1904. José Echegaray: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), „Galetto“ (El gran Galeoto, 1881)

Hispaania näitekirjanik, insener, matemaatik ning poliitik José Echegaray (1832–1916) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt juba käsitletud Frédéric Mistraliga aastal 1904. Põhjenduseks tõi Akadeemia tema erakordsed ning arvukad kompositsioonid, millega olevat taasavastatud hispaania näitekirjanduse traditsioonid. Echegaray olla sinast traditsiooni oma rangelt komponeeritud tükkidega ka edendanud ja arendanud.

Eriväljaandes „Meisterdraamad“ on toodud kolm tükki: “Surm huultel” (La muerte en los labios, 1880), tuntuim draama „Suur kupeldaja“ (eesti keeles 1902, ning tuntud ka „Galetto“ nime all; El gran Galeoto, ingl. k. The Great Galeoto, 1881) ja „Adelina“ või „Halb rass“ (De mala raze, 1886). Mitmed draamad on näiteks saksa

keeles tõlgitud erinevate nimedega, mistõttu pole kerge neid internetist leida, eestikeelses veebis on minu otsingute kohaselt Echegarayst üleüldse leida vaid Eesti Teatriagentuuri kodulehel mainitud Echegaray kuulsaim draama, “Galetto” (1902), Ants Lauteri tõlkes aastast 1919. Echegarayl on küll leht Vikipeedias, kuid see sisaldab vaid ühte lauset, autori pilti ning linki Nobeli kirjanduspreemia laureaatide nimekirjale.

„Surm huultel“ (1880) pole väärt ei Nobeli kirjanduspreemiat ega muudlaadi kiitust. Draama on selge kompositsiooniga, kolmes vaatuses, väga kindlate instruktsioonidega kulisside ehituse ning mööbli ja näitlejate paiknemise kohapealt, seega tundub, et üpris konservatiivne. Tegevus toimub aastal 1553 Genfis, karmi kalvinismi leviku ajal. Põhinarratiiviks on humanisti Miguel Serveto y Revesi ehk Serveti ketseriks tituleerimine ning jaht Servetile, samuti tema konflikt kalvinist Walteriga ning Walteri mineviku mõjud tagasihoidlikule perele, kelle majas Walter hetkel tervislikel põhjustel peatub. Räägitakse kalvinismi levikust ning rahva arvamusest tegelikkuses, kuigi avalikkus teatud arvamusi usu kohapealt esindama peab, samuti müstilised kokkusattumused, mille tagajärjel Walter taas oma kadunuks peetud pojaga kohtub.

Narratiivi seisukohalt on lugu muidugi huvitav – isa kohtub pojaga, mässumeelne põgeneb nö. Inkvisitsiooni eest, armunud rebitakse laiali, suured kannatused ning ootamatud ülestunnistused, veri ning murtud südamed…

Kahjuks ei õnnestu Echegarayl ülalmainitust midagi veenvalt kirja panna. On võimalik, et käsikiri toimib laval paremini ja pälvib publiku sümpaatia, kuid figuure tutvustata, kellegi tausta ei selgitata, äkitselt on tähtsad sündmused keskpaigas, kuid nendeni juhtiv narratiiv puudub, sümpaatia madalpunktis asetseva figuuri surm peaks olema justkui dramaatiline, kuid aina dramaatilisena mõeldud dialoogid muutuvad aina puisemaks, poolikud laused, mis peaksid müstilist auru tekitama, on klisheelikud ning lõpp on lihtsalt antiklimaktiline. Paljud sündmused, mida võiks rohkem kirjeldada, kaovad lihtsalt tagaplaanile ning haihtuvad seejärel. Figuuride areng puudub, samuti puudub figuuride taust, mistõttu draamal pole ei luid ega liha. Päh.

Echegaray tuntuim draama “Galetto” (1881, ek 1902), kolmes vaatuses, eelmäguga, näidendi tegevus Madriidis, aastal 18.., keskendub kirjanik Ernestole, kes pesitseb kadunud isa sõbra, tolle venna ning härrade abikaasadega ühes majas, Ernesto kirjutet’ draama omakorda räägib Galeoto figuurist – tuntud ka Galehauti nime all, oli Ernesto jutustuse kohaselt Galeoto see, kes võimaldas Guinevere’i ja Lanceloti afääri ning viis noored kokku – sellest pärineb ka Dante “Jumalikus komöödias” mainitud galeoto mõiste: see inimene, kes võimaldab kahel armastajal kohtuda. Draama on tuntud ka “Suure kupeldaja” nime all - seda galeoto mõiste ju samuti tähendab.

Ernesto elab Juliani ning Teodoraga – Julian 40, Teodora 20, Ernesto 27, võibolla sobivamas vanuses noorele kaunile naisele, kes küll tõeliselt oma meest armastab… Pidevalt koos teatris ning jalutuskäikudel nähtava paari sõpruse mõistavad Juliani lähedased hukka, kaugematest naabritest ning linna üldisest seltskonnast rääkimata… kuni Julian isegi kahtlema hakkab.

Ernesto kirjutuslaual lebav "Jumaliku komöödia" on pidevalt avatud Francesca da Rimini peatüki kohalt, kes oma abikaasa vennaga abielutruuduse murdmise eest teisel põrguringil piinleb. Rimini süüdistab oma truudusetuses romaani, kus Lanceloti ning Guinevere’i armastusest räägitud, sealt ka siis otsene seos Galeotto ning Ernesto vahel. Loomulikult eeldatakse siis, et lugu, mis Dante jutustustest nõnda kirjaniku hinge on hakanud, on päriselus juhtunud ning Teodora ja Ernesto on armastajad. Ernesto idee oma draamas on aga, et suur kupeldaja on seltskond ise, kes ideetasandil klatši ning spekulatsioonidega kaks süütut hinge räpases mõttemaailmas kokku viib.

Ideena huvitav, ajalise kontekstiga arvestades täpne ning tabav arvamus, ning siinkohal ka huvitavamate figuuridega. Olgugi et tegu on tüüpidega ning ambivalentsus puudub (kui Ernesto ja Teodora viimane dialog välja arvata), on Ernesto, Juliani ning Teodora kolmiksuhe mingil määral huvitav ning areneb küll katastroofi suunas kuid huvitavaid teid pidi. Lugu läheb väga kiiresti elu ja surma peale, kuid 19. sajandi Madriidis on ka sellised sündmused kindlasti realistlikud. Seltskonnakriitika on subtiilsemalt paika pandud kui eelnenud näidendis, narratiiv on põnev ning figuuride tegudel on motivatsioon ning taust. Hästi.

“Galetto” on tänaseni populaarne. Ernesto figuur põhjendab huvi näidendi vastu. Seltskond kui puhtaid tundeid sööv elajas on väga huvitav, näidendi lõpp tõstatab neiu languse taustal küsimuse, kas Ernesto oli tegelikult selline, nagu tema iseennast nägi, või tõepoolest selline, nagu nö. avalik arvamus tema loomust kirjeldas? Kes oli hingeliselt millal teises põrguringis? Kas noored olid tõepoolest süütud ning kas Teodorale jäi näidendi lõppu realistlikult vaadeldes valik?

Mida enam “Galetto” üle mõtisklen, seda enam ilmneb huvitavaid nüansse. Põnev!

“Adelina” / “Halb rass” tegevus toimub “olevikus”, st. siis ilmselt ilmumise ajal u 1885/6, Baskimaal. Huvitaval kombel on mainitud kõigi tegelaste vanus...

Aga kuna Echegaray mind intensiivsel kombel ei huvita, jätan siinkohal pooleli ning soovitan hispaania draama huvilistele “Galettot”/”Galeottot” ja tänan tähelepanu eest.

1904. Frédéric Mistrál: "Miréio" (1859)

Prantsuse kirjanik ning provanssaali/oksitaani keele leksikograaf Frédéric Mistral (1830–1914) pälvis Nobeli kirjanduspreemia samaaegselt José Echegarayga aastal 1904.


Nobeli preemiaga tulevad kaasa kuldmedal, diplom viitega teosele, mille eest preemia antud, ning rahasumma napilt üle miljoni dollari. Sel aastal tuli siis kahel laureaadil preemia poolitada, eeldan muidugi, et mõlemad said medali ning diplomi.

Mistrali tunnustus kuulub samaväärselt tema ballaadile "Miréio" / "Mirélha" / Mireille" ning tema filoloogiaalastele uuringutele Lõuna-Prantsusmaal räägitavas oksitaani keeles. Mistral on tähtsaim kirjanik oksitaani keeleruumis tänapäevani. Ametlikult anti Mistralile Nobel tema värske originaalsuse ning luule eheda inspireerituse eest, ning tema piirkonna looduse ja vaimsuse tabava kehastamise eest. Lisaks sellele kiideti tema tööd provanssaali filoloogina.


"Miréio" on kirjutet 1859 ning sisaldab 12 laulu, millest igal oma pealkiri ning laulule eelnevalt lühitutvustus. Vormi poolest niisiis klassikaline ülesehitus. Sisuks on kahe noore inimese armastus ja selle nimel ületatavad raskused - Miréio on karjuseidüll nagu leksikoniartiklis kirjutatud. Noor napilt 15-aastane Miréio on jõuka taluniku tütar, kes armub tükike vanemasse Vincén'i. Noormees on aga kahjuks vaid tagasihoidliku korvipunuja poeg ning noorte tärkav ja hõõguv armastus sunnitakse neiu vanemate poolt patta tagasi.

Miréio põgeneb kodust ning võtab ette raske ning vaevade ja kannatuste poolt rikka teekonna Saintes-Maries-de-la-Meri, kus pageb kirikusse, palvetab pühakute poole oma armastussoovide ning hinge lootuste täitumise nimel kuni pühakud neiule vastavad.

1863 kirjutas Charles Gounot "Miréio" põhjal kauni ooperi "Mireille" viies vaatuses, mida 1864. aastast tänapäevani mängitakse, viimati Pariisi ooperimajas aastal 2009, lavastust ilmus ka DVDl. 1933 ilmus ballaadi ainetel ka film, mille rezhissöriks René Gaveau.

Värsid on kirjutatud värvikalt ja soravalt ning "Miréio" seiklusi on põnev lugeda, seega värsivormi fännidele täiesti soovitamisväärne jutustus. Minu subjektiivne seisukoht karjuseidüllide suhtes on skeptiline - loodus on kaunis, puud on värvilised, tuul on meeldiv ja see neiu seal puu otsas on väga punapõskne ja kelmikas. Noored on väga nunnud ja Miréio kui aktiivne naiskangelane on väga sümpatiseeriv. Samuti on traagika karjuseidülli jaoks ebatavaline, mistõttu Mistrali värsid siiski päris selle sildi alla ei käi.

Konteksti jälgides ning Mistrali filoloogilisi saavutusi arvesse võttes mõistan, miks tegu oli Prantsusmaa ning provanssaali mõistes tähtsa kirjaniku ning keeleteadlasega. Siinkohal ilmebki, et Nobeli preemia jagamine on väga tugevas sõltuvuses aastaarvust. Tänapäeva lugejat, kui too pole juhuslikult Lõuna-Prantsusmaalt, "Miréio" ehk väga ei huvita.


"Miréio" täistekst inglise keeles (link)
"Miréio" täistekst saksa keeles (link)
"Miréio" täistekst oksitaani keeles (link)