Wednesday, November 15, 2017

Nikolai Baturin: "Karu süda" (1989)

Eesti-mulgi luuletaja, esseist, näitekirjanik, geoloog ning mereväelane Nikolai Baturin (sünd. 1936) veetis viisteist aastat elukutselise kütina Siberi taigas. 

Baturini kolmas Romaan "Karu süda" (1989) on eelkõige antud aja kajastus. Romaani ainetel vändati 2001. aastal film, mis olla 14 miljoni kroonise eelarvega selle valmimise ajal kõige kallim Eesti film.

"Karu süda" koosneb taigakütt Niika-Nganassaani üheteistkümnest peatusest koosnevast teekonnast läbi aja ja Siberi taiga ürgmaastiku - mees otsib samaaegselt oma saatust, ühtsust loodusega, ning üritab vabaneda filosoofilistest-moraalsetest võlgadest looduse ees. 

Romanss karuga tundub olevat kõrvaline - loom küll pöördub teatud põhjustel Niika jälgedele ja neil areneb teatud suhe, kuid kõiki tavainimesele hirmuäratavatena tunduvaid metsiku looduse elemente näeb Niika kui argipäeva seiku. Juba seetõttu eripärane lugemisvara.


Jõgi teeb siin jõnga looke kirdesse. Otse kaljuste kaldapõskede vahel, jalastee lõpus peatan narta. Lasen koeri puhata. Puhkan ka ise, vajun jäigast sõiduasendist küllakile süstsaani. Võtan pusarast tüki lehisevaiku, pistan suhu. Mälun, silmad - vilkad rohelised mutukad  valkaval talihorisondil...
(Esimene peatus)

Looduskirjeldused pole sisulisest aspektist esikohal - informatsiooni edastamise tasand ei ole põhiline. "Karu süda" edastab teatud meeleolu ning kui lugeja pole selleks valmistunud, on esimene peatus/peatükk ehk veel võõrastav: abstraktsed tundelised kirjeldused ei anna edasi narratiivi, vaid teatud tundmust, mentaliteeti, tükeldatuna põlisrahvaste uskumusi ning kombeid, kuid vaid vihjates sündmusi - pigem muljeid ja emotsioone.


Peatükkide jooksul kogeb Niika mitut armusuhet (mis koosnevad suures osas mõistukõnes dialoogidest), pikaldast jahilkäiku (räägitakse looma laskmise ajastuse ning vajaduse tasakaalust ja üldsuse huvidest selles kontekstis), isiklikke kriise (kes on tema saatuseinimene, kes vabastab Niika vaimu? Seda Niika otsib läbi romaani, loodab olla ta leidnud, kuid rändab ikka edasi) ning täiesti juhuslikuna ja kauni raamina imelist loodust ja selle vaikelu.


...lühike pilkaspime ajalõik. Unetu öö. Kui päeval soe märtsipäike mulle sõbrahingusena kuklasse hõngas, siis nüüd, peale päevaveeret on pakane oma karmuse tagasi saanud. Nõnda on see igal aastal märtsis, kui ma teel olen, ja märtsis igal aastal olen ma teel alati. Ma võin öelda, et päike seal üleval on mu teekaaslane. Nii nagu päike võib öelda, et Niika-Nganassaan seal all on tema teekaaslane. Ka kuu ja tähed on mu kaaslased; nad settivad mu silmapõhja, kui ma seliti laman, ning sillutavad nartateed. Vahest sellepärast ongi öine lumi kelgujalastele kandvam ja meie edasipääs jõudsam.
(Seitsmes peatus)


Baturini romaan on pragmaatilises analüüsis eelkõige leksikoloogiline delikatess - autor hiilgab enam kui erakordse sõnakasutusega, stilistiliselt küllastunud end aeglaselt avav muljete kogumik lugejale, keda huvitab Thoreau-eskne rännak läbi looduse tormide ja vaikuste. "Karu südant" kiirelt bussis ei loe, vaid just kodus, tugitoolis, vaikuse keskel vaikust nautides.

Niika kirjeldab küll küttimisi ja keppimisi, kuid tema spirituaalne areng on selle kõige keskel. Filmivormis on romantilised aspektid kindlasti sensatsionaliseeritud, kuid "Karu südames" on Niika-Nganassaani hingeline rännak iseendani.

Erakordne, kuid omamoodi romaan, "Karu süda" pole igaühele. Soovitan lugeda aeglaselt mäludes. Kutsub aga uuesti ja tähelepanelikumalt lugema. Ootamatult võõrastav ning äkitselt võimas.

No comments:

Post a Comment