Wednesday, November 29, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1966: Josef Agnon ja Nelly Sachs

Tänapäeva Ukraina territooriumil sündinud kuid oma elu sügise Palestiinas veetnud ning Jeruusalemmas maetud Šmuel Josef Agnonit (1888-1970) peetakse üheks modernse heebreakeelse kirjanduse mõjukaimaks kirjanikuks. Agnon pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1966, ühes juudi päritolu rootsi kirjaniku ning näitekirjaniku Nelly Sachsiga.

Saksamaal sündinud ning oma elu sügise Rootsis veetnud Nelly Sachs (1891-1970) on eelkõige tuntud näidendite ja luuletuste poolest, tema looming käsitleb juutide kannatusi holokausti ajal ning järel. 

Kuna nii Agnon kui Sachs olid kultuuriliselt tähtsad oma ringis ja ei saavutanud kunagi kuulsust rahvusvahelisel maastikul, pole neist eesti kultuuriruumis suuri jälgi - raamatupoest leidsin Sachsi loomingust eesti keeles vaid 1971. aastal ilmunud, Sachsi tuntuima draama "Eeli. Müsteerium Iisraeli kannatustest" (Eli : Ein Mysterienspiel vom Leiden Israels, 1951), vaid mainitud on luulekogusid („Surma elamutes”, „Tähevarjutus”, „Põgenemine ja moendumine”). 


Kuid selge on, et heebrea kirjandusest oli oluline eriti pärast Maailmasõdu ning üldplaanis Alfred Nobeli enda soovitud laureaatide geograafilise jagunemise ning kultuurilise võrdsuse aspektidega arvestades mingil hetkel valida Nobeli kirjanduspreemia laureaat. 

Agnonit on võrreldud Kafkaga, tema sügav sümbolism ning tundeline äng tema loomingus annavad edasi teatud meeleolu, kuid tema romaan "Nagu külaline öös" (Ore’ach Nata Lalun, 1939) jäi üpris kuivaks ja värvituks, kui juudi kultuuri detailid välja arvata. Eesti keeles on aga võimalik lugeda tema jutustusi ("Teine nägu. Jutte armastusest", "Jutustusi") ning veidi varem ilmunud romaani "Lihtne lugu" (Sippur Paschut, 1935).

Olles viimasel ajal palju Philip Rothi lugenud, ei paku see sümboolika mulle isiklikult aga erilist huvi ning romaani ma lõpuni ei lugenud.


Sachsi luule on agooniline, tundeline, läbi ja lõhki kantud juudi kannatustest, täis hüüumärke, hüüdeid, ahastust, kirjutatud vabas vormis. Aateliselt arusaadav, kuid isikliku seose puudumisel pigem kuivaks jättev.

Huvitav fakt: Sachsil aitas 40ndatel Berliinist põgeneda 1909. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Selma Lagerlöf, kes pöördus edukalt rootsi kuninga poole palvega lubada Sachsil ja tema emal Rootsisse emigreeruda.

Samuti huvitav: Sachs pidas intensiivset, sõbra ning venna laadis kirjavahetust saksa luuletaja Paul Celaniga, nende korrespondents kestis ligi kümme aastat enne kui hingesuguluse sõlminud kirjanikud päriselt kohtusid. Kuid kuna mõlema kirjaniku närvikava oli kõrges eas, kunstniku loomusega ning traumaatilise elulooga seoses arenenug väga hapraks, ei olnud näost näkku kohtumine eriti edukas. Kuid suhe säilis ning Sachs suri hetk pärast Celani enesetappu.


Põnev Nelly Sachsi tõlkeblogi kommentaaridega ja inglisekeelsete ning saksakeelsete tekstidega siin (link)

No comments:

Post a Comment