Wednesday, December 7, 2016

Nobeli kirjanduspreemia 1934. Luigi Pirandello: "Kadunud Mattia Pascal" (Il Fu Mattia Pascal, 1904)

Itaalia kirjanik Luigi Pirandello (1867-1936) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1934. Erakordne preemia pälvimisel oli, et Pirandello sai Akadeemia tunnustuse osaliseks esimesel aastal, mil teda soovitati - enamasti läks paar-kolm, mõnikord ka kümme aastat aega, enne kui teatud autor Nobeli tunnustuse sai. Näiteks olid aastal 1934 kahekümne kaheksa nimetatud kandidaadi hulgas ka järgmiste aastate Nobeli kirjanduspreemia laureaadid.

Samuti huvitav on Pirandello puhul, et autor kirjutas esmalt romaane ning pälvis sellega ka Itaalia piires kuulsust ja kiitust - tema romaanide kogus on hiiglaslik, 1922-37 avaldati tema proosa täies mahus 15s köites -, kuid avastas viiekümneaastaselt näidendite kirjutamise ning jäi elu lõpuni näitekirjanikuks - ning saavutas sellega näiteks Pariisis uutlaadi tunnustuse.

Lugesin põgusalt Pirandello tuntumate romaanide hulka kuuluvat "Kadunud Mattea Pascali"  (Il Fu Mattia Pascal, 1904) ning jäin üpris neutraalisele seisukohale.

Romaan räägib Mattia Pascali üpris seiklusterohkest elust, tema õnnetust abielust, rivaalitsemisest erinevate põlvkondade ning sugude esindajatega erinevate eesmärkide saavutamise nimel ning tema vaesusest ja rikkusest. Tegu on värvika, lustaka, kergemeelse jutustusega ühe mehe kannatustest ja seiklustest.

Kui romaani sündmused ja Mattiaga juhtunu kokku võtta, on sisu üpris põnev ning mis kõik ühe eluea jooksul ühe mehega juhtuda võib, on üpris huvitav. Kuid nii Mattia figuur kui autori stiil on niivõrd pinnapealsed, et on võimalik seda romaani kas huumoriga lugeda ja teda mitte tõsiselt võttes jutustust nautida või romaan käest panna.

Kurvad seigad, millest vaid ühe lausega mööda minnakse, ning teatud sügavamõttelisuse potentsiaali omavad lõigud, mis taas sõnakõlksudega raamitakse, ei tekita ei pinget ega sümpaatiat - Mattia jutustab oma elust, kuid kehitaks justkui kogu romaani jooksul õlgu. Talle pole tähtis, et talle kaasa tuntakse või kaasa elatakse ning kuna ma pole kunagi suur komöödiate fänn olnud, panin umbes poole pealt romaani käest, vaid lappasin lõpuni.

Iseenesest on kahju, Pirandello keelekasutus on üpris mahlane ning lihtsalt teksti nautimise nimel võiks teda lugeda - ülikoolis romaani filoloogiat õppinud Pirandello oskab kirjutada küll. Aga tema kergemeelsus on miski, mis mind ei puuduta ega muljet avalda.

Kelmikate komöödiate fännidele võib "Kadunud Mattia Pascal" ja tema kaks surma, suur rikkus ning murtud südamed ja seiklused erinevates maades olla meelelahutustlikud. Mulle kui sisutiheda kirjanduse fännile ei pakkunud romaan peale paari huvitava ning üldsuse halli massi kaduva lõigu mitte midagi.


Romaani täisteksti saab inglise keeles lugeda siit (link)

I
"MY NAME IS MATTIA PASCAL"
One of the few things, in fact about the only thing I was sure of was
my name: Mattia Pascal. Of this I took full advantage also. Whenever
ask me for a bit of advice on some matter of importance, I would shrug
one of my friends or acquaintances so far lost his head as to come and my shoulders, squint my eyes, and answer:
There was no reason why he should that I could see. But at the time I
"My name is Mattia Pascal!" "That's very enlightening, old man! I knew that much already!" "And you don't feel lucky to know that much?"
"My name is Mattia Pascal!"
had not realized what it meant not to be sure of even that much--not to be able to answer on occasion, as I had formerly answered: Some people surely will sympathize with me (sympathy comes cheap) when
nor where, he was born--if ever he was born at all.... Just as others
they try to imagine the immense anguish a poor man must feel on suddenly discovering ... well, yes... just a blank; that he knows neither who his father was, nor who his mother was, nor how, nor when, will be ready to criticize (criticism comes cheaper still) the
if need should arise, I could give my family tree with the origin and
immorality and viciousness of a society where an innocent child can be treated that way. Very well! Thanks for the sympathy and the holy horror! But it is my duty to give notice in advance that it's not quite that way. Indeed, descent of all my house. I could prove that I know my father and my
is so far out of the ordinary in fact, that I have decided to recount
mother, and their fathers and mothers unto several generations, and the doings, through the years, of all those forebears of mine (doings not always to their untarnished credit, I must confess). Well then? Well then! It's this way. My case, not the ordinary one, by any means,
it.

No comments:

Post a Comment