Wednesday, December 9, 2015

1912. Gerhart Hauptmann: "Suured jutustused"

Saksa kirjanik, kunstnik, Shakeaspeare'i tõlk ning loodusteadlane Gerhart Hauptmann (1862-1946) on üks saksa naturalismi tähtsamaid esindajaid. Hauptmann üllitas nii draamat, proosat kui luulet ning tema teosed ulatuvad ka naturalismivoolust edasi. 1912. aastal, 50ndal sünniaastal, pälvis Hauptmann Nobeli kirjanduspreemia.


Akadeemia oli Hauptmanni märganud juba varem -- teda pakuti kandidaadiks juba aastal 1906, kuid otsustati siiski paar aastat oodata ning teda edasi jälgida -- 50ndaks eluaastaks on, muide, mitmed autorid Nobeli pälvinud ning see pole kokkusattumus.

Hauptmann on vist tõesti igast nurgast midagi keskpõrandale kokku toonud: noormehe esimene teos oli eepiline luuletus "Promethidenlos" (1885). Tema kuulsamad teosed on seksuaalsuse ning alkoholismi tematiseerimisega skandaali tekitanud sotsiaalkriitiline näidend "Enne päikesetõusu" (1899) näidend Sileesia kangrute mässust 19. sajandil, "Kangrud" (1892), komöödiline-sotsiaalkriitiline näidend "Kopranahkne kasukas" (1893)  ning saksa keeleruumis kindlasti naturalistlik traagilise perekonna allakäiku kujutav jutustus "Jaamavalvur Thiel" (vaba tõlge, "Bahnwärter Thiel", 1888). Huvitaval kombel soovis kirjanik esmalt saada skulptoriks ning proovis hiljem kätt ka rezhissöörina.

Nobeli kirjanduspreemia sarjast on ilmunud kogumik kolme jutustusega: "Jaamavalvur Thiel", "Soana ketser" (vaba tõlge, "Der Ketzer von Soana", alternatiivpealkiri Süüria jumalanna, 1918) ning jutustus "Mereime" (vaba tõlge, "Das Meerwunder", 1934).

Hauptmannil oli mitmeid huvisid ning tudeeris sama kirglikult skulptuuri kui loodusteadusi, kunsti kui teadust kui kirjandust, oli mobiilne nii Saksamaal ning Itaalias ja kasutas mõlemat kulissi kaunilt, kirjutas elu traagilistest ning müstilistest aspektidest -- seega on siinkohal ka arusaadav, et kogumikus on toodud kolm väga erinevas stiilis kirjutatud teost erinevatest loomingu etappidest. Enim muljet avaldas jutustus Thielist.

Jaamavalvur Thiel on halli välimuse ning sisemusega robustne töökas ja kasin mees, keda alguses vaid välisperspektiivist ning asjalikus toonis kirjeldatakse -- käis pühapäeviti kirikus, ilmus kord naisega, siis pojaga, siis ilma naiseta, siis uue naisega.
Kodus peituv traagika avatakse ka vaikselt lugejale -- ilmneb, et võõrasema kohtleb poega väga ebaõiglaselt ning eelistab tugevalt oma last. Thiel jumaldab oma lahkunud naist, kuid leiab kohusetundest uue ema tööajal üksi jäetud pojale.
Kui Thielile tööposti lähedal tükike maad kingitakse ning pere rongirööbaste lähedal mulda harimas, juhtub kohutav õnnetus ning mees kaotab enesevalitsuse ja hullub.
Thieli tühine kuid suurest kohusetundest ja reeglipärasusest kantud argipäev ning selle rutiinne ükskõiksus muutuvad väga kiiresti ekstreemseteks emotsioonideks ning järk-järgult kandub ka jutustus siseperspektiivi. Lõpuks jälgib lugeja väga detailselt, kuidas Thieli eksistentsi viimane rõõmupiisk kuivatatakse ning tema süda tõeliselt kiviks muutub.
Nagu naturalismile omane, kirjeldatakse rongi kui tehnika arengu tippnäidist läheneva ohu ning koletisliku, hävitava, hingeta hiidmasinana -- industrialiseerumine, linnadesse kontsentreeruva tööjõu hall ning armetu argupäev ja sellest lähtuv traagika olid naturalismi tekkimise põhjused ning materjal.







Järgnevad jutustused on itaaliast ning mõlemad emotsionaalse-fantastilise sisu ning stiiliga: üks jutustab vaimulikust, kes müstilise metsatüdruku kütkesse langeb ning jumala tema reite vahelt leiab ja kirikust pagema peab, teine lugu jutustab ühe meremehe uskumatust reisist ning mütoloogilistest naisolevustest, kellega ta laeval ning merel kohtub. Mõlemad jutustused on keskmiselt põnevad.


Hauptmanni näidendid on väga huvitavad ning keda naturalism kui sünge elu näitamise filosoofia ei kohuta, sellele Hauptmann ka meeldib.

Paremal: Hauptmanni näidendid eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Draamad inglise keeles siin (link)


No comments:

Post a Comment