Nobeli kirjanduspreemia 1936. Eugene O'Neill: "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956)

Ameerika ajakirjanik ning näitekirjanik, Pulitzeri kirjandusauhinna, Tony lavaauhinna ning Nobeli kirjanduspreemia laureaat Eugene O'Neill (1888-1953) pälvis esmakordselt kuulsust ja kiitust 1920ndatel aastatel. Tema esimene Broadwayl mängitud näidend pälvis Pulitzeri draamaauhinna ning postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Pikk päevatee kaob öösse" on tänapäevani tuntud kui üks parimaid näidendeid USA kirjandusest.

O'Neill pälvis Nobeli kirjanduspreemia esimese ameeriklasena aastal 1936.


Lugesin autorilt mõned näidendid erinevatest aastatest ja erinevates vormides:

"Kariibide kuu" (The Moon of the Carribees, 1918) on vaid ühest vaatusest koosnev lühike impressioon Briti aurulaeva peatusest ühe Kariibi mere saare sadamas. Lühidalt kirjeldatakse madruste igatsust alkoholi ja naisekeha järele ning tuuakse laevale paar neegritari rummipudelitega. Põgusates dialoogides avanevad mõningad meremeeste mõtted ning mõningad rummipudelid ja jõutakse omajagu lustida, enne kui kapten lõbule taas lõpu teeb.

O'Neill oli mõnda aega laeva peal ning kirjutas hea meelega meremeeste eluolust - kõik tema näidendid on teatud määral autobiograafiliste sugemetega. Hotellis sündinud ning hotellis surnud oma lastega väga komplekssetes suhetes, peres arvukate suitsiidide tunnistajaks olnud O'Neilli põhitemaatika on düsfunktsionaalsed armastuseta peresuhted ning sisemistest vajakajäämistest tulenevad lõhed vanemate ja laste vahel.


Triloogia „Elektra saatus on lein” (Mourning becomes Electra, 1931) räägib Mannonite perekonnast. Mõned peredünaamika aspektid: armastuseta abielu, soov abikaasa mõrvata, ema ja tütre vaheline konkurents meeste tähelepanu vahel ning igasuguse õrnuse puudumine, selle asemel pidev omavaheline kritiseerimine nendevahelises dialoogides; kaugemate sugulaste sügav põlgus oma vanavanemate ning õdede-vendade ja tädide-onude vastu; sellest lähtuvalt samuti soov mitmeid pereliikmeid mõrvata, ning teeseldud armastus staatuse võitmise nimel.
Traagika on ilmne ning kuigi figuuride sügav rahulolematus ning võimetus iseenda jaoks õnne leida ja sellest tulenev tahe teisi enese ümber mürgitada on üpris hästi kirja pandud, kuid antud näidend jäi minu maitsele liiga tüüpiliseks ning dialoogid liialt hüüumärkidest painatuks ja seega ülepingutatuks.


Veidi erinevalt kirjutatud on O'Neilli opus magnum, tema tuntuim draama "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956) on autobiograafiliste sugemetega draama ühe pere argipäevast ning käitleb pere kompleksset dünaamikat ning figuuride omavahelisi ja sisemisi konflikte, kuni täielikult nende eraldatud sisemaailmadesse upub. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, kuid saja lehekülje jooksul jõutakse lahata kõigi tegelaste minevik ja olevik. Iga figuuri sisevõitlus oma pereliikmete armastamise, põlgamise, poegade murtud südamete ning vanemate pragmaatilisuse ja eneseohverdamise vaheldumine ning nii pereisa kui -ema omavaheline veendumus, et teine on rikkunud nende elu, tervise ning hingelise tasakaalu, kuid samal ajal üritamine perekondlikus suhtluses mingitki tasakaalu hoida - õigeks ajaks söögilauda jõudmise püüdlused, alati asjata - ning aina intensiivsemaks muutuv heitlus on lummav nagu raske autoõnnetus - võimatu on seda näidendit enne kohutava kulminatsioonini jõudmist käest panna.


Soovitan väga "Pikka päevateed öösse" - tihti märgatud võrdlus Tennessee Williamsiga on asine ning arvamus, et tegu ühe parima meie aja draamaga, peab samuti paika.
Kerge meelelahutuse fännidele O'Neill mõeldud pole, tema draamad on suurepäraselt kohutavad. Ning just selles elemendis ka meisterlikud.

Võimas!

Gregory David Roberts: "Shantaram" (2003)

Austraalia kirjanik Gregory David Roberts (sünd. 1952) pidi oma üle 900-leheküljelise maailmakuulsa romaani "Shantaram" kirja panema kolm korda, kuna Austraalias vanglas, kus ta röövkuritegude eest istus, rebisid valvurid tema käsikirja kaks korda täielikult tükkideks.

Nii mees kui lugu on erakordsed. "Shantaram" on romaan kaotusest, sisemise tugevuse leidmisest, terroristide ja tugevamate võitmisest ning armastusest ja sellest tulenevatest kohustustest oma pere, sõprade ja armsamate suunas. Robertsiga juhtunu on osaliselt tõene ning osaliselt väljamõeldis, kuid romaan tundub olevat üdini ehe ning mitte ainult protagonist, vaid iga figuur absoluutselt tõeline.


Samaaegselt filosoofiliste ning ideoloogiliste mõtiskluste rohkusega on romaan tohutult põnev, lisaks protagonist Lindsay - hiljem Lin või Linbaba - põgenemisest Pentridge'i vanglast Austraalias (kus Roberts ise hiljem romaani kirja pani) tema seiklustele Bombays ja selle ümbruses, tema tutvustele erakordsete inimestega ning nende illegaalsete hobide ja elukutsetega, tema ohtlikust elust Bombay maffia koorekihis ning tema lahingutest Indias ning Afganistanis, sisaldab "Shantaram" meeletus koguses inimesi, kellel kõigil sisukas lugu, taust, unistused, motivatsioon, patud, nõrkused ja vaenlased. Pidevalt antakse kellelegi kuuli või nuga, keegi põgeneb kellegi eest, kedagi on vaja kaitsta või kuhugi smuugeldada, juhtub traagiline õnnetus... Surm ja elu käivad käsikäes ja ükski figuur pole halva õnne ega leina eest kaitstud.

Olgugi et Linil õnnestub mitmest kaelamurdvast olukorrast imekombel pääseda, ei hoia romaan surmadega kokku ning mitmed sadu lehekülge Linbaba kõrval kõndinud tegelased hukkuvad, põhjustades lugejaski sügavat leina. Robertsi protagonist on nõnda ehe, et talle tema kuritegude eest andestada pole raske.

Tugeva ja nõrga ning kehaliselt tugevama moraalse võitmise temaatika on "Shantarami" üks kandvaid teemasid: vangistuse ajal tuleb Linil taluda vangivalvurite ja organiseerunud kaasvangide - ning tihti polegi piiri tõmmatud - alandusi ning vägivalda. Tihti tundub justkui tegu oleks hoopis dzhungliraamatu lehekülgedega ning õpetatakse ellujäämist loomariigis. Kuid iga kord Bombaysse jalga tõstnu teab, et selles linnas tõepoolest elamiseks on vaja just neid ellujäämisoskusi, mille Link omandanud on.


Armastus ning selle idealiseerimine või lojaalsus ning selle idealiseerimine saavad nii mõnelegi figuurile hukatuslikuks ja ka selle poolest on "Shantaram" ääretult realistlik, olles samaaegselt väga üllas: armastussuhteid kantakse pikalt, nende nimel minnakse surma või ohu teed, isegi kui nad hiljem lihtsalt hääbuvad. Vahel tuleb eirata südamevalu ja soosida realistlikku lahendust.

Selliste väikeste valikutega jutustab Roberts oma erakordset lugu niivõrd usutavalt, et romaani on praktiliselt võimatu käest panna. India elu ning olu on lääne inimesi alati paelunud ning Lini lähedased kirjeldused slummi elanike väikestest unistustest ja suurest koormast on niivõrd südamlikud, nende teistsugusus on niivõrd sümpaatne ja mõningane koomika, mis kultuuride põrkumisel tekib, niivõrd ainulaadne, et lustakad episoodid toimuksid justkui naabrite juures. Lähedus, mille Roberts oma figuuri ja lugeja ja tundeliselt koos nähtu ja kogetu vahel tekitab, on hämmastav.


Mingil hetkel pean takistama liigse sisulise info jagamise ja lihtsalt kokkuvõtvalt mainima, et lugege palun "Shantarami" ja kogege midagi erakorselt liigutavat, intensiivset, põnevat ja .... mul pole piisavalt head omadussõna, et seda postitust kokku võtta.

Tahaksin kohe uuesti algusest lugema hakata.


Braavo! Braavo!

Paulo Coelho: "Spioon" (A Espiã, 2016)

Brasiilia kirjanik Paulo Coelhost (sünd. 1947) on juttu tulnud kahel korral, olen kirjutanud romaanidest "Zahir" (link) ning "Valküürid" (link). Coelho tuntuim romaan on ilmselt "Alkeemik" (O Alquimista, 1988 ja The Alchemist, 1993), Guinnessi rekordi kandja enamikku keeltesse tõlgitud raamatu eest veel elava autori poolt.

 Lugesin "Alkeemikut" veel enne selle blogi alustamist ning raamat avaldas mulle sügavat muljet. Coelho võime inimeses mediteeriv-spirituaalne pool välja tuua ning lugejal käest kinni võtta ja teda protagonistiga vaimu sügavamatesse soppidesse kaasa viia on väga põnev ja tema esoteerika ja meditatsioonid iseenda kaotamise ning leidmise teemadel kaasahaaravad.

Sedakorda on autor aga võtnud käsile ajaloolise temaatika ning kirjutanud ajaloo sensuaalseima spiooni Mata Hari saatusest. Materjaliks olid Coelhole madam Zelle kirjad, adresseeritud tema viimasest puhkepaigast, Saint-Lazare’i vanglast.

Romaan näitab tantsijannat terase ning nutika naisena, kellelt noore neiuna tükike tema armastuseks võimelisest hingest rööviti ning kel tulnud end üksi läbi maailma võidelda, kasutadest valuutana lähedust ning oma keha võlusid. Kuivõrd Mata Hari tõepoolest spioonina tegutses või kas tema ülesanded jäid sama sisututeks vormideks nagu Jaavalannadest inspireeritud kuid religioossest perspektiivist täielikult alusetu seitsme rätiku tants, jääb vaat et avatuks ja Coelho ise soovitab romaani lõpus mitmeid erinevaid allikaid temaatikaga lähemalt tutvumiseks.


Ma ei mõista selle romaani mõtet. Ta tundub olevat illustratsiooniks Coelho soovitatud elulugudele, on fragmentaarne, avab väga üldises stiilis tantsijanna mineviku ning üritab emotsionaalsest perspektiivist selgitada, miks temast sai see, kellena maailm teda tundis, kuid suures plaanis tundub Coelho uus romaan olevat vaid farss, millegi algus, millega pole viitsitud korralikult tegeleda.

Fragmendid "Spioonist" on huvitavad ning pigem äratab see huvi teiste - taas korrates fakti, et Coelho annab need kirjanduslikud soovitused omaenda romaani lõpus -, ajalooliselt enam süvitsi minevate allikate vastu ning täidab sissejuhatuse rolli. Romaanina leian, et "Spioon" oli üpris näotu.

Võrreldes näiteks pettumust tekitanud "Valküüridega" on "Spioon" uue elemendina Coelho sulest huvitavalt kirjutatud ning sulab käes, kuid jääb tunne, et tegu oli pigem kirjutusharjutuse kui täisväärtusliku romaaniga. Oleksin hea meelega lugenud sama romaani kahesaja lisaleheküljega.


Meeldejääva romaaniga tegu pole. Mata Hari loo huvilistele annab Coelho teised allikad.
Milleks siis "Spioon" kirjutada, kui tundub, et Coelhole polegi tähtis, kas keegi seda loeb või mitte?
Vaid selleks, et kasutada oma nime tantsijanna loo laia avalikkuse ette toomiseks, kui tegu on niigi ühe tuntuima naisenäoga 20. sajandi ajaloos?

Ükskõik millisest punktist temaatikale läheneda - ma ei näe selles raamatus mõtet.

Aitäh tähelepanu eest.

Nobeli kirjanduspreemia 1934. Luigi Pirandello: "Kadunud Mattia Pascal" (Il Fu Mattia Pascal, 1904)

Itaalia kirjanik Luigi Pirandello (1867-1936) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1934. Erakordne preemia pälvimisel oli, et Pirandello sai Akadeemia tunnustuse osaliseks esimesel aastal, mil teda soovitati - enamasti läks paar-kolm, mõnikord ka kümme aastat aega, enne kui teatud autor Nobeli tunnustuse sai. Näiteks olid aastal 1934 kahekümne kaheksa nimetatud kandidaadi hulgas ka järgmiste aastate Nobeli kirjanduspreemia laureaadid.

Samuti huvitav on Pirandello puhul, et autor kirjutas esmalt romaane ning pälvis sellega ka Itaalia piires kuulsust ja kiitust - tema romaanide kogus on hiiglaslik, 1922-37 avaldati tema proosa täies mahus 15s köites -, kuid avastas viiekümneaastaselt näidendite kirjutamise ning jäi elu lõpuni näitekirjanikuks - ning saavutas sellega näiteks Pariisis uutlaadi tunnustuse.

Lugesin põgusalt Pirandello tuntumate romaanide hulka kuuluvat "Kadunud Mattea Pascali"  (Il Fu Mattia Pascal, 1904) ning jäin üpris neutraalisele seisukohale.

Romaan räägib Mattia Pascali üpris seiklusterohkest elust, tema õnnetust abielust, rivaalitsemisest erinevate põlvkondade ning sugude esindajatega erinevate eesmärkide saavutamise nimel ning tema vaesusest ja rikkusest. Tegu on värvika, lustaka, kergemeelse jutustusega ühe mehe kannatustest ja seiklustest.

Kui romaani sündmused ja Mattiaga juhtunu kokku võtta, on sisu üpris põnev ning mis kõik ühe eluea jooksul ühe mehega juhtuda võib, on üpris huvitav. Kuid nii Mattia figuur kui autori stiil on niivõrd pinnapealsed, et on võimalik seda romaani kas huumoriga lugeda ja teda mitte tõsiselt võttes jutustust nautida või romaan käest panna.

Kurvad seigad, millest vaid ühe lausega mööda minnakse, ning teatud sügavamõttelisuse potentsiaali omavad lõigud, mis taas sõnakõlksudega raamitakse, ei tekita ei pinget ega sümpaatiat - Mattia jutustab oma elust, kuid kehitaks justkui kogu romaani jooksul õlgu. Talle pole tähtis, et talle kaasa tuntakse või kaasa elatakse ning kuna ma pole kunagi suur komöödiate fänn olnud, panin umbes poole pealt romaani käest, vaid lappasin lõpuni.

Iseenesest on kahju, Pirandello keelekasutus on üpris mahlane ning lihtsalt teksti nautimise nimel võiks teda lugeda - ülikoolis romaani filoloogiat õppinud Pirandello oskab kirjutada küll. Aga tema kergemeelsus on miski, mis mind ei puuduta ega muljet avalda.

Kelmikate komöödiate fännidele võib "Kadunud Mattia Pascal" ja tema kaks surma, suur rikkus ning murtud südamed ja seiklused erinevates maades olla meelelahutustlikud. Mulle kui sisutiheda kirjanduse fännile ei pakkunud romaan peale paari huvitava ning üldsuse halli massi kaduva lõigu mitte midagi.

Romaani täisteksti saab inglise keeles lugeda siit (link)

I

"MY NAME IS MATTIA PASCAL"

One of the few things, in fact about the only thing I was sure of was
my name: Mattia Pascal. Of this I took full advantage also. Whenever

ask me for a bit of advice on some matter of importance, I would shrug
one of my friends or acquaintances so far lost his head as to come and
my shoulders, squint my eyes, and answer:


There was no reason why he should that I could see.  But at the time I
"My name is Mattia Pascal!"

"That's very enlightening, old man! I knew that much already!"

"And you don't feel lucky to know that much?"


"My name is Mattia Pascal!"
had not realized what it meant not to be sure of even that much--not
to be able to answer on occasion, as I had formerly answered:


Some people surely will sympathize with me (sympathy comes cheap) when

nor where, he was born--if ever he was born at all.... Just as others
they try to imagine the immense anguish a poor man must feel on
suddenly discovering ... well, yes... just a blank; that he knows
neither who his father was, nor who his mother was, nor how, nor when,
will be ready to criticize (criticism comes cheaper still) the

if need should arise, I could give my family tree with the origin and
immorality and viciousness of a society where an innocent child can be
treated that way.

Very well! Thanks for the sympathy and the holy horror! But it is my
duty to give notice in advance that it's not quite that way. Indeed,
descent of all my house. I could prove that I know my father and my

is so far out of the ordinary in fact, that I have decided to recount
mother, and their fathers and mothers unto several generations, and
the doings, through the years, of all those forebears of mine (doings
not always to their untarnished credit, I must confess).

Well then?

Well then! It's this way. My case, not the ordinary one, by any means,

it.

Banana Yoshimoto: "Hüvasti, Tsugumi" (TUGUMI, 1989 - Goodbye Tsugumi, 2002) ja "Unes" (白河夜船, 1989 - Asleep, 2000)

Jaapani kirjanik Banana Yoshimoto (よしもと ばなな, pärisnimi Mahoko Yoshimoto, sünd. 1964) on üllitanud 12 romaani ja arvukalt esseekogumikke.

Tema meelisteemadeks on jaapani noorte üksildus, eraldatus ning väsimus. Yoshimoto tuntuim romaan on "Köök" (キッチン1988, Kitchen 1993), mis jõudis ka filmilinale.


Lugesin Yoshimoto repertuaarist romaani "Hüvasti, Tsugumi" (Goodbye Tsugumi) ning jutustuste kogumikku "Unes" (Asleep) ning arvan, et sain Banana loomingust üpris hea mulje.

"Tsugumi" räägib nimirollis ebaviisakast raske haigusega võitlevast tüdrukust, kes teeb oma okkalise käitumisega kõik selle heaks, et välismaailma enast eemal hoida, kuid igatseb samal ajal imetlust ning armastust ja kingib lõpuks ära ka oma südame. Tsugumi nõrk tervis ja vihane hing teevad temast teoorias erakordse figuuri ning jutustus temast võiks olla huvitav,
kuid Bananal pole romaanis õnnestunud jutustada niimoodi, et jutustatu ka lummaks. Olgugi et autoril on olemas kõik hea romaani elemendid - veidrad figuurid, elulised argisündmused, maaliline taustsüsteem ning piisavalt huvitavaid konflikte -, sujub "Tsugumi" puiselt, konarlikult, hüppab kohast kohta ja ei leia romaani lõpuni oma rütmi.


"Unes" koosneb kolmest jutustusest, millest kõik räägivad väsimusest, magamisest, unenägudest ning suhetest armastatute ning kadunutega läbi une. Samamoodi on loodud huvitav maailm ja huvitavad figuurid: kaks noort naist, kes armastuse nimel võideldes omavahelise sideme leiavad, noor naine, kes elamise asemel vaid magab, ning... unustasin. Mingil hetkel muutuvad tema figuurid äravahetamiseni sarnaseks. Noored alkoholilembesed armastuse ja lähedusega halvasti suhtlevad naised.

Mõned seigad Banana kirjeldustest on väga kurvad ja hingestatud, lummates oma jaapanipärase - kuid samaaegselt vormi mõttes väga shabloonse - nostalgilise melanhooliaga. Kuid paljud leheküljed, ning seigad, veidi jutustustes kuid siiki eelkõige romaanis, segavad oma puisuse ja jutustuse ladususe puudumisega.



Loomulikult on arusaadav, et mõnes kohas tuleb kirjutada fragmentaarselt, et säilitada pidevate uneepisoodide vahelist katkendlikku elu, mida figuur elab. Kuid antud juhul ei valitse autor vormi.


Seega - Banana jutustused on kohati head ja kohati tüüpilised, "Tsugumit" ei soovita, kuid jaapanihuvilistele soovitan aga hoopis lugeda romaani "Köök", sest viimane sai ka kriitikute poolt tunduvalt paremaid hindeid kui "Tsugumi", mis mulle antud juhul juhuslikult kätte sattus.

Kes teab, võibolla loen "Kööki" isegi kunagi. ;-)

1933. Ivan Bunin: "Jutustusi"

Vene kirjanik Ivan Bunin (1870-1953) avaldas oma esimese luuletuse aastal 1887 ning jätkas arvukate luuletuste, esseede ja jutustuste avaldamist. Kuulsaks sai ta romaaniga "Küla" (Деревня, 1910), mis olevat olnud niivõrd mõjukas, et Gorki tituleerinud Bunini selle põhjal tolleaegse Venemaa parimaks kirjanikuks.

"Küla" portreteerib allakäinud või juba poris sündinud vaesete inimeste näruseid elusid ning samasugused on ka Bunini jutustused, millest paar läbi lugesin.

Bunini realistlikku-naturalistliku faasi kirjutisi on eelkõige võrreldud Turgeneviga ning hilisemaid jutustusi, mis pärinevad tema emigratsiooniaastatest Pariisist, pigem süvendatult poliitiliste kirjanikega nagu Orwell ja Huxley.

Bunin on esimene vene autor, kellele Nobeli kirjanduspreemia au antakse ning motivatsioon selle otsuse taga oli Akadeemia jaoks pigem uusi kirjanduslikke ruume avastada kui ilmtingimata Buninit esile tuua.

Bunini jutustused on sünged, veidi müstilised, kurvad, verised, tihti on tema figuurid kas pimestatud jumalakartusest või instinktidest tulenevast raevust; tema talupojad vihkavad oma ülemaid, tema mehed ei usalda oma naisi ja tema joodikud mõrvavad ja vägistavad ning vihkavad ülejäänud maailma.

Selliseid seiku on enamike vene realistide kirjanduslikes maailmades ning kuigi Bunini jutustused on oma sirgjoonelisused muljetavaldavad ja kirjeldused väga värvikad, jääb tema looming minu jaoks ühe teatud tüübi taha kinni ja tänapäevani tuntud vene meistrid nagu Dostojevski või Tolstoi või isegi Tsehhov on minu jaoks piisav, et vene talupojaelust väga täpne pilt saada. Kirjanduslikku erilisust ma Buninile ei omista.

Poliitiliselt on tegu huvitava kujuga - Bunin on üks vähestest autoritest, keda NLi ajal eksiiliautorina ka siiski NLis avaldati (mees veetis oma elu teise poole Prantsusmaal ning on maetud Pariisi). Kuid Rezhiimikriitika pole vene kirjanike seas samuti midagi uut.

Seega jääb Bunini nimi nüüdsest küll meelde, kuid autori jutustuste kogumik minu riiulisse vedelma ja pooleldi loetuna tolmu koguma.

Aitäh tähelepanu eest.

Haruki Murakami: "Norra mets" (ノルウェイの森, Noruwei no Mori, 1987)

Jaapani kirjanik Haruki Murakami (sünd. 1949) viimane romaan "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad", millest hiljuti blogis juttu tuli, avaldas mulle oma müstika, melanhoolia ja makaabri sensuaalsusega muljet ning otsustasin lugeda veel üht Murakami novellidest, seekord veidi vanemat "Norra metsa" (Noruwei no Mori, 1987) - romaan, mis Murakamile juba 80ndate Jaapanis kirjandusliku senstatsiooni staatuse tõi.

Erinevalt "Tsukurust", mis müstilisel kombel kiht-kihilt minevikku ning olevikku areneb, on "Norra mets" üpris klassikaline, kuigi jaapani kirjandusele omaselt melanhoolne romaan õnnetust armastusest, oma sisemiste deemonitega toimetulemisest, metsades jalutamisest, muusikast, seksuaalsusest ja kaotusega leppimisest.

Murakami kirjandust peetakse ebajaapanlikuks, sest selle musikaalsed mõjud on Lääne kultuuriruumist ja tema naispeategelased kannavad kimonot vaid matustel. Tõepoolest seguneb tüüpiline jaapanlik melanhoolia ning hingeline, tõsimeelne avatus oma armastatu suhtes ebajaapanliku modernse muusika, filmide ja seksuaalse avatuse aspektidega - 80ndate lõpu Jaapanis kindlasti väga ebatavaline ja huvitav kombinatsioon.

"Norra mets" kannab Biitlite pala pealkirja - veider lugu põgusast öisest kohtumisest - ja on peaaegu lineaarse struktuuriga. Romaani alapealkiri - "vaid armastuslugu", kuid on eelkõige lugu enese ja oma armastuse kaotusest.

Romaani keskmes on eelkõige Tōru Watanabe ning teda ümbritsevad armastuskolmnurgad - erinevad figuurid, kes annavad end jäägitult kellelegi kes neist eriliselt ei hooli; kes veavad enese järel surnud suhteid ning armuvad kellessegi teisesse.

Watanabe kiindumus ja mure koondub eelkõige õrna tervisega Naokole, kes kooliajal nende ühise sõbra tüdruk - kuid Kizuki sooritab 17-aastaselt enesetapu. Surma vari jälitab noori ka täiskasvanueas ning Naoko veedab tervise säästmiseks kuid mägedes asuvas sanatooriumis ja sealt algab Tōru siplus Naoko ja tema vahelistes kirjades loodud tundelise maailma ja ülikoolis tema tähelepanu püüdva väga aktiivse ja intensiivse pea ja kehaga Midori vahel.

Kogu romaani toon on surmaga põimitud ja melanhoolne - et teatud mõttes traagiline lõpp ees seisab, tunnetab lugeja ilmselt juba esimesel leheküljel, kui 37-aastane Tōru möödunut meenutades romaani alustab. Kuid Murakami lahutab selle valu ja leina ratsionaalsetesse-refleksiivsetesse episoodidesse, kus figuurid oma tunnetest ja oma ideedest räägivad, musitseerivad ning metsas jalutamas käivad. Samuti on seks "Norra metsa" aktiivne osa.

Murakami põimib jaapaniliku melanhoolia, loodusläheduse, enesetundmise ja avatud koos-reflekteerimise välismaailma modernsete figuuride sisemaailmaga ja kuigi märkan, et võrreldes tema uuemate raamatutega, kus autori ka narratiiviga rohkem mängib ja põnevust tekitab, on antud romaan üpris lihtsakoeline, ei kaota "Norra mets" sellega oma võlu. Murakami musta ja valge tasakaal on jätkuvalt erakordne ja hingestatud kirjanduse fännidele soovitan lugeda ka seda veidi vanemat romaani, kus traditsioonid väikestes kogustes veel nägu näitavad, kuid lääne muusika, kirjanduse ja mõtteviiside poolt tagaplaanile tõrjutakse.

Häiris vaid, et Tōru Manni "Võlumäge" ja hiljem Hesse "Ratta all" loeb - minu jaoks veidi liiga ilmselge romaani lõpule viitamine.

Võibolla mitte parim Murakami romaanidest, aga siiski hea lugemiskogemus.

Karl Ove Knausgård: „Minu võitlus I. Surm perekonnas” (Min kamp. Første bok, 2009)

Norra kirjanik Karl Ove Knausgård (sünd. 1968) oli märkimisväärselt edukas juba oma 1998. aastal ilmunud debüütromaaniga, mis pälvis esimese debüütromaanina Norra kriitikute kirjandusauhinna. Kuulsust ning kiitust maailmakirjanduse ridades on ta aga kogunud kuueosalise 3500-leheküljelise autobiograafiaga "Minu võitlus" (Min kamp), mis ilmus 2009-2011 ning esimene osa sel aastal ka eesti keeles.


Knausgård väärib tunnustust ja on arutelude sisuks ühest küljest sest autobiograafia ja memuaaride kirjanduslik vorm on skandinaavias harv nähtus ning teisest küljest, sest avaldab ennast lugejale räige aususega.

Sellest tulenevalt on autoril probleeme mitmete pereliikmetega, kellega tulnud ka juba kohut käia.

Moraalsest seisukohast vaadates oleks Knausgård küll võinud vähemalt pereliikmete nimed ära muuta, et ajakirjanike kohest tülitamist vältida, kuid pereliikmed oleksid mingil hetkel siiski meediasse sattunud.

Võimalik, et puhas autobiograafia vorm nõuab sellist eraelu ohverdust ja teisiti polegi võimalik ehedalt kirjutada, see on igaühe otsustada.

Kuid julgus ning otsekohesus romaani sisus ja stiilis ning üliemotsionaalsete sündmuste taaselustamisest hoolimata kasutatud kirjanduslikud võtted on see, mis tõelist imetlust tekitab.


Knausgård kirjeldab oma lapsepõlve, kuuluvustunde puudumist, omamoodi ja omette olemist, esimesi kogemusi tüdrukutega, oma nooruspõlve, paralleelselt poisist meheks saamisega ja armastuse ja hirmu seguga isa vastu lapsena ja noore mehena lahkab ta oma isa surma tausta ning taas pinnale ujunud emotsioone. Hoolimata asjaolust, et kirjeldatud sündmused on väga südamelähedased ja et vähesed tahavad sellisest lapsepõlvest rääkidagi, selle avalikkusele kirjapanemisest mõtlematagi, suudab autor oma romaani vormi tõeliselt valitseda, mitmel ajaliinil pinget hoides, teatud fakte lugejale õigel hetkel avaldades ning emotsionaalset investeeringut lausa nõudes.


See raamat avab end lugejale niivõrd mittenõudlikul kujul, andes nõnda palju, et lugemise käigus avaneb igaühe isiklik minevikupagasikohver ja jätab mõtisklema nende konfliktide, hirmude ja perestruktuuride üle, mis enese lapse- ja nooruspõlve määrasid. Kirjeldused lapsepõlve idealiseeritud mälestuspaikadest ja inimestest ning nende mälestuste täielikust lõhkemisest hilisemas täiskasvanueas on niivõrd kurvad ja helistavad niivõrd valjult iga kunagi laps olnud inimese hingekella, et on võimatu seda raamatut käest panna. Lisaks sellele on lugu Knausgårdi isa surma tagamaadest niivõrd põnev ja üllatav - müstika tekib seal, kus seda kõige vähem ootasin! - tuleb otseloomulikult esimesel võimalusel järgmine osa kätte võtta.

Autor rändab kõige sügavamatesse soppidesse oma elus, kuid säilitab orgaanilise kirjandusliku tasakaalu - paljud autobiograafiad on väga konstrueeritud, kuid mingi valemiga on Knausgårdil õnnestunud jutustada sellest, millest hetkel vaja jutustada, jättes mulje nagu räägiks ta vana sõbraga või kirjutaks päevikut. Igasugune distants puudub, kuigi vorm on väga selge, kohati konarlik, kuid samaaegselt planeeritult konarlik, teadlikult kalkuleeritud ja sellest hoolimata sama ehedat, tundelist muljet jättes. "Minu võitluse" lugemine on selle suhtestatuse tõttu võrreldamatu kogemus.


Knausgårdi autobiograafia esimene osa on väga tugev romaan, mida soovitan kõigile, kes valmis oma minevikuga väikesele jalutuskäigule minema ja samaaegselt ühe mehe täielikku elulugu lugeda soovivad. Minu ideaalses maailmas on see romaan midagi, mida on absoluutselt vajalik lugeda igaühel, nii kiiresti kui võimalik.

"Surm perekonnas" on midagi erakordse aususega kirjutatut, mis koheselt pakub mõtteainet, lohutust, nostalgiat, kurbust, põnevust ja ehedat vahetut inimlikkust. Minu jaoks oli Knausgårdi avastamine kindlasti üks väärtuslikumaid kogemusi kogu selle aasta jooksul.

Isegi kui autor ja tema romaan peaks teile absoluutselt vastumeelt olema ja tõsiselt mitte meeldima, tekitab "Minu võitluse" lugemine tugevaid tundeid, mis on sama väärtuslikud. Lugege! Lugege!


Soovitan väga soojalt.

1932. John Galsworthy: "Forsyte'ide saaga" (The Forsyte Saga, 1906-1921)

Briti kirjanik, näitekirjanik jurist ning ärimees, PENi kirjandusklubi esimene president John Galsworthy (1867-1933) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1932. Tema tuntumad teosed moodustavad romaanipõimiku "Forsyte'ide saaga", mille kolm köidet jagunevad järnevalt:

I köide sisaldab romaani "Varakas mees" ja novelli "Ühe Forsyte'i järelsuvi";
II köide sisaldab romaani "Ahelais" ja novelli "Ärkamine";
III köide sisaldab saaga viimast romaani "Välja üürida".

Ühesõnaga on tegu viiest osast koosneva kolmeköitelise suurromaaniga.

Lisaks sellele on veel ilmunud mõningad järgromaanid "Kaasaegne komöödia" ning viimase raamatuna tituleeritud "Peatüki lõpp".

Kõik Forsytede saaga romaanid on üpris traagilised, nad käsitlevad hiljuti jõukaks saanud perekonna ängi oma rahaka staatusega ümberkäimisel ning seltskondlikel-perekondlikel kogunemistel, nende põlvkondade vahelisi pingeid, õnnetuid abielusid ning - hirmsaimas peatükis - mehe kindlat arvamust, et abikaasa on tema omand ja õigustatut naise vägistamist.

Kuigi Forsytede saaga on psühholoogiliselt üpris teravmeelne ning tabavalt seltskonnakriitiline - antud vägistamisepisood oli inglismaal täiesti legaalne kuni aastani 1991 -, kuid Galsworthy on teinud oma figuurid niivõrd ebameeldivaks, et mul õnnestus vaid esimene romaan läbi lugeda. Tema figuurid on niivõrd oma minevikku ja ebakindlustesse imbunud, et nende inimlikkus haihtub ja neist saavad inimesed, kellega mina tegemist teha ei soovi.


Samuti on romaanis enim ruumi võtnud mõnevõrra kuivad, korduvad dialoogid ilma, kinnisvara ning hobuste ja mööbli hindade ja teiste pereliikmete pattude üle, mis mingil hetkel niivõrd shabloonseks muutuvad, et enam huvi ei paku. Olgu sisemaailmad kuivõrd hästi, huvitavalt ja süvitsi minevalt kirjeldatud - välismaailm ei ole piisavalt dünaamiline, et pinget ülal hoida.


Aga üldine lugejaskond kas ei nõustu minuga või on neil brittidele omaselt suur nauding teiste allakäiku vaadata, sest Forsytede romaanisaaga aineil on vändatud tohutu kogus filme ning 26-osaline telesari.

Eks veenduge ise, kas Galsworthi romaanid on midagi väärt või mitte. Mulle nad ei meeldinud.

Ekskurss filmilinale: "Koorekiht" (Café Society, 2016)

Woody Allenil on taas õnnestunud vormida inimliku komöödia mustereksemplar. "Koorekiht" (Café Society, 2016) on lugu kolme maailma kohtumisest: noortest Hollywoodis juuri ajavatest unistajatest, staaridest ja neid ümbritsevast särast, ning New Yorgis Bronxis elava keskkihi olelusvõitlusest ja gängsteritest, keda samasugune sära ümbritseb.

Tähelepanu - räägin siin filmi sisust ning soovitan seda eelnevalt vaadata. Ütlen juba praegu ära, et Alleni eelnevad pealinnade-filmid olid ühed tema ebaõnnestunumatest ning "Koorekiht" heastab nende filmide vead ja on taas üks teravmeelne, mõnus situatsioonikomöödia ning vaatamist väärt.


Niisiis:

Lugu räägib eelkõige Hollywoodi agent Phil Sterni (Steve Carrell) ja tema nõbu Bobby Dorfmani (Jesse Eisenberg) armukolmnurgast kultuurse ning iseseisva Vonnie ümber.

Noor neiu on tutvunud Hollywoodi võludega ning need ei avalda talle muljet; Vonnie erakordsus ning tema julgus iseendaks jääda, olles samal ajal lihtsalt armas, võlub mõlemaid mehi ning tekitab huvitava suhte isa-poja vanuses konkurentide vahel.


Vonnie otsustab abielluda Philiga ning Bobbyl tuleb temast ajapikku üle saada. Noormees kolib kodusesse New Yorki tagasi ning abistab Bronxi gängsterina üpris head leiba teenivat venda Beni (Corey Stoll) restorani "Koorekiht" juhatamisel ning leiab eneses loomuliku ande inimeste võlumiseks. "Koorekihist" saab populaarne staaride kohtumispaik.


Situatsiooni siseneb võluv, särav, kuulus Hollywoodi näitlejanna Veronica Hayes ja nende armastuslugu viib pereidüllini, kuid Bobby ei saa Vonniet ikka veel peast, kuni temaga ühel hetkel uuesti kohtub...


Filmi teeb huvitavaks mitte ainult armukolmnurk ja karakterikoomika, vaid kontrast selle vahel, kuidas inimeste elud on ilmselgelt konstrueeritud teineteisega põrkuma, kuid kuidas nende reaktsioonid oodatust erinevad. Phil ja Bobby räägivad teineteisega ka pärast arusaamist, et nende ühine südamedaam on Vonnie, nagu täiskasvanud sõbrad ja ei reageeri väiklaselt ning armukadedalt, vaid otsivad teineteiselt tuge. Samuti on Phil edukas Hollywoodi agent, kuid on tõsimeelselt armunud oma noorde sekretäri ja hoolib temast piisavalt, et lõpetada - sügavalt leinates - oma surnud abielu naisega, kellesse ta siiski jätkuvalt kiindunud on. Üldiselt on Hollywoodi agendi tüüp kahtlase moraalikoodeksiga närakas, mitte kuldse südamega mees nagu Phil.

Koomikat lisab Bobby vend, keda Corey Stoll suurepäraselt kehastab - tema lahke perekondlik isiksus ning tema halastamatu gänsteripersoona vastanduvad ning tema atraktiivne välimus ei tee üldpildile samuti kahju ;-)


Kuigi Kristen Stewart ja Blake Lively mängivad oma osasid veenvalt, olen Livelyt antud isikut juba mängimas näinud, ning Stewartit eelnevalt näinutele kumab ka läbi, kuidas neiu pidevalt oma alahuule hammustamist vältida püüab.

Ehk siis - mõlemad naised on oma rollides sümpaatsed, kuid filmi kandjad on mehed, kes kõik täidavad oma rolli täielikult ja oskuslikult.



Sellele kõigele lisandub filmi visuaalne maagia: Hollywoodi sära, 30ndate mood, pehme valgustus ning beezhid ja pruunid toonid vaheldumas kuldsete ja hõbedastega, tähistamaks kontrasti Hollywoodi ja New Yorgi vahel. Sümboolika on samuti huvitav Alleni filmi aspekt, kuigi film ise kerge tundub, on rõhku pandud igale detailile. Hoolega vaatajale boonuseks avastamisrõõm ;-)


Seega jätkuvalt: soovitan väga soojalt!

1931. Erik Axel Karlfeldt: "Luuletusi"

Rootsi luuletaja Erik Axel Karlfeldti (1864-1931) on tema tõlkide poolt nimetatud rootsi Robert Frostiks. Karlfeldt kirjutab loodusidüllidest, vaesuses virelevatest meestest ja idealiseerib talupoegade lihtsaid, tagasihoidlikke elusid. Karlfeldti figuuride raskused ja probleemid teevad nad üllamateks hingedeks.

Nobeli Akadeemia soovis Karlfeldtile, kes pikaajaliselt Akadeemia sekretärina töötas ning oma surmani Nobelikomitee liige oli, anda kirjanduspreemia juba aastal 1919, kuid autor keeldus. Preemia anti praktiliselt postuumselt, Karlfeldti surma-aastal.

Vaese elu ning lihtsa eksistentsi idealiseerimine sisuliselt sobib ka Karlfeldti luuletuste vormiga: tema ristriimid teevad teksti küll dünaamiliseks, aga sõnakasutus ja grammatilised struktuurid on lihtsad. Siiski ei tunneta ma Karlfeldti luuletustes naiivsust, pigem intensiivsust ja hingelisust - autor teab, mida tahab öelda ja ei keeruta ümber oma sõnumi.

Karlfeldti esimesed luulekogud ei olnud rütmi ega riimi poolest erilised ning ei saavutanud edu, kuid umbes 1904. aastast, kui algasid ka autori suhted Nobeli Akadeemiaga, sai Karlfeldtist tõeline rahva hääl.

Tänaseks on Karlfeldt unustatud kirjanik ning ka tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine on siiski kahtlane, sest luuletaja kuulus oma valimise hetkel Nobeli komiteesse.

Mõned read Karlfeldtilt:

I’ll tell now of summer and harvest time

With a merry turn in the play of the rhyme,

‘Tis the task of a poet to sing.

And should any poem of mine recall

The surge of the storm, the cataract’s fall,

Some thought with a manly ring,

A lark’s note, the glow of the health, somehow,

Or the sigh of the woodland vast –

You sang in silence through ages past

That song by your cart and your plough.

***

Wenn Birkenblätter wie goldner Schaum

wirbeln auf welkenden Matten,

spinn unter Dach deinen friedlichen Traum

in Mitternachts Wolkenschatten.

Wenn der Wind an deinem Fenster erscheint,

ein schneebleicher Freiersmann,

träume, daß er es gut mit dir meint

und dir nichts anhaben kann.

Träume vom spielenden Sonnenstaub,

dem heiteren, sommerwarmen,

und daß du, umhegt von grünem Laub,

geschlafen in meinen Armen.

*

Haruki Murakami: "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (Shikisai o motanai Tazaki Tsukuru to, kare no junrei no toshi, 2013)

Jaapani kirjanik, tõlk, muusikaamastaja ja endine jazzklubi omanik Haruki Murakami (sünd. 1949) on jaapani keelde tõlkinud käputäie maailmakirjanduse klassikuid ning saanud samaaegselt ise maailmakirjanduse klassikuks.

Tema enese loomingut peetakse kohalike kriitikute poolt vägagi ebajaapanlikuks.

Murakami kafkaeskset, sürrealistlike ning melanhoolsete elementidega postmodernseks tituleeritud loomingut naudib kogu maailm ning Murakami teoseid on tänaseks tõlgitud enam kui viiekümnesse keelde.


Autor alustas kirjutamist 29-aastaselt, enne seda ei olnud ta oma sõnul midagi loomingulist teinud, kuid tema vanemad olid mõlemad jaapani kirjanduse õpetajad ja Murakami veetis piisavalt aega raamatukogus ja lugedes. Samuti kuulus talle 1974-1981 jazzklubi "Peter cat".

Murakami tuntumad teosed on ilmselt "Norra mets" (ノルウェイの森 - Noruwei no Mori, 1987) ja "Kafka mererannas" (海辺のカフカ, Umibe no Kafuka, 2002).


Lugesin Murakami uusimat teost "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" (色彩を持たない多崎つくると、彼の巡礼の年), mis ilmus algselt 2013, inglise keeles 2014 ning eesti keeles 2016.

Romaani pealkiri on niivõrd paljuütlev, et ootasin tegelikult midagi mahukamat kui e-raamatus sisalduvaid 252t lehekülge, kuid lühikese mahu jooksul jõuab Murakami väga palju olulist öelda, jättes väga palju ebaolulist ütlemata - lugeja peab vaid mingil hetkel selgsele jõudma, et olulisena tunduv on tegelikult ebaoluline.

Romaani sisuks on Tazaki Tsukuru keskkooliaegse sõprusringkonna lagunemise müstika, seda ümbritsevad ning selle poolt mõjutatud sündmused Tazaki ülikooliaastatel ning tööelus, tema sõprade olevik ja minevik ning kõikvõimalikud eksistentsialistlikud küsimused ühe 35-aastase mehe elus.


Tsukuru on värvitu, sest tema perekonnanime tähenduses ei sisaldu ühtegi värvi. Talle tundub, et tal pole ühtegi iseärasust ning et ta on täiesti keskmine inimene isikupära ja kõrgelennuliste unistusteta.
Tsukuru on üks viiest sõbrast, kellest ülejäänute hüüdnimed seonduvad värvidega nende perekonnanimedes, kellel on kõigil erilised isiksused, eriline välimus ning eriline sisemus kahvatu Tsukuru kõrval, kes endast eriti midagi ei arva.

Kui ühel hetkel kõik neli talle ka veel samal ajal sõpruse üles ütlevad, on Tsukuru elu praktiliselt läbi.

Niisiis käib Tsukuru mitu aastat surma ja iseenda äärel ja hakkab siis mineviku sündmusi kokku panema.

Romaani põhiosa jaguneb Tsukuru potentsiaalse tuleviku vastandamisel tema mineviku küsimuste vastuste abiga. Tsukuru avastab minevikku vaadates iseenda ning õpib minevikusündmuste perspektiivi kohta informatsiooni kogudes ennast paremini ja uute silmadega tundma, jõudes lõpuks äratundmiseni, mida ta elus tahab ja vajab.

Murakami kirjastiil on väga lihtne, voolav, kerge lugeda ning aeg-ajalt kirjeldab ta ka üpris lihtsakoeliselt inimesi, kohvikuid, suhtlust ning koolielu, kuid äkitselt juhtub midagi väga seksuaalset ja väga detailselt kirjeldatut. Või midagi väga müstilist. Või midagi üpris groteskset. Ja selle üle vesteldakse või mõeldakse - olenevalt tegijast - küpse, avatud perspektiiviga. Murakami figuurid ei ole väiklased, nad on intelligentsed, refleksiivsed ning valmis vana sõbraga täiesti avatult oma vigadest ja unistustest vestlema. Kõik toimub väga harmoonilises auras, kuigi juhtunu on ahhetamapanev.

Tahtmata siinkohal sisust rohkem avaldada - üldise vaimse tasakaalukuse, distsipliini ja puhtuse ning aura vastandub sisemise-hingelise perverssuse ja õõvastavate sündmuste episoodidele, mis teeb Murakami lugemisest eheda elamuse. Tema refleksioon inimese hingelisest tasakaalust oma vajaduste tasakaalustamisel sõbra või armsama vajadustega, kirjeldused klassikalise muusika palade emotsioonidest ning terviklikke, ontlikke elusid elavate figuuride realistlikud pildid ....

nende metafoorsete ruumide seinal on peeglid, millest piiluvad mineviku vaimud, mustad augud ja kurjad deemonid. Kuid täielik teadlikkus selle kõige olemasolust ning selle omaksvõtmine nagu see oleks iseenesestmõistetav on minu jaoks väga jaapanilik, sest lääne inimesel pole minu arvates sellist spirituaalset tasakaalu ning võimet oma kohutavate õudusunenägudega ümber käia neid enesele teadvustades ning nendega rahumeelselt kõrvuti elades.

Väga põnev!

Loen Murakamit kindlasti veel ja soovitan teilegi, sest "Värvitu Tazaki Tsukuru ja tema palverännaku aastad" on räigelt filosoofiline ja jubedalt makaaber, samal ajal ääretult hurmav ja sõbralikult aus. Rahulik romaan ülivõimsa muljega; vaga vesi sügava kuristiku kohal.

Suurepärane!


Esimesi peatükke saate muide otsekohe lugema minna Varraku kodulehel ;-) (link)

1930. Sinclair Lewis: Babbitt (1922)

USA kirjanik, sotsiaalkriitiline ning ebakonventsionaalne autor Sinclair Lewis (1885-1951) keeldus omal ajal vastu võtmast Pulitzeri kirjandusauhinda, kuna arvas, et tema looming ei sobi Pulitzeri auhinna imagot hoidvate romaanide terviklikkuse ja mõistlikkuse kriteeriumidega kokku. Nobeli kirjanduspreemia võttis Lewis aga aastal 1930. esimese Ameerika laureaadina tänuga vastu.

Babbitt on Lewise tuntuim romaan ning seda peetakse ka autori õnnestunuimaks üllitiseks. Lewise sotsiaakriitiline satiir pälvis niivõrd kõrge koha üldsuse silmis, et sõna "Babbitt" võeti romaani ilmumise aastal ametlikult ameerika inglise keele sõnavarasse.


Lewise sulest on samuti ilmunud romaanid "Peatänav: Carol Kennicotti lugu" (1920) "Arrowsmith" (1925), "Elmer Gantry" (1927) ning "Dodsworth" (1929), samuti hulgaliselt lühijutte ning käputäis näidendeid ja luuletusi. Mitmed romaanid on jõudnud filmilinale; "Arrowsmith" kandideeris lausa neljale Oscari auhinnale.

"Babbitt" on lugu George F. Babbittist, keskklassi kinnisvaraärimehest, kelle siht elus on teenida raha, et kindlustada endale ja oma perele keskklassi tüüpiline elu: maja, auto, hea ülikool, kaunis mööbel, kutsed õigetele õhtusöökidele ning laitmatu maine tervikliku ühiskonna liikmena fiktiivses Zenithi linnas Kesk-Ameerikas.

Babbitti pseudoambitsioonid ja harjumustsüklid, millest mees pidevalt välja üritab rabeleda, jätkuvad sama hooletult nagu tema plaanid töö- ning eraelus ja hall argipäev läheb muudkui oma rada. Babbitt mõtleb pidevalt oma väsinud abielu või nuumatud keha olukorra värskendamisele ja paranemisele, kuid sarnaselt mitmete värvikalt kirjeldatud kolleegide ja naabritega jätkab elu ikka omas ontlikus rütmis. On pere, kes Babbittide koju õhtusöögile püüdleb, on tähtsamad isikud, kelle lähedusse Babbitt püüdleb; on tema naise sisutud pseudoambitsioonid ja on tema parima sõbra julguseta jäävad püüdlused oma õnnetu abielu hüljata... kuni aga üks Babbitti lähiringkonnast hetkeks mõistuse kaotab ja tulirelva kätte haarab.


Lewise kirjeldused on mahlakad ning värsked; tema dialoogid on autentsed ja tema figuuride kirjeldused on nii halekoomilised, et oma naeruväärses korrektsuses tekitavad nad lugejas kohati lausa empaatiat; muidugi kaob see taas, kui mõni koduperenaistest oma lilledest või ajakirjadest jutustab ning kui mõni Babbitti lähematest kolleegsõpradest konservatiivselt immigrantide ning mustanahaliste teemal kommenteerib.

Babbittil on tugev võimalus saavutada ideoloogiline, moraalne ja intellektuaalne läbimurre, sest pärast intsidenti hakkab ta justkui nägema, et igal pool oleks justkui miskit puudu ja miskit valesti; ta muudab oma sõprusringkonda, omandab kirglikkuse arvamuse avaldamisel ja vilistab ühiskonna arvamusele....

Kuid Babbitt jääb siiski selleks, kes ta on ja tema võimetus oma mutiaugust välja rabeleda sulgeb romaani, jättes mehe oma illusoorsesse mulli suplema.

"Babbitt" on tugevalt kirjutatud, nutikas, elav, teravmeelne, halenaljakas ning tõsiselt tabav satiir kõigest, mida kuidas tänapäevani USA äärelinnade kenamates valge aiaga majades valesti tehakse, mõeldakse ja ollakse.

Soovitan soojalt!


Siin on esimene lehekülg inglisekeelsest raamatust (link täistekstile):

THE towers of Zenith aspired above the morning mist ; 

austere towers of steel and cement and limestone, sturdy 

as cliffs and delicate as silver rods. They were neither citadels 

nor churches, but frankly and beautifully office-buildings. 

The mist took pity on the fretted structures of earlier 

generations : the Post Office with its shingle-tortured mansard, 

the red brick minarets of hulking old houses, factories with 

stingy and sooted windows, wooden tenements coloured like 

mud. The city was full of such grotesqueries, but the clean 

towers were thrusting them from the business centre, and on 

the farther hills were shining new houses, homes they seemed 

for laughter and tranquillity. 

Over a concrete bridge fled a limousine of long sleek hood 

and noiseless engine. These people in evening clothes were 

returning from an all-night rehearsal of a Little Theatre play, 

an artistic adventure considerably illuminated by champagne. 

Below the bridge curved a railway, a maze of green and 

crimson lights. The New York Flyer boomed past, and twenty 

lines of polished steel leaped into the glare. 

In one of the skyscrapers the wires of the Associated Press 

were being closed. The telegraph operators wearily raised 

their celluloid eye-shades after a night of talking with Paris 

and Peking. Through the building crawled the charwomen, 

yawning, their old shoes slapping. The dawn mist spun away. 

Queues of men with lunch-boxes clumped toward the immensity 

of new factories, sheets of glass and hollow tile, glittering shops 

where five thousand men worked beneath one roof, pouring 

out the honest wares that would be sold up the Euphrates

and across the veldt. The whistles rolled out in greeting a 

chorus cheerful as the April dawn ; the song of labour in a city 

built it seemed for giants. 

There was nothing of the giant in the aspect of the man 

who was beginning to awaken in the sleeping-porch of a 

Dutch Colonial house in that residential district of Zenith 

known as Floral Heights. 

His name was George F. Babbitt. He was forty-six years 

old now, in April, 1920, and he made nothing in particular, 

neither butter nor shoes nor poetry, but he was nimble in the 

calling of selling houses for more than people could afford 

to pay. 

His large head was pink, his brown hair thin and dry. His 

face was babyish in slumber, despite his wrinkles and the 

red spectacle-dents on the slopes of his nose. He was not fat 

but he was exceedingly well fed; his cheeks were pads, and 

the unroughened hand which lay helpless upon the khaki- 

coloured blanket was slightly purify. He seemed prosperous, 

extremely married and unromantic ; and altogether unroman- 

tic appeared this sleeping-porch, which looked on one sizable 

elm, two respectable grass-plots, a cement drive, and a cor 

rugated iron garage. Yet Babbitt was again dreaming of 

the fairy child, a dream more romantic than scarlet pagodas 

by a silver sea.

1929. Thomas Mann: "Buddenbrookid: ühe perekonna langus" (Buddenbrooks. Verfall einer Familie, 1901)

Th. Mann aastal 1900

Saksa kirjanik Thomas Mann (1875-1955) on ilmselt tänapäevani üks tuntumaid saksa kirjanikke nii Euroopa kui maailma mastaabis.

Tema esimene suur romaan, 1901. aastal ilmunud "Buddenbrooks" tõi kirjanikule Nobeli kirjanduspreemia au aastal 1929 (1924. aasta ilmunud samuti suur ning tuntud romaan "Võlumägi" olla Rootsi akadeemia liikmete seas vastalisi reaktsioone esile kutsunud).


Muud, samuti tuntud Manni teised on veidi lühemad jutustused "Tonio Kröger" (1903), "Tristan" (1903) ning "Surm Veneetsias" (1911) ning romaanid "Võlumägi" (1923) ja "Doktor Faustus" (1947), ehk ka "Lotte Weimaris" (1939) - esimene Manni romaan, mida lugesin ning kiirelt käest panin.

Manni loomingut on palju - on veel hulgaliselt novelle, jutustusi, paar näidendit, esseesid, autobiograafilisi kirjeid, artikleid ning isegi paar Manni enda poolt loetud heliraamatut.

Olen Manni lugenud nii eralõbuna kui akadeemilise analüüsi eesmärgil: Buddenbrooksist on eelnevalt lühidalt juttu olnud aastal 2010 siin (link) ning "Võlumägi" läks lahkamisele aastal 2011 siin (link). Jäin mõlemal juhul pigem äraootavale-neutraalsele kuni negatiivsele seisukohale, mõlemad teosed tundusid liiga vedavad ja venitatult pikad.


Nüüd, kuus aastat hiljem "Buddenbrooksi" lugedes ning olles veetnud pea kaheksa aastat saksa keeleruumis, olen võimeline Manni rohkem mõistma nii sõna otseses kui kaudses mõttes ja olen jõudnud seisukohale, et "Buddenbrooks" on erakordse detailide armastusega kirjutatud väga suure hingega romaan, mis peegeldab nii Lübecki, Baierimaa, Hamburgi kui Preisimaa mentaliteete ja kirjeldab figuure, kes pole üldse sümpaatsed, kuid kelle saatused on äärmiselt haaravad.

Romaan toimub aastatel 1835-1877 peamiselt Lübeckis, kuid osaliselt ka Hamburgis, Münchenis, Travemündes, Berliinis...
Figuurideks on neli põlvkonda Buddenbrookide peret, alustades vanima, konsul Johann Buddenbrookiga, kes teeb parasjagu sissekannet perekonna päevaraamatusse oma poja sünnist, lõpetades noore kunstnikuhinge Hanno Buddenbrookiga, kes tõmbab päevaraamatusse kaks kriipsu ning teatab, et nüüd ei tule enam midagi.

Saksakeelse romaani alapealkiri on "Verfall einer Familie" ehk ühe perekonna langus – tegu on selge vihjega raamatus juhtuvast.

Isa Thomas;
"Thomas Buddenbrook"

Lübecki kaubandusliku maailma juhatavad kujud, Buddenbrookide pere Johannid, nende konventsioonidesse sunnitud pere edu heade partiidega toetavad naised, üldised ebaõnnestumised ning seltskonna kahjurõõmsad reaktsioonid, kaugemate nõbude eesrindel klatshivad kaupmehepere ebaedu nautivad kaaslinlased, kaunid tualetid ning ekstravagantselt sisustatud söögisaalid ning suitsetamistoad, perekondlik rivaalitsemine ning intriigid, laste edu ning murtud südamed pereliikmete surivooditel - kõike juhtub elus ning ka "Buddenbrookide" romaanis.


Üritame kokku võtta teatud parteid:
Kohusetundlikkus pragmaatiliselt: Johanni ning tema järel Thomase püüdlused oma pere rikkust suurendada, tema lõplik väsimus läbi aastate pideva esinduslikkuse ning seltskondlikkuse kohustuse tagajärjel. Ilmselge seedesüsteemi läbi põletamine selle käigus.

Tädi Elisabeth;
"Tony Buddenbrook"

Kohusetundlikkus emotsionaalselt: Antonia Buddenbrooki erinevad püüdlused isa ning venda oma abieludega aidata ning pere rikkust suurendada, mis olukorda vaid hullemaks muudavad. Toni suured eksistentsialistlikud piinad ning valmidus end üpris mõtlematult uutele kosilastele sülle visata, teisalt tema lapselik-uhke loomus, mis muudab võimatuks inimestest läbi näha ning on praktiliselt ebaõnnestumise musterretseptiks. Pärandub Toni tütrele.

Kohusetundlikkus kirglikkuse võimuses: Gerda ja Christian Buddenbrook - soovivad ühest küljest vaid pere imagot säilitada, kuid otsustavad siiski kire kasuks; elavad konventsionaalset elu, kuid ei leia selles midagi rahuldavat; Gerda puhul huvitab teda enam muusika kui kaupmeheelu; Christiani puhul teater ja sellega seostuvad maised lõbud.

Kirglikkus kunsti vastu, apaatia kohusetundlikkuse suhtes: Hanno Buddenbrook, languse kulminatsioon. Huvi tavaliste õppeainete vastu puudub, seevastu selgelt musikaalselt andekas ning kunstile pühendunud hing. Traagiline saatus.


"Buddenbrookide" maailm on vanakooli maailm, juba 20. sajandi kodaniku silmis midagi möödunut, Hardo Pajula sõnul kirjeldab Mann "madalate maksude ja küünlavalguse Euroopat". See ei pruugi tänapäeva inimesele tingimata huvi pakkuda, kuna tegu on võõra maailmaga - 18. ning 19. sajandi kirjandus on paljus unustusse langenud.

Onu Friedrich;
"Christian Buddenbrook"

Kuid Manni figuuride inimlikkus, nende ehedus - mis põhineb asjaolul, et 90% figuuridest põhineb kas Manni enese pereliikmetel või Lübecki elanikel - tekitab soovi nende elusid edasi jälgida.
Teiste inimeste ebaõnne on teatavasti meeldiv kaugelt jälgida ning Buddenbrookide näitel kirjeldab mann 19. sajandi teise poole üldiseid majanduslikke arenguid - kuidas perel tuleb otsad kokku tõmmata ning oludega kohaneda, kuidas kõigepealt vaimulikud ning seejärel Preisi ohvitserid majas sisse-välja käivad, kuidas kapital lõppeks likvideeritakse ning kuidas pärijatest lõpuks vajaka jääb ja vaid vanad alles jäävad. Selline on kogu 19. sajandi teise poole ning 20. sajandi alguse muutuste traagika bourgeousie rindel ja Esimese maailmasõjani välja - Euroopa maailma tohutu muutumine on vägagi põnev.

Ainus kriitika oleks, et nendele muutustele piisavalt rõhku ei panda: Mann kirjeldab 1848. aasta revolutsiooni kui midagi naeruväärset ning mainib vaid hilisemate sõdade olemasolu - ühtegi pereliiget poliitilised muutused otseselt ei puuduta, Thomase koht senatis toob paar lehekülge poliitilist arutelu kuid ei muuda sisemiselt midagi peale tema tualeti esinduslikkuse.

Selles on muidugi ka asja mõte: kogu pere tuumidee on jääda uhkeks ning peeneks, Antonia eeldused iga uue korteri sisustamisel - see peab vastama pere standartidele; olude muutumist ignoreeritakse ning ei olda nõus prestiizhi vähenemisega, kuigi sellest romaani käigus aina rohkem fakt saab. Figuuride staatilisus ning vanast kramplikult kinnihoidmine on nende allakäigu põhjuseks nii individuaalsel kui perefirma tasandil, kuid sellele lisandub ka palju ebaõnne ja saatuse irooniat.


Faktid reastatakse senaatori surma järgselt ning siis saab ka mustvalgelt selgeks, kuidas pere kapitaliväärtus tunduvalt, märkimisväärselt väiksem on kui loodetud.


Kokkuvõttes on Manni romaan üks tähtsamaid pereportreesid 20. sajandi kirjandusest, sest võtab paljude fragmentide kombineerimisel kokku 19. sajandi mentaliteedi ja on võimeline hoolimata perekonna lähedusest selgelt kirjeldama, kuidas ja miks teatud kiht 20. sajandi alguseks alla käib, olles ometigi ise osa sellest.

Hästi, Mann samastab end Hanno Buddenbrookiga ning vastandab end muidugi sellega perekonnale. Kuid siiski - 26-aastaselt niivõrd kõikehõlmavalt ja -mõistvalt kirjutada on väga muljetavaldav.


Kirjastaja samuel Fischer, kes Manni algusest peale toetanud - hetkel on Fischeri kirjastuses järk-järgult ilmumas Manni 38-köiteline kogulooming - soovitas tal romaani umbes poole võrra lühendada. Mann keeldus. Romaan ilmus siiski, pälvis edu maailmakirjanduse rindel, on kaalukas seltskonna- ning arenguromaan ning tõi Mannile Nobeli kirjanduspreemia.

"Buddenbrooks" on põhjaliku lugeja romaan - ta annab elamuse tagasi sellele, kes oma aega ja mõttemaailma valmis pühendama – sellele, kes loeb, et studeerida. Kiire kerge lugeja tüüp peaks siinkohal pigem kätte võtma mõne Manni jutustuse. Kuid kannatlikkus ning terav pilk tasustatakse väga kireva 19. sajandi portreega ja väga huvitavat laadi eneseirooniaga.

Võimas!

Ransom Riggs: "Miss Peregrine´i kodu ebaharilikele lastele“ (Miss Peregrine's Home for Peculiar Children, 2011)

When the last cottages had disappeared behind us, we slipped quietly from the wagon and then crossed the ridge in foot in the direction of the forest. Emma walked on one side of me, silent and brooding, never letting go of my arm, while on the other Millard hummed to himself and kicked at stomes. I was nervous and baffled and queasily excited all at the same time. Part of me felt like something momentous was about to happen. The other part of me expected to wake up at any moment, to come out of this fever dream or stress episode or whatever it was and wake up with my face in a puddle of drool on the Smart Aid break room table and think, Well, that was strange, and then return to the boring old business of being me.

But I didn't wake up. We just kept walking, the girl who could make fire with her hands and the invisible boy and me. We walked through the woods, where the path was as wide and clear as any trail in a national park, then emerged onto a broad expanse of lawn blooming with flowers and striped with neat gardens. We'd reached the house.


USA autor, fotograaf, ning filmitegija Ransom Riggs (sünd. 1980) on eelkõige tuntud oma "Miss Peregrine'i"-raamatute poolest, mille esimene osa juba sel aastal teed filmilinale leidmas.

Lugesin triloogia esimest romaani "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele". Romaan juhatab sisse peategelase Jacobi mineviku: noormehe vanaisa vägagi erilised jutustused eriliste tegelastega, tema elust Iirimaal tunduvad Jacobi lapsepõlves küll uskumatud, kuid vanaisa jääb enesele kindlaks, et üleloomulike võimetega lapsed lastekodus on ehtsad ning tema viimased sõnad enne vanaisa kohutavat surma on Jacobile - palve, et noormees naaseks lastekodu paika.

Romaanist pidi algselt saama vaid fotoalbum, kuna Riggs kogus ebatavalisi fotosid ebatavalistest inimestest, kuid kirjastaja pakkus välja, et Riggs võiks piltide juurde narratiivi luua. Valmiski täiesti omanäoline bestseller.

Riggsi romaan on just oma visuaalse komponendi tõttu väga haarav - tunned end justkui lappaksid läbi hea sõbra või pereliikme fotoalbumi, ning avastad väga intiimseid soppe. Sellisel kujul romaani mina näiteks enne lugenud pole ja just seetõttu on raamat väga haarav.

Ka näiteks figuuride kirjad annavad väga eheda elamuse nende nö. tõelisusest -nüanns, mis mõjub ja sügavamale romaani sisemusse meelitab.

Narratiiv ise on samuti omapärane ja hästi sisustatud: inimeste maailmas varitsevad ohud, mis aga vaid teatud ebaharilikke isendeid puudutavad ning Jacobil tuleb järk-järgult avastada, et tema siiani väga ontlik ja paika pandud tulevik koosneb hoopis koletistega võitlemisest ja oma ebaharilike liigikaaslaste kaitsmisest. Noormehe otsus olla julge ja astuda oma elumullist välja on järkjärguline protsess ja teatud mõttes tüüpiline, kuid tema motivatsiooni küpsemine ja otsuse sisemine valmimine on väga hästi kirjeldatud.

Jacobi vanaisa Abe ning tema elulugu, samuti Abe'i suhted ebaharilike lastega nii sõprus- kui romantilisel tasandil jooksevad Jacobi arenguloo taustal edasi ning raamat on üsna traagiline ja eluline. Lisaks sellele toimub tegevus fiktsionaalsel Cairnholmi saarel Walesis ja sealsete saare-elanike närune elu kirjeldatakse samuti piisavalt detailselt, et neile hetkeks veidi kaasa tunda...

Kõik, mis on ebaharilik - eriliste võimetega lapsed, kuidas nad ikka veel lasteks jäänud, kuidas nende maailma koletiste eest kaitsta ja miks koletised neid üldse jahivad - on väga loominguline ja fantaasiarikkalt kirja pandud - teatud pisikesed nüansid võiksid ehk olla veel paremini kirjeldatud, sest antud juhul on iga tegelase taust põnev ning ebatavaline. Kuid nagu öeldud, raamat paelub algusest lõpuni: esiteks, sest eluohtlikud olukorrad läbivad raamatut; teiseks, sest figuurid on kirjutatud ehedalt; ning kolmandaks, sest Riggsi lummus näiteks uppunud laevade vrakkide ning veidrate kohtade avastamisega on selgelt romaani lehekülgedele jõudnud ja lugeja tohib tutvuda väga eriliste paikadega.

Fantaasiafännidele soovitan soojalt.

"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" on vaid triloogia esimene osa, niiet lahkan siinses blogis mingil hetkel ka kindlasti teist ja kolmandat osa - hetkeseisuga tunduvad needki lugemist väärt. Pealegi lõppeb esimene romaan tegevuse käigus, niiet valikut nagu polekski ;- )

1928. Sigrid Undset "Kevad" (Våren, 1914)

Norra kirjanik Sigrid Undset sündis Taanis, elas tol ajal Kristiania nime all tundud Oslos, põgenes natsionaalsotsialistliku rezhiimi eest USAsse ja naases seejärel taas Norrasse. Naine teenis esmalt elatist kontoritööga ning kirjutas 16ndast eluaastast, kuid tema esimene romaan avaldati, kui Undset oli saanud 25-aastaseks. Keskne temaatika jäi läbi aastate samaks

Autor pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1928.

Undseti tuntuim looming on triloogia Kristin Lavransdatter (1920-22), eestiski hästi tuntud kui "Kristiina Lauritsatütar". Autori Nobeli põhjenduski oli keskaegse Norra elu tõepärase kujutamise eest, mis viitab "Lauritsatütre" aegadele - 14. sajandile. Triloogia kirjeldab Kristiina elu sünnist surmani ning pälvib tänapäevani tähelepanu ja kiitust ajaloolise ning etnoloogilise täpsuse ja detailsuse eest.


Undseti romaanid käsitlevad kas keskaegseid sündmusi ja tegelasi ning ajaloolisi müüte või tegelevad tänapäevaste probleemidega ning lahkavad naise positsiooni ühiskonnas.


Lugesin Undseti romaani "Kevad", mille tegevus toimub 20. sajandi alguses ning mis kuulub Undseti realistlike, kaasaegsete teoste hulka (samuti nt. Jenny, 1911). Protagonistid Torkild ning Rose jahivad erinevat tüüpi armastust või pigem ideed armastusest, kogevad hingelist ja kehalist ühtsust erinevate inimestega, ehitavad stabiilsena tunduva kodu, mis varsti kokku variseb, ning säilitavad oma sõpruse ka armastuseks peetud konstruktsiooni varemetes istudes.

Undset on oma lugejaga aus, ta ei liialda emotsioonide ega kirjeldustega vaid hoiab kõike tasakaalus. Temaatika on pigem eneseleidmine kui armastuslugu ning kuigi nii pea- kui kõrvaltegelaste elusid valitsevad pidevad traagilised sündmused, ei lase nad sel oma isiklikku arengut peatada ning lapsepõlves kogetut samm-sammult ületades leiavad tee ausa suhteni.

Undseti romaan justkui areneks täiesti oraaniliselt protagonistidega koos ning seetõttu pakkub ta lugejale üllatusi ja pöördeid. Tundub näiteks tihti, et lõpp või teatud lahendus on kindlasti saabunud, sest protagonistid on selles täiesti veendunud ja lugeja vastavalt samuti. Kuid ootamatud muutused figuuride mõtetes, tunnetes ning taustsüsteemides muudavad dünaamikat ikka ja jälle ning lõpplahendus tundub samaväärselt üllatav kui kõige loomulikum kõigist lahendustest.

Kolmesaja lehekülje jooksul lahatakse tohutult paljusid peresuhete tüüpe: ema-tütar, ema-poeg, vend-vend, õde-vend, ema-isa, lõpule jõudes meenub Buddenbrooks, kuid veidi kergemas vormis.

Ma ei tahagi detailidesse laskuda, sest loodan, et loete Undseti ise ja avastate, "Kevad" on kõrgema klassi psühholoogiline romaan ja samal ajal suurepärase progressiivse ja veidi alternatiivselt erootilise naistekaga ;-)


Soovitan soojalt kõiki ülalmainitud Undseti teoseid!