1931. Erik Axel Karlfeldt: "Luuletusi"

Rootsi luuletaja Erik Axel Karlfeldti (1864-1931) on tema tõlkide poolt nimetatud rootsi Robert Frostiks. Karlfeldt kirjutab loodusidüllidest, vaesuses virelevatest meestest ja idealiseerib talupoegade lihtsaid, tagasihoidlikke elusid. Karlfeldti figuuride raskused ja probleemid teevad nad üllamateks hingedeks.

Nobeli Akadeemia soovis Karlfeldtile, kes pikaajaliselt Akadeemia sekretärina töötas ning oma surmani Nobelikomitee liige oli, anda kirjanduspreemia juba aastal 1919, kuid autor keeldus. Preemia anti praktiliselt postuumselt, Karlfeldti surma-aastal.

Vaese elu ning lihtsa eksistentsi idealiseerimine sisuliselt sobib ka Karlfeldti luuletuste vormiga: tema ristriimid teevad teksti küll dünaamiliseks, aga sõnakasutus ja grammatilised struktuurid on lihtsad. Siiski ei tunneta ma Karlfeldti luuletustes naiivsust, pigem intensiivsust ja hingelisust - autor teab, mida tahab öelda ja ei keeruta ümber oma sõnumi.

Karlfeldti esimesed luulekogud ei olnud rütmi ega riimi poolest erilised ning ei saavutanud edu, kuid umbes 1904. aastast, kui algasid ka autori suhted Nobeli Akadeemiaga, sai Karlfeldtist tõeline rahva hääl.

Tänaseks on Karlfeldt unustatud kirjanik ning ka tema Nobeli kirjanduspreemia pälvimine on siiski kahtlane, sest luuletaja kuulus oma valimise hetkel Nobeli komiteesse.

Mõned read Karlfeldtilt:

I’ll tell now of summer and harvest time

With a merry turn in the play of the rhyme,

‘Tis the task of a poet to sing.

And should any poem of mine recall

The surge of the storm, the cataract’s fall,

Some thought with a manly ring,

A lark’s note, the glow of the health, somehow,

Or the sigh of the woodland vast –

You sang in silence through ages past

That song by your cart and your plough.

***

Wenn Birkenblätter wie goldner Schaum

wirbeln auf welkenden Matten,

spinn unter Dach deinen friedlichen Traum

in Mitternachts Wolkenschatten.

Wenn der Wind an deinem Fenster erscheint,

ein schneebleicher Freiersmann,

träume, daß er es gut mit dir meint

und dir nichts anhaben kann.

Träume vom spielenden Sonnenstaub,

dem heiteren, sommerwarmen,

und daß du, umhegt von grünem Laub,

geschlafen in meinen Armen.

*