Philip Roth: "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint, 1969)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud kahel korral: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link) ning 1967. aasta romaani "When She Was Good" (link).

Sedakorda lugesin 1969. aastal ilmunud romaani "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint), mis tõi Rothile omal ajal suurema kuulsuse. Romaan oli keelatud Austraalias kuni aastani 1971 ning seda välditi suuremalt jaolt USA raamatukogudes, kuna sisaldab suurel hulgal episoode onaneerimisest.

Figuurid on Rothilikud selle mõiste igast küljest: Perekond Portnoy on psühholoogiliselt vigased, ebasümpaatsed, egoistlikud ning progressiivsete või liberaalsete ideaalideta konservatiivsed juudid, kelle silmis perekonna laste ainsateks väärtusteks pere nime tunnustatud karjääri näol edasi kanda, see samal ajal hulgalistele lastele edasi anda ning elu lõpuni pühapäeviti vanematega kirikus käia. Alexander Portnoy on haletsusväärselt lühikese rihma otsa tõmmatud tüüpiline juudi poiss, kel teatud määral arenenud vastupanuvõime ning vastikus oma vanemate vastu - see avaldub aga vaid ohtras masturbeerimises ning mittejuudi tüdrukutega magamises.


Portnoy eneserahuldamistung algab väga varasest east ning noormees on saamaaegselt ema ning oma suguelundi ikkes - ema eest tuleb varjata pidevalt tähelepanu nõudev kõvastuv peenis, peenist tuleb aga igapäevaselt arvukalt rahuldada.

Portnoy on sama ebasümpaatne figuur nagu tema vanemadki: 14-aastaselt kuulutab noor Alexander kõigi uskude mõttetust ning ennast ateistiks, üritades perekonna ikke alt välja tulla; kuid hiljem 30-aastasena Iisraeli külastades ning seal liberaalsete vaadetega neiuga kohtudes ignoreerib tema iseseisvaid mõtteid täielikult, paneb talle muljet avaldava neiu kohe abikaasa ja oma laste ema rolli ja üritab jätkuvalt põhimõtteliselt magada kõigega, mil kaks jalga ja kaks rinda.

Sisuliselt polegi seega kedagi, kellele kaasa elada või kellega sümpatiseerida. Kuid Portnoy kirjeldused oma ema lämmatavast käitumisest, isa kahtlemapanevast mehelikkusest (kuigi mehe muljetavaldavalt suurt ihuliiget samuti kirjeldatakse) ning oma sunnist alati uut jalgevahet otsida on koomilised ning patsiendi stiilis kirjeldatud filtrita - "Portnoy tõbi" oleks pahaaimamatule lugejale väga ehmatav ja kohati lausa võigas raamat.

Kuid vormistades oma romaani kui patsiendi monoloogi, avab Roth uued võimalused tabude murdmiseks - Dr. Spielvogel on andnud tõotuse vaikida kõigest, mis talle räägitakse - see tähendab, et Alex räägib filtrita, piinlikust tundmata ning kõhklusteta. Tegu on mingil määral apoloogiaga. Mehe õigustuseks võiks tuua asjaolu, et ta üldse arsti juurde läks - või saadeti? Seda lugejale ei öelda. Kuid halekoomiliselt ignoreerib Spielvogel Portnoy emotsionaalselt laetud kaebusi oma pere suunas - tegu on ju täiesti normaalse juudi vanemate käitumisega, mida võib leida igas peres, see on südamlik ja armastav, mitte lämmatav! Ning paneb vaid tuimalt kirja tema haiguse sümptomid. Alexander jääb vähkrevaks, vinguvaks teismeliseks ning tema vanematele jääb Spielvogeli silmis õigus. Kibe iroonia.


Sisuliselt on seega samuti tegu omamoodi huvitava portreega. Rothi stiil, rikkalik, täis kultuurilisi viiteid ning retoorilisi kujundeid, on osaliselt samuti nauditav. Kuid õhku jääb üks suur probleem: Juudi figuuride temaatika läbib Rothi loomingut alati ning tundub hilisemas kirjanduses olevat orgaaniline, kuid antud teos oli minu jaoks liialt täistopitud yiddishikeelseid väljendeid ning muutis niigi koomilise satiirina kirjutatud teose hiiglaslikuks klisheeks. Teatud piire ületades tuleks mõned võib-olla alles jätta.

Soovitaksin seega Rothi huvilistele lugeda pigem "When She Was Good" või "Ameerika pastoraali".

Philip Roth: "When She Was Good" (1967)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.


Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link)


Sedakorda võtsin kätte USA kirjandusmaastikul klassikuna tuntud, 1967. aastal ilmunud romaani "When She Was Good", mis on tuntud ka protagonisti, Lucy Nelsoni nime all - samuti on teosel saksa keeles alternatiivpealkiri "Moraal". Eestikeelse tõlke kohta ma infot ei leidnud, seega jätan erikeelsed pealkirjad siia informatsiooniks, igale originaalkeeles lugejale interpretatsiooni avatuks.


Lugu toimub USA kesk-lääneosas 1940ndatel aastatel  - ajas ning kohas kus traditsioonilised-konventsionaalsed peremodellid maja, valge aia, kahe lapse ja koeraga on iga ilmakodaniku unistuseks. Rothi - ainus naissoost! - protagonist, Lucy Nelson, ei saa aga aega sellistele unistustele keskenduda, kuna tema sihiks on eelkõige oma düsfunktsionaalsest kodust ning alkohoolikust isa lähedusest kaduda.

Lucy on iseendale ning end ümbritsevatele moraalseks kompassiks, üritab aidata oma isa tuhvli all vireleval emal tugevamaks saada ja isa vastu võidelda, olla oma abikaasale truu ning tema ambitsioone toetav naine, kasvatada oma poega ning jagada abikaasa Royga tulevikuunistusi. Kuid miski ei klapi, kõik valmistavad Lucyle pettumuse ning ta langeb aina sügavamale valede ja mürgiste suguvõsasuhete võrgustikku...


Rothi käsitlus naise pettumusest on ühekülgne ning kohati segadusseajav - antakse vaid Lucy siseperspektiiv, samal ajal kui ülejäänud figuurid tema suunas vaid nukrate pilkudega vaikivad. Tundub, et Lucy justkui kujutaks end ümbritsevat maailma ette ning see polegi reaalsus, kuid lõppkokkuvõttes langeb Lucy samade konventsioonide ning mustrite ohvriks nagu temale eelnev põlvkond.


Nagu "Ameerika pastoraal" algab Rothi vanem romaan ühe figuuri suurte, tema jaoks suurte ning tegelikult täiesti tavalises suuruses unistustega mugavast elust, vanematekodust pääsemisest ning vabadusest iseendaks olla. Kõik luhtub.

Teatud kriitikud on Rothi alati misogüünseks - sellest tulenevalt aga mitte vähem nutikaks ja heaks kirjanikuks - pidanud ja hurjutatud aga võibolla tunnevad mitmed naised end ära selles Lucy moraalsuse ristiretkes, mis on vaid takistus ning julguse puudumine oma elu üksi, ise ja endale elada ning valedel põhjustel sõlmitud abielu hargnenud niite koos hoides oma isiksuse kangasse koiauke lubades. Ning kuna paljud on konventsioonide ja laste ja raha tõttu nendesse mustritesse langenud, teeb neid tigedaks seda lugeda. Väikestviisi tunnen ennastki õigluse eest võitleja küljest ära, kuid kellele sellest õiglusest kasu tuleb ja kas Lucy üldse teab, mida ta tahab?

Rothi roll kirjanduses on tähtis, kuna ebameeldivad ja suhteid ja südameid ja lapsepõlvesid rikkuvad elulood pole alati seotud takistuste ületamise ja õnnelike lõppude, vaid hävingu ja halbade otsuste tagajärgede ja traumadega. Sellest on tähtis rääkida nii naise kui mehe perspektiivist ja ma ei arva, et Roth on visandanud naise perspektiivi liiga kõveralt või ekstreemselt - hoopis vägagi tabavalt.

Huvitav ning haarav romaan, Rothi realism on julge ja omanäoline. Võtan ilmselt tulevikus veel mõne tema romaanidest kätte. Soovitan soojalt lugeda ka "Ameerika pastoraali".

Ekskurss filmilinale: "Ameerika pastoraal" (2016)

Tuntud USA kirjaniku Philip Rothi romaan "Ameerika pastoraal" lõi laineid eelkõiga USA kirjandusmaastikul.

Nõudlikust, kuid kindlasti lugemisväärsest romaanist, mille kibemagus pealkiri selle sisu ilmselt kõige paremini kirjeldab - ühe pere traagiline kokkuvarisemine radikaalsete poliitiliste revolutsioonide mõjul ning taustal 60ndatel ning 70ndatel aastatel.

Romaanist oli selles blogis eelnevalt juttu siin ( link).


Eelmisel aastal ilmus romaani ainetel vändatud samanimeline film, peaosades Ewan McGregor, Jennifer Connelly ning Dakota Fanning. Tegu on samaaegselt McGregori režissööridebüüdiga.

"Ameerika pastoraal" romaanina on kohati väga pikaldane, kuid alati kui mitte parasjagu narratoloogilisel, siis informatiivsel tasandil väga intensiivne. Filmivormis on teda väga keeruline lahendada, austades nii vormi kui sisu põhilisi elemente. Ka kogenud režissöör peaks filmi edu tagamiseks ületama nii mõnedki takistused ning struktuuri kas täielikult austama või pea peale pöörama. Fataalne oleks kõigile elementidele vaid osaliselt tähelepanu pöörata ning kahjuks on McGregor teinud just seda ja hävitanud romaani mõjuefektid filmiadaptsiooniga peaaegu täielikult.

Toon siiski välja mõningad positiivsed jooned ning üritan filmi ja romaani veidi kõrvutada.


Romaan algab lühikese raamjutustusega protagonisti koolikaaslase imetlevast perspektiivist, räägib esmalt Seymour "Swede" Levovi elust, tema saavutustest ning koolikaaslaste poolt osaks saanud imetlusest. Levov on oma kooli kangelane ning jutustaja tahab seda kindlasti esile tuua ning rõhutada, enne kui jutustus perspektiivi ning sellega ka tooni vahetab.

Filmi visuaalne sünge-külmavärviline kontseptsioon ühtib suuremalt jaolt romaaniga, kuid tähelepanu pole pööratud Rootslase väliselt täiusliku elu ning sisemiselt keerulise elu kontrastile. Raamjutustuse vorm esineb ka filmis, kuid lühike Rootslase tutvustus ei anna piisavalt aega ega sisalda piisavalt hinge, et hoomata imetlust ning Levovi tugevat mõju oma koolile. Samuti oleks idüllilise pastoraali kategooria ning tegeliku traagilise narratiivi sisu saanud paremini välja tulla, kui kogu film poleks olnud ühtlaselt süngetes toonides lahendatud. Sel juhul poleks raamjutustuse filmivõtmine olnud vajalik.

Nendin aga siiski, et kui keskenduda vaid põhiloole ja vormist mitte välja teha, on teatud stseenid tehtud suurepäraselt. Enamik konstellatsioone tähtsamates üksikstseenides jäljendab üks-ühele mõnd teist filmi või on - ütleme siis mitte ebaoriginaalne vaid pelgalt klassikaline - (Rita lähivõte hotellitoas; dialoogid Rootslase ja tema naise ning Rootslase ja tema tütre vahel, Rootslase jalutuskäik tumedatel tänavatel, Rita kaubikus minemakihutamine, Dawn Levovi depressiooni ja refleksiooni astmed, vihapursked, aknast-välja-vaatamised jne).



Romaani põhiline, valuline konflikt, mis selle lugemisel üha enam välja koorub, on suhe isa ja tütre vahel. Merry Levovi suhted emaga on küll samuti keerulised, kuid isa püüded tütart päästa ning sellele järgnev on kõige ilusam, südantlõhestavam osa. Kahjuks on filmi narratiiv keskendatud Rootslase ja Dawni suhte loomisele ning abielu lõhenemisele - rohkem aega filmist on pühendatud selle loo, mitte isa ja tütre suhte sünni ja lagunemise loo jutustamisele. Jennifer Connelly mängib oma rolli väga hästi ning pigistab oma stseenidest välja kõik vajalikud emotsioonid. Üksikute stseenidena on tema dünaamika McGregoriga ning nende tundelised dialoogid vägagi vaadatavad. Samuti on teatud stseenid - segmendid Merry nooruspõlvest, tema nooreks naiseks saamisest ning viimaks tema muutumisest - ilusasti lahendatud ning esteetilised, vaadatavad, ja näiteks muusikaliselt maitsekas tasakaalus - vaikus ning mittevaikus on sobivalt seatud.

Kuid nende kaunite stseenide vahel puudub igasugune orgaanika, laiema loo stseenide abiga punumise oskus ning tihti ka üleminek ühelt dünaamikalt teisele. Film on liiga hüplev ja seosetu.


Üksikud stseenid teeb tugevaks ja mõjuvõimsaks näitlejatöö ning nii McGregor ise, Connelly, Fanning, kuid samuti Valorie Curry Rita kõrvalosas näitlevad tugevalt, intensiivselt ja mõistavad oma rolli väga hästi. Fanningu monoloogid filmi lõpukolmandikus on suurepärased ning sümbolism, väljendamaks tema huuli katva rätiku ja pärast pikka kannatusaega saavutatud kõnevabaduse seoseid (ei selgita selle seose tausta meelega, sest loodan, et loete Rothi romaani!) on lavastatud väga tabavalt.



Kuid taas on Merry arengust ära jäetud liiga palju aspekte, liiga palju suhteid figuuride vahel. Mul on raske uskuda, et näiteks Merry ja tema ema vaheline suhtlus või pigem tundetus on teadlikult lahendatud vaid ühe dialoogiga kahe naise vahel - pigem on see põhjendatud vajadusega keskenduda pigem ema kui tütre purustatud sisemaailmale.

Narratiivi neutraalselt seisukohalt jälgides võiks muidugi nõustuda, et ema minevikust põhjustatud tume olevik on samuti huvitav lugu, kuid Rothi narratiivi huvitavaim tegelane, Rootslase tütar on romaani keskmes ja peaks jääma ka filmi keskmesse.


Viimaks on ka liiga lühidalt mainitud romaani poliitilisi aspekte - võitlus mustanahaliste õiguste ees, nende seosed kindavabriku Newark Maidi mikrokosmosega (kindavabriku tekkelugu ning rolli ülejäänud suurfirmade maailmas pole praktiliselt üldse mainitud...) - filmis on vaid üks mustanahaline dialoogiga näitlejanna, kes kindavabrikus töötab ning tema tausta mainitakse vaid poole sõnaga!

Rothi romaan on igast aspektist vaadatuna tugevalt poliitiline ning päevapoliitika mõjutab kõigi tegelaste mõttemaailma ja dünaamikat (kui apaatne Dawn ehk välja arvata) - sellega on tegeletud liiga vähe, tõsiselt liiga vähe.


Kokkuvõtteks: Lugege Rothi "Ameerika pastoraali", see on sisutihe põnev romaan. Film võib vabalt jääda vaatamata.

Philip Roth: "Ameerika pastoraal" (American Pastoral, 1997)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Tema romaanid toimuvad eelkõige autori enese koduses New Jerseys ning sisaldavad hulgaliselt autobiograafilist. Tihti on keeruline näha, kust jookseb piir reaalsuse ja fiktsiooni vahel. Rothi figuurid elavad kirkalt.

Rothi realistlikud portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.


2016 Eesti keeles ilmunud "Ameerika pastoraal" räägib Seymour "Rootslane" Levovi perekonna kindaäri Newark Maid asutamisest ning selle arengust, Seymouri staarlusest kooli spordimeeskondades, abielust katoliku tüdrukuga ning eelkõige nende tütre Merry püüetest end leida ning sellele järgneva katastroofi ühest küljest eelnevast arengust ning teisest küljest - ajahüppeid tuleb pidevalt ette - selle tagajärgedest neiule ning tema perele.

Lugu oleks justkui raamitud: kirjaniku romaanides regulaarselt ilmuv kirjanik Nathan Zuckerman oli Rootslase klassikaaslane ning lugu jutustatakse justkui tema silmade läbi, kuna Rootslane palub tal oma elust ning oma isa teiste inimeste kannatustest mõjutatud elust romaan kirjutada. Hiljem Zuckermani perspektiiv kaob ning muutub Rootslase omaks, ning raami ei suleta.

Romaani lahtine ning äkiline lõpp häiris mind nii kompositoorselt kui sisuliselt. Merry situatsioon on küll selge, kuid lahendust tema suhetele perega ei pakuta, samuti keskendub Roth viimastel lehekülgedel Rootslase peredünaamika selgitamisele, mis küll huvitav ning muudab ka lugeja seisukohta protagonisti ning tema ideaalide suhtes, kuid viib tähelepanu huvitavamast situatsioonist eemale. Meenub, et romaani keskmes oli määratud olema Rootslane ise, kuid sümpaatia tema suhtes on juba lahtunud. Kavala kirjaniku plaanitud võte tekitab justkui pettumustunde.

Isa-tütre-suhete temaatika ning üldine peredünaamika, suhted vanemate ja laste vahel ning idülli purunemine ühiskondlike-poliitiliste kriiside ning muutuste tõttu on romaani teemaks. Merry tragöödia istub kompositoorselt romaani keskel ja kujutab selle suurt kulminatsiooni. Kui see konflikt laheneb ning Merry kujunemise põhjuseid Seymouri abieluintriigide taustal selgitatakse, on pinge juba läinud. Oleksin sündmuste ahelad ehk teisiti sõlminud. Kuid keskmesse pidi jääma Rootslane, iseendaga arutledes jõuan ka mingil hetkel selle mõistmiseni. Rothi lugemine nõuab intellekti ning analüüsivõimet, puhta emotsiooniga lähenemisest ei piisa.


Rothi figuurid on ääretult huvitavad ja Rootslase pilt iseendast ja oma lastest kontrastis ühe lühikese telefonikõnega vennale, kes teda hoopis teises valguses näeb ning tema vestlused tütrega, kes temast mitte midagi positiivset ei arva, moodustavad realistlikult ambivalentse psühholoogilise profiili ning figuuride dünaamika on väga elav ja eluline.

Mõningad narratoloogilised otsused teevad romaani veidi venivaks: Newark Maidi tõus ning kinda õmblemise kirjeldus üksiksammude kaupa ja kuidas poliitilised sündmused 1960ndatel ja 1970ndatel aastatel ja nende mõju noorele teisemelisele tüdrukule on hämmastavalt südantlõhestavad. Romaan on intellektuaalne kõrgklass ning tige poliitiline ning ajalooline Ameerika ajaloo portree ja muutub sellega millekski enamaks kui romaan, kuid neile, kes otsivad vaid romaani, muutuvad ülidetailsed erinevate perede firmade arengute ajalood veidi kurnavaks, sest mingil hetkel pole lihtsalt enam vajadust põhiloole, mis juba omaette küllastumiseni detailiderikas, midagi lisada.

Et Rootslase kui supermehe konstrukt kokku kukub ning et romaan maailma kriitilise pilguga vaatab, vihab juba irooniline pealkiri "pastoraal" viitab karjuseidüllile ning õnneliku lõpuga armastusloole, mis võib olla nii mehe ja tema äri, mehe ja tema naise kui mehe ja tema tütre vahel - kirjeldatakse kõigi kolme dünaamikat. Kui aga perspektiiv laieneb ja Rootslase vaatest kaugemale liigub, hakkab "pastoraal" kiiresti igast nurgast lõhenema, kuni saab viimaste detailideni viimastel lehekülgedel selgeks, et miski sellest peres pole idülliline. Lugejal on aga võimalus seda samm-sammult avastada, et palju on mäda USA riigis ning Levovide peres.


Kokkuvõtteks ütleksin, et "Ameerika pastoraal" on geniaalse pealkirjaga, täiskasvanud, rikkalik ja kriitiline romaan, mis Ameerika elu, ajaloo ja juudi pere konteksti huvilistele väga palju rahuldust pakub. Roth nõuab oma lugejalt tähelepanelikkust, kannatlikkust, tugevat magu ning kriitilist mõtlemist. Kui olete nõus need romaanile andma, on intellektuaalne ja emotsionaalne tasu rikkalik.

Muljetavaldav!

Katkend romaanist err-i kultuurilehel (link)
"Ameerika pastoraal" kirjastus Varraku kodulehel (link)