Paulo Coelho: "Spioon" (A Espiã, 2016)

Brasiilia kirjanik Paulo Coelhost (sünd. 1947) on juttu tulnud kahel korral, olen kirjutanud romaanidest "Zahir" (link) ning "Valküürid" (link). Coelho tuntuim romaan on ilmselt "Alkeemik" (O Alquimista, 1988 ja The Alchemist, 1993), Guinnessi rekordi kandja enamikku keeltesse tõlgitud raamatu eest veel elava autori poolt.

 Lugesin "Alkeemikut" veel enne selle blogi alustamist ning raamat avaldas mulle sügavat muljet. Coelho võime inimeses mediteeriv-spirituaalne pool välja tuua ning lugejal käest kinni võtta ja teda protagonistiga vaimu sügavamatesse soppidesse kaasa viia on väga põnev ja tema esoteerika ja meditatsioonid iseenda kaotamise ning leidmise teemadel kaasahaaravad.

Sedakorda on autor aga võtnud käsile ajaloolise temaatika ning kirjutanud ajaloo sensuaalseima spiooni Mata Hari saatusest. Materjaliks olid Coelhole madam Zelle kirjad, adresseeritud tema viimasest puhkepaigast, Saint-Lazare’i vanglast.

Romaan näitab tantsijannat terase ning nutika naisena, kellelt noore neiuna tükike tema armastuseks võimelisest hingest rööviti ning kel tulnud end üksi läbi maailma võidelda, kasutadest valuutana lähedust ning oma keha võlusid. Kuivõrd Mata Hari tõepoolest spioonina tegutses või kas tema ülesanded jäid sama sisututeks vormideks nagu Jaavalannadest inspireeritud kuid religioossest perspektiivist täielikult alusetu seitsme rätiku tants, jääb vaat et avatuks ja Coelho ise soovitab romaani lõpus mitmeid erinevaid allikaid temaatikaga lähemalt tutvumiseks.


Ma ei mõista selle romaani mõtet. Ta tundub olevat illustratsiooniks Coelho soovitatud elulugudele, on fragmentaarne, avab väga üldises stiilis tantsijanna mineviku ning üritab emotsionaalsest perspektiivist selgitada, miks temast sai see, kellena maailm teda tundis, kuid suures plaanis tundub Coelho uus romaan olevat vaid farss, millegi algus, millega pole viitsitud korralikult tegeleda.

Fragmendid "Spioonist" on huvitavad ning pigem äratab see huvi teiste - taas korrates fakti, et Coelho annab need kirjanduslikud soovitused omaenda romaani lõpus -, ajalooliselt enam süvitsi minevate allikate vastu ning täidab sissejuhatuse rolli. Romaanina leian, et "Spioon" oli üpris näotu.

Võrreldes näiteks pettumust tekitanud "Valküüridega" on "Spioon" uue elemendina Coelho sulest huvitavalt kirjutatud ning sulab käes, kuid jääb tunne, et tegu oli pigem kirjutusharjutuse kui täisväärtusliku romaaniga. Oleksin hea meelega lugenud sama romaani kahesaja lisaleheküljega.


Meeldejääva romaaniga tegu pole. Mata Hari loo huvilistele annab Coelho teised allikad.
Milleks siis "Spioon" kirjutada, kui tundub, et Coelhole polegi tähtis, kas keegi seda loeb või mitte?
Vaid selleks, et kasutada oma nime tantsijanna loo laia avalikkuse ette toomiseks, kui tegu on niigi ühe tuntuima naisenäoga 20. sajandi ajaloos?

Ükskõik millisest punktist temaatikale läheneda - ma ei näe selles raamatus mõtet.

Aitäh tähelepanu eest.

Paulo Coelho: "Valküürid"

Brasiilia kirjaniku Paulo Coelho (sünd. 1947) "Zahiri" (2005) olen juba kiitnud siin (link), samuti olen "Alkeemiku" (1988) fänn. Coelhol on võime inimeste tunnete motivatsiooni väga täpselt kirjeldada ja üllatavalt pragmaatilise tooniga kirja panna südame soovid. Ausate armastuslugude ning realistlike pildikeste rajal kokku pandud jutustused on Coelho anne.

Lisaks sellele on Coelho ka igasuguste esoteerika ning maagiaga seotud nähtuste järgija, pooldaja ning õpilane ja kirjeldab enamikus oma romaanides üht või teist universumi vaimu, energiate siirdamise, eelmiste elude, inglite, vaimude, saatuse ning telepaatiliste võimetega seotut. Ning enamasti õnnestub tal need aspektid kenasti siduda ja nii emotsionaalsel kui narratiivi tasandil veel muljetavaldav seiklus kirja panna.

"Valküürid" (As Valkírias, 1992) on autobiograafiline romaan ning räägib Coelho ja tema abikaasa Christina Oiticica reisist Mojave kõrbesse, kohtamaks Valküüride abiga oma kaitseingleid. Chris on esmalt kaasas vaid Pauloga koos reisimiseks ning - naise isikliku eesmärgina - abielus pikka aega pesitsenud probleemide sõnastamiseks ning välja juurimiseks - kuid kaasatakse inglite otsinguisse: esmalt teatab rituaalide meister Took, et Chrisi ülesanne on Paulot aidata, hiljem Valküüridega läbi kõrbe reisides õpib naine samamoodi nagu mees avardama oma "teist teadvust" ning oma ingliga suhtlema ning lausa ületab teatud mõttes oma mehe spirituaalsel teekonnal.

Pikemat sorti vestluse käigus võetakse ka abielu probleemid vestlusesse ning avastades uue külje endas - mõlemast perspektiivist lähenedes - leiavad Christina ja Paulo uue harmoonia.

Esoteerika fännidele on "Valküürid" kindlasti huvitav lugemismaterjal ja anima mundi mõistmine nind tunnetamine huvitab mindki, aga see romaan piirdub minu maitsele liialt esoteerika teooria ning teatud rituaalide tasandiga, minetades inimliku arengu tasandi, mis on küll igas peatükis olemas ja jalutab narratiiviga vaikselt kaasa, ei ole aga orgaaniline, vaid istub pigem kommentaarina valitud lehekülgedel.

"Valküürid" pole Coelho parim üllitis. Võibolla on see autobiograafiline jutustus luhtunud, sest mees on üritanud jutustada oma naise perspektiivist? On ta temaatikale liialt lähedal, et seda objektiivselt käsitleda? Oli ingliga kohtumise kogemus niivõrd võimas, et sellest pole võimalik teisiti kirjutada?

Kõik on võimalik, aga igale Coelho fännile "Valküürid" kohe kindlasti "Alkeemiku" ja "Zahiri" sarnaselt ülimat lugemisnaudingut ei paku.

Ei soovita.

Paulo Coelho: Zahir

Brasiilia kirjanik Paulo Coelho Romaanid „Alkeemikust“ (1988) „Alephini“ (2012) on tuntud oma spirituaalse sõnumi ja teekonna poolest. Coelho on kirjanik, kes enda sõnul paneb kirja loo teemal, mis tema hinges enim kirjapanekut ootamas pakitseb. Sellest n.ö. ülestunnistusest ja hingelisest rännakust sünnib paberil lõpuks raamat.
„Zahiri“ (2005) lugedes jääbki mulje, nagu kirjanik oleks alguses küll raami kokkunaelutanud, kuid alles siis hakanud unistava pilguga sellesse sobituvat maali lõuendile visandama.

Romaani algus pajatab, kuidas minategelase abikaasa Esther on kadunud ja toob põnevust ja pinget, kuna naine oli ohtliku poliitilise olukorraga maades reporterina teel ja seega äkki ohus.
Ajapikku selgub, et Esther on omal käel ja tahtel kooselust loobunud ja läinud ennast otsima. Müstiline abiline ja/või Estheri potentsiaalne armuke Mikhail tuleb mingil hetkel minategelase ellu ja alguses jääb selgusetuks, kas tegu on meest edasiviiva või takistava tegelasega. Lõpuks mõistab protagonist aga kogu tegevuse tagamaid ja asub isiklikule vaimsele rännakule teel enese- ja samaaaegselt armuvalu ületamiseni – armastuse nimel.

Kohati toimub romaanis pingeline tegevus, minateglease emotsionaalne räsimine ja huvitavate figuuride vahetumine, kohati on tegu aga lihtsalt päeviku ja senise elu refleksiooniga. Mõlemad on aga samavõrd põnevad ja mõjuvõimsad, kuna tegu on ausa ülestunnistusega vabameelse inimese südame poolt, kes teab täpselt, et tema suhe selle inimesega on olnud võrratu, aga ka, et tema ego putitamiseks peab alati midagi toimuma ja et ta jääb ellu ilma selle inimeseta. Kuidas armastus maailma juhtiv jõud on ja miks altruistlikud teod ja egotsentrismi ületamine puhtasse vaimsesse seisundisse võivad viia, ilmneb alles lõpupoole, kui kunstnik on valu ja kannatuste läbi oma teekonna lõpp-punkti jõudnud.


Selline bipolaarne armastus, mille all Coelho minategelane „Zahiris“ kannatab – kohati ala-, kohati teadlikult – on reaalsus, sest kahe inimese suhtes esineb võrdses vahekorras nii armastust, vihkamist, austust kui põlgust, ja ühe isiku tundmaõppimise ja temaga koos kasvamise käigus tuleb osata leida tasakaal iseendaksjäämise, iseendakssaamise ja partneril sama teha laskmise vahel. Ja just kõige lihtsamates, kuigi samaaegselt varjundirikkamates toonides mõtiskleb Coelho protagonist oma armuelu üle.

Kuid – ja see on mu isiklik arvamus – iga hing jõuab oma eneserefleksiooni arengus mingil hetkel millegi üleinimlikuni, nagu taipab ka alguses väga egotsentriline, kuid hiljem lõpuks avatud silmadega vaatleja rolli langenu – on temast võimsamaid jõude, ja nende vabastamine ja tunnustamine eneses ja maailmas toob teda Tõele ja Õnnele lähemale.

Et Coelho minategelane samaaegselt sümpaatne ja ebasümpaatne tundub ja et Esther kui spirituaalsusesse-püüdleja teda algselt oma tegudega eemale ja lõpuks – deo gracias – aina lähemale (lükkab ja) tõmbab, annab figuuride realistlikkusele juurde ja illustreerib kenasti võitlust tema vana ja uue mina vahel.
Ja samaaegselt pungitseb ka see romaan viiruki ja müstika hõngust nagu Coelho œuvrele omane.

Absoluutselt kohustuslik kirjandus. Sisemine rahu ja tasakaal garanteeritud (vähemalt) nädala(te)ks.