunid tualetid ning ekstravagantselt sisustatud söögisaalid ning suitsetamistoad, perekondlik rivaalitsemine ning intriigid, laste edu ning murtud südamed pereliikmete surivooditel - kõike juhtub elus ning ka "Buddenbrookide" romaanis.


Üritame kokku võtta teatud parteid:
Kohusetundlikkus pragmaatiliselt: Johanni ning tema järel Thomase püüdlused oma pere rikkust suurendada, tema lõplik väsimus läbi aastate pideva esinduslikkuse ning seltskondlikkuse kohustuse tagajärjel. Ilmselge seedesüsteemi läbi põletamine selle käigus.

Tädi Elisabeth;
"Tony Buddenbrook"

Kohusetundlikkus emotsionaalselt: Antonia Buddenbrooki erinevad püüdlused isa ning venda oma abieludega aidata ning pere rikkust suurendada, mis olukorda vaid hullemaks muudavad. Toni suured eksistentsialistlikud piinad ning valmidus end üpris mõtlematult uutele kosilastele sülle visata, teisalt tema lapselik-uhke loomus, mis muudab võimatuks inimestest läbi näha ning on praktiliselt ebaõnnestumise musterretseptiks. Pärandub Toni tütrele.

Kohusetundlikkus kirglikkuse võimuses: Gerda ja Christian Buddenbrook - soovivad ühest küljest vaid pere imagot säilitada, kuid otsustavad siiski kire kasuks; elavad konventsionaalset elu, kuid ei leia selles midagi rahuldavat; Gerda puhul huvitab teda enam muusika kui kaupmeheelu; Christiani puhul teater ja sellega seostuvad maised lõbud.

Kirglikkus kunsti vastu, apaatia kohusetundlikkuse suhtes: Hanno Buddenbrook, languse kulminatsioon. Huvi tavaliste õppeainete vastu puudub, seevastu selgelt musikaalselt andekas ning kunstile pühendunud hing. Traagiline saatus.


"Buddenbrookide" maailm on vanakooli maailm, juba 20. sajandi kodaniku silmis midagi möödunut, Hardo Pajula sõnul kirjeldab Mann "madalate maksude ja küünlavalguse Euroopat". See ei pruugi tänapäeva inimesele tingimata huvi pakkuda, kuna tegu on võõra maailmaga - 18. ning 19. sajandi kirjandus on paljus unustusse langenud.

Onu Friedrich;
"Christian Buddenbrook"

Kuid Manni figuuride inimlikkus, nende ehedus - mis põhineb asjaolul, et 90% figuuridest põhineb kas Manni enese pereliikmetel või Lübecki elanikel - tekitab soovi nende elusid edasi jälgida.
Teiste inimeste ebaõnne on teatavasti meeldiv kaugelt jälgida ning Buddenbrookide näitel kirjeldab mann 19. sajandi teise poole üldiseid majanduslikke arenguid - kuidas perel tuleb otsad kokku tõmmata ning oludega kohaneda, kuidas kõigepealt vaimulikud ning seejärel Preisi ohvitserid majas sisse-välja käivad, kuidas kapital lõppeks likvideeritakse ning kuidas pärijatest lõpuks vajaka jääb ja vaid vanad alles jäävad. Selline on kogu 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse muutuste traagika bourgeousie rindel ja Esimese maailmasõjani välja - Euroopa maailma tohutu muutumine on vägagi põnev.

Ainus kriitika oleks, et nendele muutustele piisavalt rõhku ei panda: Mann kirjeldab 1848. aasta revolutsiooni kui midagi naeruväärset ning mainib vaid hilisemate sõdade olemasolu - ühtegi pereliiget poliitilised muutused otseselt ei puuduta, Thomase koht senatis toob paar lehekülge poliitilist arutelu kuid ei muuda sisemiselt midagi peale tema tualeti esinduslikkuse.

Selles on muidugi ka asja mõte: kogu pere tuumidee on jääda uhkeks ning peeneks, Antonia eeldused iga uue korteri sisustamisel - see peab vastama pere standartidele; olude muutumist ignoreeritakse ning ei olda nõus prestiizhi vähenemisega, kuigi sellest romaani käigus aina rohkem fakt saab. Figuuride staatilisus ning vanast kramplikult kinnihoidmine on nende allakäigu põhjuseks nii individuaalsel kui perefirma tasandil, kuid sellele lisandub ka palju ebaõnne ja saatuse irooniat.


Faktid reastatakse senaatori surma järgselt ning siis saab ka mustvalgelt selgeks, kuidas pere kapitaliväärtus tunduvalt, märkimisväärselt väiksem on kui loodetud.


Kokkuvõttes on Manni romaan üks tähtsamaid pereportreesid 20. sajandi kirjandusest, sest võtab paljude fragmentide kombineerimisel kokku 19. sajandi mentaliteedi ja on võimeline hoolimata perekonna lähedusest selgelt kirjeldama, kuidas ja miks teatud kiht 20. sajandi alguseks alla käib, olles ometigi ise osa sellest.

Hästi, Mann samastab end Hanno Buddenbrookiga ning vastandab end muidugi sellega perekonnale. Kuid siiski - 26-aastaselt niivõrd kõikehõlmavalt ja -mõistvalt kirjutada on väga muljetavaldav.


Kirjastaja samuel Fischer, kes Manni algusest peale toetanud - hetkel on Fischeri kirjastuses järk-järgult ilmumas Manni 38-köiteline kogulooming - soovitas tal romaani umbes poole võrra lühendada. Mann keeldus. Romaan ilmus siiski, pälvis edu maailmakirjanduse rindel, on kaalukas seltskonna- ning arenguromaan ning tõi Mannile Nobeli kirjanduspreemia.

"Buddenbrooks" on põhjaliku lugeja romaan - ta annab elamuse tagasi sellele, kes oma aega ja mõttemaailma valmis pühendama – sellele, kes loeb, et studeerida. Kiire kerge lugeja tüüp peaks siinkohal pigem kätte võtma mõne Manni jutustuse. Kuid kannatlikkus ning terav pilk tasustatakse väga kireva 19. sajandi portreega ja väga huvitavat laadi eneseirooniaga.

Võimas!