When the last cottages had disappeared behind us, we slipped quietly from the wagon and then crossed the ridge in foot in the direction of the forest. Emma walked on one side of me, silent and brooding, never letting go of my arm, while on the other Millard hummed to himself and kicked at stomes. I was nervous and baffled and queasily excited all at the same time. Part of me felt like something momentous was about to happen. The other part of me expected to wake up at any moment, to come out of this fever dream or stress episode or whatever it was and wake up with my face in a puddle of drool on the Smart Aid break room table and think, Well, that was strange, and then return to the boring old business of being me.
But I didn't wake up. We just kept walking, the girl who could make fire with her hands and the invisible boy and me. We walked through the woods, where the path was as wide and clear as any trail in a national park, then emerged onto a broad expanse of lawn blooming with flowers and striped with neat gardens. We'd reached the house.
USA autor, fotograaf, ning filmitegija Ransom Riggs (sünd. 1980) on eelkõige tuntud oma "Miss Peregrine'i"-raamatute poolest, mille esimene osa juba sel aastal teed filmilinale leidmas.
Lugesin triloogia esimest romaani "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele". Romaan juhatab sisse peategelase Jacobi mineviku: noormehe vanaisa vägagi erilised jutustused eriliste tegelastega, tema elust Iirimaal tunduvad Jacobi lapsepõlves küll uskumatud, kuid vanaisa jääb enesele kindlaks, et üleloomulike võimetega lapsed lastekodus on ehtsad ning tema viimased sõnad enne vanaisa kohutavat surma on Jacobile - palve, et noormees naaseks lastekodu paika.
Romaanist pidi algselt saama vaid fotoalbum, kuna Riggs kogus ebatavalisi fotosid ebatavalistest inimestest, kuid kirjastaja pakkus välja, et Riggs võiks piltide juurde narratiivi luua. Valmiski täiesti omanäoline bestseller.
Riggsi romaan on just oma visuaalse komponendi tõttu väga haarav - tunned end justkui lappaksid läbi hea sõbra või pereliikme fotoalbumi, ning avastad väga intiimseid soppe. Sellisel kujul romaani mina näiteks enne lugenud pole ja just seetõttu on raamat väga haarav.
Ka näiteks figuuride kirjad annavad väga eheda elamuse nende nö. tõelisusest -nüanns, mis mõjub ja sügavamale romaani sisemusse meelitab.
Narratiiv ise on samuti omapärane ja hästi sisustatud: inimeste maailmas varitsevad ohud, mis aga vaid teatud ebaharilikke isendeid puudutavad ning Jacobil tuleb järk-järgult avastada, et tema siiani väga ontlik ja paika pandud tulevik koosneb hoopis koletistega võitlemisest ja oma ebaharilike liigikaaslaste kaitsmisest. Noormehe otsus olla julge ja astuda oma elumullist välja on järkjärguline protsess ja teatud mõttes tüüpiline, kuid tema motivatsiooni küpsemine ja otsuse sisemine valmimine on väga hästi kirjeldatud.
Jacobi vanaisa Abe ning tema elulugu, samuti Abe'i suhted ebaharilike lastega nii sõprus- kui romantilisel tasandil jooksevad Jacobi arenguloo taustal edasi ning raamat on üsna traagiline ja eluline. Lisaks sellele toimub tegevus fiktsionaalsel Cairnholmi saarel Walesis ja sealsete saare-elanike närune elu kirjeldatakse samuti piisavalt detailselt, et neile hetkeks veidi kaasa tunda...
Kõik, mis on ebaharilik - eriliste võimetega lapsed, kuidas nad ikka veel lasteks jäänud, kuidas nende maailma koletiste eest kaitsta ja miks koletised neid üldse jahivad - on väga loominguline ja fantaasiarikkalt kirja pandud - teatud pisikesed nüansid võiksid ehk olla veel paremini kirjeldatud, sest antud juhul on iga tegelase taust põnev ning ebatavaline. Kuid nagu öeldud, raamat paelub algusest lõpuni: esiteks, sest eluohtlikud olukorrad läbivad raamatut; teiseks, sest figuurid on kirjutatud ehedalt; ning kolmandaks, sest Riggsi lummus näiteks uppunud laevade vrakkide ning veidrate kohtade avastamisega on selgelt romaani lehekülgedele jõudnud ja lugeja tohib tutvuda väga eriliste paikadega.
Fantaasiafännidele soovitan soojalt.
But I didn't wake up. We just kept walking, the girl who could make fire with her hands and the invisible boy and me. We walked through the woods, where the path was as wide and clear as any trail in a national park, then emerged onto a broad expanse of lawn blooming with flowers and striped with neat gardens. We'd reached the house.
USA autor, fotograaf, ning filmitegija Ransom Riggs (sünd. 1980) on eelkõige tuntud oma "Miss Peregrine'i"-raamatute poolest, mille esimene osa juba sel aastal teed filmilinale leidmas.
Lugesin triloogia esimest romaani "Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele". Romaan juhatab sisse peategelase Jacobi mineviku: noormehe vanaisa vägagi erilised jutustused eriliste tegelastega, tema elust Iirimaal tunduvad Jacobi lapsepõlves küll uskumatud, kuid vanaisa jääb enesele kindlaks, et üleloomulike võimetega lapsed lastekodus on ehtsad ning tema viimased sõnad enne vanaisa kohutavat surma on Jacobile - palve, et noormees naaseks lastekodu paika.
Romaanist pidi algselt saama vaid fotoalbum, kuna Riggs kogus ebatavalisi fotosid ebatavalistest inimestest, kuid kirjastaja pakkus välja, et Riggs võiks piltide juurde narratiivi luua. Valmiski täiesti omanäoline bestseller.Riggsi romaan on just oma visuaalse komponendi tõttu väga haarav - tunned end justkui lappaksid läbi hea sõbra või pereliikme fotoalbumi, ning avastad väga intiimseid soppe. Sellisel kujul romaani mina näiteks enne lugenud pole ja just seetõttu on raamat väga haarav.
Ka näiteks figuuride kirjad annavad väga eheda elamuse nende nö. tõelisusest -nüanns, mis mõjub ja sügavamale romaani sisemusse meelitab.
Narratiiv ise on samuti omapärane ja hästi sisustatud: inimeste maailmas varitsevad ohud, mis aga vaid teatud ebaharilikke isendeid puudutavad ning Jacobil tuleb järk-järgult avastada, et tema siiani väga ontlik ja paika pandud tulevik koosneb hoopis koletistega võitlemisest ja oma ebaharilike liigikaaslaste kaitsmisest. Noormehe otsus olla julge ja astuda oma elumullist välja on järkjärguline protsess ja teatud mõttes tüüpiline, kuid tema motivatsiooni küpsemine ja otsuse sisemine valmimine on väga hästi kirjeldatud.
Jacobi vanaisa Abe ning tema elulugu, samuti Abe'i suhted ebaharilike lastega nii sõprus- kui romantilisel tasandil jooksevad Jacobi arenguloo taustal edasi ning raamat on üsna traagiline ja eluline. Lisaks sellele toimub tegevus fiktsionaalsel Cairnholmi saarel Walesis ja sealsete saare-elanike närune elu kirjeldatakse samuti piisavalt detailselt, et neile hetkeks veidi kaasa tunda...
Fantaasiafännidele soovitan soojalt.
"Miss Peregrine'i kodu ebaharilikele lastele" on vaid triloogia esimene osa, niiet lahkan siinses blogis mingil hetkel ka kindlasti teist ja kolmandat osa - hetkeseisuga tunduvad needki lugemist väärt. Pealegi lõppeb esimene romaan tegevuse käigus, niiet valikut nagu polekski ;- )
No comments:
Post a Comment