Jaapani kirjanik Banana Yoshimoto (よしもと ばなな, pärisnimi Mahoko Yoshimoto, sünd. 1964) on üllitanud 12 romaani ja arvukalt esseekogumikke.
Tema meelisteemadeks on jaapani noorte üksildus, eraldatus ning väsimus. Yoshimoto tuntuim romaan on "Köök" (キッチン1988, Kitchen 1993), mis jõudis ka filmilinale.
Lugesin Yoshimoto repertuaarist romaani "Hüvasti, Tsugumi" (Goodbye Tsugumi) ning jutustuste kogumikku "Unes" (Asleep) ning arvan, et sain Banana loomingust üpris hea mulje.
"Tsugumi" räägib nimirollis ebaviisakast raske haigusega võitlevast tüdrukust, kes teeb oma okkalise käitumisega kõik selle heaks, et välismaailma enast eemal hoida, kuid igatseb samal ajal imetlust ning armastust ja kingib lõpuks ära ka oma südame. Tsugumi nõrk tervis ja vihane hing teevad temast teoorias erakordse figuuri ning jutustus temast võiks olla huvitav,
kuid Bananal pole romaanis õnnestunud jutustada niimoodi, et jutustatu ka lummaks. Olgugi et autoril on olemas kõik hea romaani elemendid - veidrad figuurid, elulised argisündmused, maaliline taustsüsteem ning piisavalt huvitavaid konflikte -, sujub "Tsugumi" puiselt, konarlikult, hüppab kohast kohta ja ei leia romaani lõpuni oma rütmi.
"Unes" koosneb kolmest jutustusest, millest kõik räägivad väsimusest, magamisest, unenägudest ning suhetest armastatute ning kadunutega läbi une. Samamoodi on loodud huvitav maailm ja huvitavad figuurid: kaks noort naist, kes armastuse nimel võideldes omavahelise sideme leiavad, noor naine, kes elamise asemel vaid magab, ning... unustasin. Mingil hetkel muutuvad tema figuurid äravahetamiseni sarnaseks. Noored alkoholilembesed armastuse ja lähedusega halvasti suhtlevad naised.
Mõned seigad Banana kirjeldustest on väga kurvad ja hingestatud, lummates oma jaapanipärase - kuid samaaegselt vormi mõttes väga shabloonse - nostalgilise melanhooliaga. Kuid paljud leheküljed, ning seigad, veidi jutustustes kuid siiki eelkõige romaanis, segavad oma puisuse ja jutustuse ladususe puudumisega.
Loomulikult on arusaadav, et mõnes kohas tuleb kirjutada fragmentaarselt, et säilitada pidevate uneepisoodide vahelist katkendlikku elu, mida figuur elab. Kuid antud juhul ei valitse autor vormi.
Seega - Banana jutustused on kohati head ja kohati tüüpilised, "Tsugumit" ei soovita, kuid jaapanihuvilistele soovitan aga hoopis lugeda romaani "Köök", sest viimane sai ka kriitikute poolt tunduvalt paremaid hindeid kui "Tsugumi", mis mulle antud juhul juhuslikult kätte sattus.
Kes teab, võibolla loen "Kööki" isegi kunagi. ;-)
Tema meelisteemadeks on jaapani noorte üksildus, eraldatus ning väsimus. Yoshimoto tuntuim romaan on "Köök" (キッチン1988, Kitchen 1993), mis jõudis ka filmilinale.
Lugesin Yoshimoto repertuaarist romaani "Hüvasti, Tsugumi" (Goodbye Tsugumi) ning jutustuste kogumikku "Unes" (Asleep) ning arvan, et sain Banana loomingust üpris hea mulje.
"Tsugumi" räägib nimirollis ebaviisakast raske haigusega võitlevast tüdrukust, kes teeb oma okkalise käitumisega kõik selle heaks, et välismaailma enast eemal hoida, kuid igatseb samal ajal imetlust ning armastust ja kingib lõpuks ära ka oma südame. Tsugumi nõrk tervis ja vihane hing teevad temast teoorias erakordse figuuri ning jutustus temast võiks olla huvitav,
kuid Bananal pole romaanis õnnestunud jutustada niimoodi, et jutustatu ka lummaks. Olgugi et autoril on olemas kõik hea romaani elemendid - veidrad figuurid, elulised argisündmused, maaliline taustsüsteem ning piisavalt huvitavaid konflikte -, sujub "Tsugumi" puiselt, konarlikult, hüppab kohast kohta ja ei leia romaani lõpuni oma rütmi.
"Unes" koosneb kolmest jutustusest, millest kõik räägivad väsimusest, magamisest, unenägudest ning suhetest armastatute ning kadunutega läbi une. Samamoodi on loodud huvitav maailm ja huvitavad figuurid: kaks noort naist, kes armastuse nimel võideldes omavahelise sideme leiavad, noor naine, kes elamise asemel vaid magab, ning... unustasin. Mingil hetkel muutuvad tema figuurid äravahetamiseni sarnaseks. Noored alkoholilembesed armastuse ja lähedusega halvasti suhtlevad naised.
Mõned seigad Banana kirjeldustest on väga kurvad ja hingestatud, lummates oma jaapanipärase - kuid samaaegselt vormi mõttes väga shabloonse - nostalgilise melanhooliaga. Kuid paljud leheküljed, ning seigad, veidi jutustustes kuid siiki eelkõige romaanis, segavad oma puisuse ja jutustuse ladususe puudumisega.
Loomulikult on arusaadav, et mõnes kohas tuleb kirjutada fragmentaarselt, et säilitada pidevate uneepisoodide vahelist katkendlikku elu, mida figuur elab. Kuid antud juhul ei valitse autor vormi.
Seega - Banana jutustused on kohati head ja kohati tüüpilised, "Tsugumit" ei soovita, kuid jaapanihuvilistele soovitan aga hoopis lugeda romaani "Köök", sest viimane sai ka kriitikute poolt tunduvalt paremaid hindeid kui "Tsugumi", mis mulle antud juhul juhuslikult kätte sattus.
Kes teab, võibolla loen "Kööki" isegi kunagi. ;-)
No comments:
Post a Comment