Ekskurss filmilinale: "Koorekiht" (Café Society, 2016)

Woody Allenil on taas õnnestunud vormida inimliku komöödia mustereksemplar. "Koorekiht" (Café Society, 2016) on lugu kolme maailma kohtumisest: noortest Hollywoodis juuri ajavatest unistajatest, staaridest ja neid ümbritsevast särast, ning New Yorgis Bronxis elava keskkihi olelusvõitlusest ja gängsteritest, keda samasugune sära ümbritseb.

Tähelepanu - räägin siin filmi sisust ning soovitan seda eelnevalt vaadata. Ütlen juba praegu ära, et Alleni eelnevad pealinnade-filmid olid ühed tema ebaõnnestunumatest ning "Koorekiht" heastab nende filmide vead ja on taas üks teravmeelne, mõnus situatsioonikomöödia ning vaatamist väärt.


Niisiis:

Lugu räägib eelkõige Hollywoodi agent Phil Sterni (Steve Carrell) ja tema nõbu Bobby Dorfmani (Jesse Eisenberg) armukolmnurgast kultuurse ning iseseisva Vonnie ümber.

Noor neiu on tutvunud Hollywoodi võludega ning need ei avalda talle muljet; Vonnie erakordsus ning tema julgus iseendaks jääda, olles samal ajal lihtsalt armas, võlub mõlemaid mehi ning tekitab huvitava suhte isa-poja vanuses konkurentide vahel.


Vonnie otsustab abielluda Philiga ning Bobbyl tuleb temast ajapikku üle saada. Noormees kolib kodusesse New Yorki tagasi ning abistab Bronxi gängsterina üpris head leiba teenivat venda Beni (Corey Stoll) restorani "Koorekiht" juhatamisel ning leiab eneses loomuliku ande inimeste võlumiseks. "Koorekihist" saab populaarne staaride kohtumispaik.


Situatsiooni siseneb võluv, särav, kuulus Hollywoodi näitlejanna Veronica Hayes ja nende armastuslugu viib pereidüllini, kuid Bobby ei saa Vonniet ikka veel peast, kuni temaga ühel hetkel uuesti kohtub...


Filmi teeb huvitavaks mitte ainult armukolmnurk ja karakterikoomika, vaid kontrast selle vahel, kuidas inimeste elud on ilmselgelt konstrueeritud teineteisega põrkuma, kuid kuidas nende reaktsioonid oodatust erinevad. Phil ja Bobby räägivad teineteisega ka pärast arusaamist, et nende ühine südamedaam on Vonnie, nagu täiskasvanud sõbrad ja ei reageeri väiklaselt ning armukadedalt, vaid otsivad teineteiselt tuge. Samuti on Phil edukas Hollywoodi agent, kuid on tõsimeelselt armunud oma noorde sekretäri ja hoolib temast piisavalt, et lõpetada - sügavalt leinates - oma surnud abielu naisega, kellesse ta siiski jätkuvalt kiindunud on. Üldiselt on Hollywoodi agendi tüüp kahtlase moraalikoodeksiga närakas, mitte kuldse südamega mees nagu Phil.

Koomikat lisab Bobby vend, keda Corey Stoll suurepäraselt kehastab - tema lahke perekondlik isiksus ning tema halastamatu gänsteripersoona vastanduvad ning tema atraktiivne välimus ei tee üldpildile samuti kahju ;-)


Kuigi Kristen Stewart ja Blake Lively mängivad oma osasid veenvalt, olen Livelyt antud isikut juba mängimas näinud, ning Stewartit eelnevalt näinutele kumab ka läbi, kuidas neiu pidevalt oma alahuule hammustamist vältida püüab.

Ehk siis - mõlemad naised on oma rollides sümpaatsed, kuid filmi kandjad on mehed, kes kõik täidavad oma rolli täielikult ja oskuslikult.



Sellele kõigele lisandub filmi visuaalne maagia: Hollywoodi sära, 30ndate mood, pehme valgustus ning beezhid ja pruunid toonid vaheldumas kuldsete ja hõbedastega, tähistamaks kontrasti Hollywoodi ja New Yorgi vahel. Sümboolika on samuti huvitav Alleni filmi aspekt, kuigi film ise kerge tundub, on rõhku pandud igale detailile. Hoolega vaatajale boonuseks avastamisrõõm ;-)


Seega jätkuvalt: soovitan väga soojalt!