1930. Sinclair Lewis: Babbitt (1922)

USA kirjanik, sotsiaalkriitiline ning ebakonventsionaalne autor Sinclair Lewis (1885-1951) keeldus omal ajal vastu võtmast Pulitzeri kirjandusauhinda, kuna arvas, et tema looming ei sobi Pulitzeri auhinna imagot hoidvate romaanide terviklikkuse ja mõistlikkuse kriteeriumidega kokku. Nobeli kirjanduspreemia võttis Lewis aga aastal 1930. esimese Ameerika laureaadina tänuga vastu.

Babbitt on Lewise tuntuim romaan ning seda peetakse ka autori õnnestunuimaks üllitiseks. Lewise sotsiaakriitiline satiir pälvis niivõrd kõrge koha üldsuse silmis, et sõna "Babbitt" võeti romaani ilmumise aastal ametlikult ameerika inglise keele sõnavarasse.


Lewise sulest on samuti ilmunud romaanid "Peatänav: Carol Kennicotti lugu" (1920) "Arrowsmith" (1925), "Elmer Gantry" (1927) ning "Dodsworth" (1929), samuti hulgaliselt lühijutte ning käputäis näidendeid ja luuletusi. Mitmed romaanid on jõudnud filmilinale; "Arrowsmith" kandideeris lausa neljale Oscari auhinnale.

"Babbitt" on lugu George F. Babbittist, keskklassi kinnisvaraärimehest, kelle siht elus on teenida raha, et kindlustada endale ja oma perele keskklassi tüüpiline elu: maja, auto, hea ülikool, kaunis mööbel, kutsed õigetele õhtusöökidele ning laitmatu maine tervikliku ühiskonna liikmena fiktiivses Zenithi linnas Kesk-Ameerikas.

Babbitti pseudoambitsioonid ja harjumustsüklid, millest mees pidevalt välja üritab rabeleda, jätkuvad sama hooletult nagu tema plaanid töö- ning eraelus ja hall argipäev läheb muudkui oma rada. Babbitt mõtleb pidevalt oma väsinud abielu või nuumatud keha olukorra värskendamisele ja paranemisele, kuid sarnaselt mitmete värvikalt kirjeldatud kolleegide ja naabritega jätkab elu ikka omas ontlikus rütmis. On pere, kes Babbittide koju õhtusöögile püüdleb, on tähtsamad isikud, kelle lähedusse Babbitt püüdleb; on tema naise sisutud pseudoambitsioonid ja on tema parima sõbra julguseta jäävad püüdlused oma õnnetu abielu hüljata... kuni aga üks Babbitti lähiringkonnast hetkeks mõistuse kaotab ja tulirelva kätte haarab.


Lewise kirjeldused on mahlakad ning värsked; tema dialoogid on autentsed ja tema figuuride kirjeldused on nii halekoomilised, et oma naeruväärses korrektsuses tekitavad nad lugejas kohati lausa empaatiat; muidugi kaob see taas, kui mõni koduperenaistest oma lilledest või ajakirjadest jutustab ning kui mõni Babbitti lähematest kolleegsõpradest konservatiivselt immigrantide ning mustanahaliste teemal kommenteerib.

Babbittil on tugev võimalus saavutada ideoloogiline, moraalne ja intellektuaalne läbimurre, sest pärast intsidenti hakkab ta justkui nägema, et igal pool oleks justkui miskit puudu ja miskit valesti; ta muudab oma sõprusringkonda, omandab kirglikkuse arvamuse avaldamisel ja vilistab ühiskonna arvamusele....

Kuid Babbitt jääb siiski selleks, kes ta on ja tema võimetus oma mutiaugust välja rabeleda sulgeb romaani, jättes mehe oma illusoorsesse mulli suplema.

"Babbitt" on tugevalt kirjutatud, nutikas, elav, teravmeelne, halenaljakas ning tõsiselt tabav satiir kõigest, mida kuidas tänapäevani USA äärelinnade kenamates valge aiaga majades valesti tehakse, mõeldakse ja ollakse.

Soovitan soojalt!


Siin on esimene lehekülg inglisekeelsest raamatust (link täistekstile):

THE towers of Zenith aspired above the morning mist ; 

austere towers of steel and cement and limestone, sturdy 

as cliffs and delicate as silver rods. They were neither citadels 

nor churches, but frankly and beautifully office-buildings. 

The mist took pity on the fretted structures of earlier 

generations : the Post Office with its shingle-tortured mansard, 

the red brick minarets of hulking old houses, factories with 

stingy and sooted windows, wooden tenements coloured like 

mud. The city was full of such grotesqueries, but the clean 

towers were thrusting them from the business centre, and on 

the farther hills were shining new houses, homes they seemed 

for laughter and tranquillity. 

Over a concrete bridge fled a limousine of long sleek hood 

and noiseless engine. These people in evening clothes were 

returning from an all-night rehearsal of a Little Theatre play, 

an artistic adventure considerably illuminated by champagne. 

Below the bridge curved a railway, a maze of green and 

crimson lights. The New York Flyer boomed past, and twenty 

lines of polished steel leaped into the glare. 

In one of the skyscrapers the wires of the Associated Press 

were being closed. The telegraph operators wearily raised 

their celluloid eye-shades after a night of talking with Paris 

and Peking. Through the building crawled the charwomen, 

yawning, their old shoes slapping. The dawn mist spun away. 

Queues of men with lunch-boxes clumped toward the immensity 

of new factories, sheets of glass and hollow tile, glittering shops 

where five thousand men worked beneath one roof, pouring 

out the honest wares that would be sold up the Euphrates

and across the veldt. The whistles rolled out in greeting a 

chorus cheerful as the April dawn ; the song of labour in a city 

built it seemed for giants. 

There was nothing of the giant in the aspect of the man 

who was beginning to awaken in the sleeping-porch of a 

Dutch Colonial house in that residential district of Zenith 

known as Floral Heights. 

His name was George F. Babbitt. He was forty-six years 

old now, in April, 1920, and he made nothing in particular, 

neither butter nor shoes nor poetry, but he was nimble in the 

calling of selling houses for more than people could afford 

to pay. 

His large head was pink, his brown hair thin and dry. His 

face was babyish in slumber, despite his wrinkles and the 

red spectacle-dents on the slopes of his nose. He was not fat 

but he was exceedingly well fed; his cheeks were pads, and 

the unroughened hand which lay helpless upon the khaki- 

coloured blanket was slightly purify. He seemed prosperous, 

extremely married and unromantic ; and altogether unroman- 

tic appeared this sleeping-porch, which looked on one sizable 

elm, two respectable grass-plots, a cement drive, and a cor 

rugated iron garage. Yet Babbitt was again dreaming of 

the fairy child, a dream more romantic than scarlet pagodas 

by a silver sea.