Vene kirjanik Ivan Bunin (1870-1953) avaldas oma esimese luuletuse aastal 1887 ning jätkas arvukate luuletuste, esseede ja jutustuste avaldamist. Kuulsaks sai ta romaaniga "Küla" (Деревня, 1910), mis olevat olnud niivõrd mõjukas, et Gorki tituleerinud Bunini selle põhjal tolleaegse Venemaa parimaks kirjanikuks.
"Küla" portreteerib allakäinud või juba poris sündinud vaesete inimeste näruseid elusid ning samasugused on ka Bunini jutustused, millest paar läbi lugesin.
Bunini realistlikku-naturalistliku faasi kirjutisi on eelkõige võrreldud Turgeneviga ning hilisemaid jutustusi, mis pärinevad tema emigratsiooniaastatest Pariisist, pigem süvendatult poliitiliste kirjanikega nagu Orwell ja Huxley.
Bunin on esimene vene autor, kellele Nobeli kirjanduspreemia au antakse ning motivatsioon selle otsuse taga oli Akadeemia jaoks pigem uusi kirjanduslikke ruume avastada kui ilmtingimata Buninit esile tuua.
Bunini jutustused on sünged, veidi müstilised, kurvad, verised, tihti on tema figuurid kas pimestatud jumalakartusest või instinktidest tulenevast raevust; tema talupojad vihkavad oma ülemaid, tema mehed ei usalda oma naisi ja tema joodikud mõrvavad ja vägistavad ning vihkavad ülejäänud maailma.
Selliseid seiku on enamike vene realistide kirjanduslikes maailmades ning kuigi Bunini jutustused on oma sirgjoonelisused muljetavaldavad ja kirjeldused väga värvikad, jääb tema looming minu jaoks ühe teatud tüübi taha kinni ja tänapäevani tuntud vene meistrid nagu Dostojevski või Tolstoi või isegi Tsehhov on minu jaoks piisav, et vene talupojaelust väga täpne pilt saada. Kirjanduslikku erilisust ma Buninile ei omista.
Poliitiliselt on tegu huvitava kujuga - Bunin on üks vähestest autoritest, keda NLi ajal eksiiliautorina ka siiski NLis avaldati (mees veetis oma elu teise poole Prantsusmaal ning on maetud Pariisi). Kuid Rezhiimikriitika pole vene kirjanike seas samuti midagi uut.
Seega jääb Bunini nimi nüüdsest küll meelde, kuid autori jutustuste kogumik minu riiulisse vedelma ja pooleldi loetuna tolmu koguma.
Aitäh tähelepanu eest.
"Küla" portreteerib allakäinud või juba poris sündinud vaesete inimeste näruseid elusid ning samasugused on ka Bunini jutustused, millest paar läbi lugesin.
Bunini realistlikku-naturalistliku faasi kirjutisi on eelkõige võrreldud Turgeneviga ning hilisemaid jutustusi, mis pärinevad tema emigratsiooniaastatest Pariisist, pigem süvendatult poliitiliste kirjanikega nagu Orwell ja Huxley.
Bunin on esimene vene autor, kellele Nobeli kirjanduspreemia au antakse ning motivatsioon selle otsuse taga oli Akadeemia jaoks pigem uusi kirjanduslikke ruume avastada kui ilmtingimata Buninit esile tuua.
Bunini jutustused on sünged, veidi müstilised, kurvad, verised, tihti on tema figuurid kas pimestatud jumalakartusest või instinktidest tulenevast raevust; tema talupojad vihkavad oma ülemaid, tema mehed ei usalda oma naisi ja tema joodikud mõrvavad ja vägistavad ning vihkavad ülejäänud maailma.
Selliseid seiku on enamike vene realistide kirjanduslikes maailmades ning kuigi Bunini jutustused on oma sirgjoonelisused muljetavaldavad ja kirjeldused väga värvikad, jääb tema looming minu jaoks ühe teatud tüübi taha kinni ja tänapäevani tuntud vene meistrid nagu Dostojevski või Tolstoi või isegi Tsehhov on minu jaoks piisav, et vene talupojaelust väga täpne pilt saada. Kirjanduslikku erilisust ma Buninile ei omista.
Poliitiliselt on tegu huvitava kujuga - Bunin on üks vähestest autoritest, keda NLi ajal eksiiliautorina ka siiski NLis avaldati (mees veetis oma elu teise poole Prantsusmaal ning on maetud Pariisi). Kuid Rezhiimikriitika pole vene kirjanike seas samuti midagi uut.
Seega jääb Bunini nimi nüüdsest küll meelde, kuid autori jutustuste kogumik minu riiulisse vedelma ja pooleldi loetuna tolmu koguma.
Aitäh tähelepanu eest.
No comments:
Post a Comment