Friday, October 6, 2017

Ekskurss filmilinale: "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde, 2017)

Hiljuti filmilinadele saabunud põnevik "Plahvatuslik blond" (Atomic Blonde) toimub Berliini müüri langemise päevil ning jälgib salateenistuste vahelisi ohtlikke mänge. Peategelase, briti luureagent Lorraine Broughtoni (Charlize Theron)  missiooniks on leida mõrvatud briti agendilt varastatud salaagentide nimekiri, mis paljastaks vaenlastele tähtsat infot edastanud topeltagendi. Lorraine lendab Berliini ning satub koheselt ajalooliste sündmuste tormikeerisesse.

Filmil on arvukalt häid külgi ning kogupaketina on "Plahvatuslik blond" pea igal rindel muljetavaldav. Esimese elemendina hakkab silma/kõrva 80ndate filmimuusika, mis ajastu hõngu tabamiseks hoolikalt valitud. Filmi heliriba on muhe-nostalgiline ning paljud võitluststeenid on muusikaga ajastatud, mis annab muidu täiesti tõsiseltvõetavatele stseenidele humoorika elemendi.

Järgnev tutvustus on üpris süvitsi analüüsiv, kuid ei sisalda spoilereid, seega lugege julgelt - lõppu ning sisulisi üksikasju ma ei avalda.


Theron treenis filmi jaoks korralikult ning esineb paljudes võitluststeenides vägagi muljetavaldavalt, kriitikud on teda korduvalt rolli eest kiitnud. Elemendiliselt on ka põnev, et Lorraine saab pea igas kakluses korralikult vigastada, kuigi jääb lõpus (enamasti) võtjaks - tähtsaks osutub siin naise nutikus. Lorraine kasutab kiire mõtlemise käigus igapäevaseid esemeid nagu kontsaking, voolik, pann jne relvadena ning oskab seeläbi iga ruumi elemente ära kasutada. Kivikõva õhtuti jäävanni võttev agent on haavatav ja inimlik - kuid ta näeb vaeva, et sellest üle olla, ja tema vaim on ka ohtlikult haavatud kehas puutumatu.


Visuaalsuse kontekstist rääkides: filmi stsenaariumi autoriks on "300" esimese ja teise filmi ning näiteks "Aquamani" stsenaariumi kirjutanud Kurt Johnstad, ning kuigi antud põnevikus puuduvad fantastilised elemendid ning tähtis on just realistlik materjalikäsitlus, ilmneb kulisside nagu vanade majade, treppide, akende, rõdude, müüride jne oskuslik ärakasutamine. Johnstad oskab ilmselgelt ümber käia mitte ainult green screen keskkonnaga, vaid igapäevaste elementidega.

Filmis on arvukalt võimsaid stseene nagu Alexanderplatz linnulennult või vaated Berliini müürile, kombineeritud lähivõtetega alati stiilsest ja otsusekindlast Lorraine'ist seksikates saabastes tänavaid vallutamas.


Selge on, et naispeaosatäitjaga põneviku sensuaalsete elementide dünaamika erineb James Bondi (enamasti väga mehe fantaasiate kesksed aksessuaari rolli mängivad naised) või John Wicki (puuduvatest, kuid see ei häiri kedagi, John Wick on teistlaadi põnevik ja väga hea) laadsete filmide ülesehitusest. Lorraine'i üldmotivatsioon lähtuks justkui armastatud mehe mõrvast (miski pole kindel...), kuid tal õnnestub oma nõrkust varjata. Lorraine leiab aga ka ootamatu liitlase prantsuse luureagendis Delphine Lasalle'is (Sofia Boutella), kellega jagab nii mõndagi sensuaalset stseeni. Delphine oleks justkui noor haavatav, ning armas ja tundub, et naine investeerib end koheselt täielikult Lorraine'i. Just see dünaamika illustreerib kaunilt Lorraine'i mitmekihilisust - tabatud on huvitav tasakaal domineerivate ning alluvate elementide vahel tugevas, kuid siiski naiselikus naises. Lorraine kannab nii kõrgeid kontsi ja kleite kui sukki ja pitsilist pesu, tõmbab aga tihti jalga ka madalad saapad. Antud elemendid on naiseliku peaosatäitja puhul tähtsad, kuna ka siin on leitud realistlik tasakaal. (Ainus asjaolu, mis mind tõsiselt häiris, oli, et Lorraine saabus Berliini pisikese hõbedase käsipagasikohvriga, millest ilmusid võluväel vähemalt seitse kostüümi pluss kolm paari kingi... ;- ) )


Filmi rollid on täidetud suurepäraselt. Lorraine'i kontakt Berliinis on David Percival (James McAvoy), kelle ülesandeks on ametlikult aidata nimekiri leida ning Lorraine'ile omal territooriumil tuge pakkuda. Percival on Berliini urgastes ning süngetes nurkades kodu ja kandva rolli omaks võtnud ning kümne aasta jooksul ilusti kohanenud briti luureagent, kes peaks täitma Lorraine'i partneri rolli, kuid jääb filmi lõpuni ambivalentseks - usaldada või mitte usaldada, põhimõtteliselt ei usalda ükski luureagent ju kunagi kedagi, kuid kellele kuulub üldiselt inimese lojaalsus ja millistel põhjustel? Kas aated ning omakasu võivad kokku mängida või päästab igaüks kriitilises seisus esmalt oma naha?


Lojaalsuse temaatika ning rollide mängimine annab filmile ka filosoofilise tasandi - Lorraine tundub olevat väga põhimõttekindel ning tugev isiksus, Percivalis on leida nii kahtlaseid kui üllaid elemente (kuigi Machiavelli esiletoomine tema riiulil tundus veidi ülepingutatud) ja see ebakindlus teeb tema figuuri äärmiselt huvitavaks.

Lühidalt olgu mainitud ka Aleksander Bremovychi mänginud Roland Møller, põrandaaluse väärisesemete müügiga tegelev kellameister Til Schweiger ning CIA juhtiva agendi rollis istuvad John Goodman, kes täidavad oma rolle meeldejäävalt. Samuti väärib mainimist Lorraine'i kontakt Berliinis, karismaatiline kuigi absoluutselt taustata Merkel (Bill Skarsgård) ning loomulikult Lorraine'i ülemust mängiv Toby Jones. Kõik näitlejad on valitud suurepäraselt, pole ühtegi nõrgalt mängitud rolli.


Samuti väärib kiitust filmi tempo - kiirusega pole üle pingutatud, kuid samuti ei laskuta igasse väikesesse detaili ei figuuride tausta ega dünaamika poolel. Teoorias võiks kritiseerida, et filmi figuurid on pealiskaudselt kirjutatud - kuid tegu on põnevikuga ning kiire tempo kuulub kohustuslike elementide hulka. Ligi kahetunnise mänguajaga ka siin leitud sobiv tasakaal, rõhk on õigetel elementidel ning tempo ei pealiskaudne ega kurnav.

Võib-olla võiks kahtlustada filmi lõppu, kus ootamatud pöörded kulmineeruvad ning ilmneb ka Lorraine'i tegelik lojaalsus - kuid minu jaoks oli see vaid tõestus, et tõeliselt hea agendi lojaalsus, võimalikud nõrgad punktid ning motivatsioon peavadki olema täiuslikult varjatud.


Plahvatuslik blond" on igal rindel väga väärt põnevik, elamus nii visuaalselt, audiaalselt kui narratoloogiliselt. Soovitan soojalt!


No comments:

Post a Comment