Wednesday, December 14, 2016

Paulo Coelho: "Spioon" (A Espiã, 2016)

Brasiilia kirjanik Paulo Coelhost (sünd. 1947) on juttu tulnud kahel korral, olen kirjutanud romaanidest "Zahir" (link) ning "Valküürid" (link). Coelho tuntuim romaan on ilmselt "Alkeemik" (O Alquimista, 1988 ja The Alchemist, 1993), Guinnessi rekordi kandja enamikku keeltesse tõlgitud raamatu eest veel elava autori poolt.

 Lugesin "Alkeemikut" veel enne selle blogi alustamist ning raamat avaldas mulle sügavat muljet. Coelho võime inimeses mediteeriv-spirituaalne pool välja tuua ning lugejal käest kinni võtta ja teda protagonistiga vaimu sügavamatesse soppidesse kaasa viia on väga põnev ja tema esoteerika ja meditatsioonid iseenda kaotamise ning leidmise teemadel kaasahaaravad.


Sedakorda on autor aga võtnud käsile ajaloolise temaatika ning kirjutanud ajaloo sensuaalseima spiooni Mata Hari saatusest. Materjaliks olid Coelhole madam Zelle kirjad, adresseeritud tema viimasest puhkepaigast, Saint-Lazare’i vanglast.

Romaan näitab tantsijannat terase ning nutika naisena, kellelt noore neiuna tükike tema armastuseks võimelisest hingest rööviti ning kel tulnud end üksi läbi maailma võidelda, kasutadest valuutana lähedust ning oma keha võlusid. Kuivõrd Mata Hari tõepoolest spioonina tegutses või kas tema ülesanded jäid sama sisututeks vormideks nagu Jaavalannadest inspireeritud kuid religioossest perspektiivist täielikult alusetu seitsme rätiku tants, jääb vaat et avatuks ja Coelho ise soovitab romaani lõpus mitmeid erinevaid allikaid temaatikaga lähemalt tutvumiseks.


Ma ei mõista selle romaani mõtet. Ta tundub olevat illustratsiooniks Coelho soovitatud elulugudele, on fragmentaarne, avab väga üldises stiilis tantsijanna mineviku ning üritab emotsionaalsest perspektiivist selgitada, miks temast sai see, kellena maailm teda tundis, kuid suures plaanis tundub Coelho uus romaan olevat vaid farss, millegi algus, millega pole viitsitud korralikult tegeleda.

Fragmendid "Spioonist" on huvitavad ning pigem äratab see huvi teiste - taas korrates fakti, et Coelho annab need kirjanduslikud soovitused omaenda romaani lõpus -, ajalooliselt enam süvitsi minevate allikate vastu ning täidab sissejuhatuse rolli. Romaanina leian, et "Spioon" oli üpris näotu.

Võrreldes näiteks pettumust tekitanud "Valküüridega" on "Spioon" uue elemendina Coelho sulest huvitavalt kirjutatud ning sulab käes, kuid jääb tunne, et tegu oli pigem kirjutusharjutuse kui täisväärtusliku romaaniga. Oleksin hea meelega lugenud sama romaani kahesaja lisaleheküljega.


Meeldejääva romaaniga tegu pole. Mata Hari loo huvilistele annab Coelho teised allikad.
Milleks siis "Spioon" kirjutada, kui tundub, et Coelhole polegi tähtis, kas keegi seda loeb või mitte?
Vaid selleks, et kasutada oma nime tantsijanna loo laia avalikkuse ette toomiseks, kui tegu on niigi ühe tuntuima naisenäoga 20. sajandi ajaloos?

Ükskõik millisest punktist temaatikale läheneda - ma ei näe selles raamatus mõtet.

Aitäh tähelepanu eest.

No comments:

Post a Comment