Wednesday, December 28, 2016

Nobeli kirjanduspreemia 1936. Eugene O'Neill: "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956)

Ameerika ajakirjanik ning näitekirjanik, Pulitzeri kirjandusauhinna, Tony lavaauhinna ning Nobeli kirjanduspreemia laureaat Eugene O'Neill (1888-1953) pälvis esmakordselt kuulsust ja kiitust 1920ndatel aastatel. Tema esimene Broadwayl mängitud näidend pälvis Pulitzeri draamaauhinna ning postuumselt Pulitzeriga pärjatud "Pikk päevatee kaob öösse" on tänapäevani tuntud kui üks parimaid näidendeid USA kirjandusest.

O'Neill pälvis Nobeli kirjanduspreemia esimese ameeriklasena aastal 1936.


Lugesin autorilt mõned näidendid erinevatest aastatest ja erinevates vormides:

"Kariibide kuu" (The Moon of the Carribees, 1918) on vaid ühest vaatusest koosnev lühike impressioon Briti aurulaeva peatusest ühe Kariibi mere saare sadamas. Lühidalt kirjeldatakse madruste igatsust alkoholi ja naisekeha järele ning tuuakse laevale paar neegritari rummipudelitega. Põgusates dialoogides avanevad mõningad meremeeste mõtted ning mõningad rummipudelid ja jõutakse omajagu lustida, enne kui kapten lõbule taas lõpu teeb.

O'Neill oli mõnda aega laeva peal ning kirjutas hea meelega meremeeste eluolust - kõik tema näidendid on teatud määral autobiograafiliste sugemetega. Hotellis sündinud ning hotellis surnud oma lastega väga komplekssetes suhetes, peres arvukate suitsiidide tunnistajaks olnud O'Neilli põhitemaatika on düsfunktsionaalsed armastuseta peresuhted ning sisemistest vajakajäämistest tulenevad lõhed vanemate ja laste vahel.


Triloogia „Elektra saatus on lein” (Mourning becomes Electra, 1931) räägib Mannonite perekonnast. Mõned peredünaamika aspektid: armastuseta abielu, soov abikaasa mõrvata, ema ja tütre vaheline konkurents meeste tähelepanu vahel ning igasuguse õrnuse puudumine, selle asemel pidev omavaheline kritiseerimine nendevahelises dialoogides; kaugemate sugulaste sügav põlgus oma vanavanemate ning õdede-vendade ja tädide-onude vastu; sellest lähtuvalt samuti soov mitmeid pereliikmeid mõrvata, ning teeseldud armastus staatuse võitmise nimel.
Traagika on ilmne ning kuigi figuuride sügav rahulolematus ning võimetus iseenda jaoks õnne leida ja sellest tulenev tahe teisi enese ümber mürgitada on üpris hästi kirja pandud, kuid antud näidend jäi minu maitsele liiga tüüpiliseks ning dialoogid liialt hüüumärkidest painatuks ja seega ülepingutatuks.


Veidi erinevalt kirjutatud on O'Neilli opus magnum, tema tuntuim draama "Pikk päevatee kaob öösse" (Long Day's Journey into Night, 1956) on autobiograafiliste sugemetega draama ühe pere argipäevast ning käitleb pere kompleksset dünaamikat ning figuuride omavahelisi ja sisemisi konflikte, kuni täielikult nende eraldatud sisemaailmadesse upub. Tegevus toimub ühe päeva jooksul, kuid saja lehekülje jooksul jõutakse lahata kõigi tegelaste minevik ja olevik. Iga figuuri sisevõitlus oma pereliikmete armastamise, põlgamise, poegade murtud südamete ning vanemate pragmaatilisuse ja eneseohverdamise vaheldumine ning nii pereisa kui -ema omavaheline veendumus, et teine on rikkunud nende elu, tervise ning hingelise tasakaalu, kuid samal ajal üritamine perekondlikus suhtluses mingitki tasakaalu hoida - õigeks ajaks söögilauda jõudmise püüdlused, alati asjata - ning aina intensiivsemaks muutuv heitlus on lummav nagu raske autoõnnetus - võimatu on seda näidendit enne kohutava kulminatsioonini jõudmist käest panna.


Soovitan väga "Pikka päevateed öösse" - tihti märgatud võrdlus Tennessee Williamsiga on asine ning arvamus, et tegu ühe parima meie aja draamaga, peab samuti paika.
Kerge meelelahutuse fännidele O'Neill mõeldud pole, tema draamad on suurepäraselt kohutavad. Ning just selles elemendis ka meisterlikud.

Võimas!

No comments:

Post a Comment