Emily St. John Mandel: "Jaam Üksteist" (Station Eleven, 2014)

1979. aastal sündinud kanada kirjanik Emily St. John Mandel on üllitanud neli romaani, neist viimane, 2014. aastal ilmunud postapokalüptiline fantaasia "Jaam Üksteist" siiani neist enim tähelepanu avaldanud.


Mandel oli enne kirjanikuks saamist tantsija, lõpetanud Toronto tantsukooli, kuid otsustas, et see talle enam huvi ei paku ning hakkas siis kirjutama. Sulg täitus nagu iseenesest ja kuigi esimesele romaanile kirjastust leida oli tol ajal nõutud zhanripuhtuse Mandeli teoses puudumise tõttu raske, on edu nüüdseks kindel. "Jaam Ühtteist" hinnati mitme auhinnaga, muuseas PENi noore autori auhinna ning National Book award ning varsti ilmub Mandeli romaan ka filmilinale.

Mandeli lemmikkirjanike hulka kuulub, muide, Tove Jansson - jess, Muumitrollide fänn! :- )


Romaani sisuks on lühidalt inimliku eksistentsi magusa mõttetuse iroonia erinevad metatasandid.

Tegevus toimub praegusel ajal ning paralleelselt tulevikus, kakskümmend aastat pärast Gruusia gripi epideemiat, mis pühkis Maalt 90% tema elanikkonnast. Romaani hoiab koos peenike niit tulevikumaailma protagonist Kristen Raymonde'i ning teatrilaval päev enne epideemia puhkemist viimase hingetõmbe teinud näitleja Arthur Leanderi ja teda päästa üritanud Jeevani vahel. Romaan hargneb seejärel minevikuvaateid kasutades nende punktide vahel laiali, näidates lugejale Arthuri elu ning Jeevani ja Kristeni olelusvõitlust postapokalüptilises Kanadas ja Põhja-Ameerikas.

Loole annab vürtsi asjaolu, et Kristen, kes oli Arthuri viimasel õhtul samuti teatrilaval ning mängis kuningas Leari tütart, rändab nüüd Rändava Sümfoonia teatritrupiga mööda laastatud maad ja toob laastatud inimesteni ajatut kunsti ja muusikat.


Kristeni kakskümmend aastat ning uues maailmas sündinud laste karm elu on üks romaani aspekt, mida vaid aimata lastakse. Mandeli trump mitmel rindel on siinkohal vaid aimata laskmine; teatud muljete kirjeldamine vaid äärest, et lugeja ülejäänu ise individuaalselt hirmsaimates värvides kujutaks. Kristeni traumaatilist lapse-/teismelisepõlve vihjatakse, kuid ei kirjeldata kunagi enam kui "vend ütles, et on parem, kui ma ei mäleta."

Rändav Sümfoonia mängib vaid Shakespeare'i, kes jääb klassikuks oma ajast tänapäevani ning tänapäeva piiridest üle, sest tõeline kunst on ajatu. Samaaegselt kirjeldatakse Sümfoonia liikmeid vaid nende instrumentide nimedega, inimestena oma iseärasuste ja suhteprobleemidega, kuid kunsti perspektiivis vaid instrumente suurema eesmärgi nimel ühtimas.

Iroonia ning loodetavasti religioonikriitika ilmub algselt kohutavas, hiljem minu arvates nihilistlikus kuues - nagu igas uues maailmas, on tekkinud Prohvet, kes rändab mööda maad ja kuulutab, et meie olemegi valgus ja valitud rahvas, ning loomulikult on Prohvet ise headest inimestest kõige parem ja nõuab jäägitut allumist.

Kuidas prohvetist aga prohvet sai ja mis on sel kõigel müstilise "Jaam Üheteisega" pistmist, või mis "Jaam Üksteist" ise üldse on, jätan siinkohal põnevuse ülalhoidmise eesmärgil avaldamata.

Romaan kirjeldab väga hästi valitud toonides, kuidas veidratest kokkusattumustest võib sündida nii elu kui hävingut ja kuidas mõnikord see, mida üks indiviid oma elus kõige tähsamaks peab, on vaid ajuvaba kokkusattumus.


Figuuride taustaga ning aja nüanssidegagi pole, kui Arthur ja mõned kõrvaltegelaste nüansid välja arvata, detailidesse laskutud, kuid lõpus seistes ja tagasi vaadates on sündmused ise olulisemad ja ütlevad enamat üksikosaleja kohta, kui üksikosaleja ise, sest kirjeldades meid ümbritsevat maailma, teeb Mandel märkamatult märkusi hea ja halva kohta inimese hinges ning faktorite kohta, mis seda mõjutavad.

Esitatakse küsimusi, mida väga paljud autorid ei julge küsida. Kritiseeritakse ja luuakse satiiri, kus satiir pole tegelikult üldse naljakas. Selline julgus on muljetavaldav.


Heade ideede hulk on muljetavaldav ning romaan on meeleolu ning emotsiooniga, mille "Jaam Üheteise" maailm loob, võimeline lugejat algusest lõpuni paeluma. Detailisem analüüs avaldab, et ei figuuride ega kausaalsusega pole nii palju vaeva nähtud, kuivõrd romaani skelett võimalusi andnuks.
 Metatasandide paljususes kõõludes ilmnevad narratiivi üha uued väikesed augud ning seda arvesse võttes on tunda, et tegu noore autoriga, kes on kasutanud enamikku kirjanduslikest vahenditest, kuid soovib lüüa pigem võtete tundmise kui filigraanse valitsemisega.

Lõppkokkuvõttes piisab tugeva mulje jätmiseks muidugi ka sellest, ning vaieldamatult on Mandel suure potentsiaaliga autor ja juba praegu loonud midagi erakordset.

"Jaam Üksteist" Varraku kodulehel
Emily St John Mandeli ametlik kodulehekülg