Ekskurss filmilinale: "Mere ääres" (By the Sea, 2015)

Tänavu kinodesse tulnud ning jaanuaris eesti kinodesse jõudev suhtedraama "Mere ääres" (By the Sea, 2015) on Angelina Jolie kolmas kord rezhissööri toolis istuda. Film räägib ühe paari erinevatest kaotusega toimetuleku viisidest ning leina löödud kiilu välja kiskumise raskustest.

Roland ja Vanessa, neli aastat abielus veetnud paar, on teineteisest kaugenenud ning reisivad mööda Prantsusmaad -- tegelikult Maltat, et inspiratsiooni ja lohutust leida. Mõneks päevaks peatuvad nad ühe väikelinna hotellis ning sealt hargneb nende suhte olevik ja minevik vaataja silme ees laiali.

Jolie kasutab pehmeid värve ning vaikset tooni, et 70ndate miljöö filmilinale tuua. Tempo ning kaamerakasutus on draama jaoks üpris klassikalised, visuaalset avantgarde'i "Mere äärest" oodata pole. Samuti on üpris klisheelik paari konflikt ning Vanessa pidev Rolandi kallal närimine ning sisisevad vastused lepitust otsiva mehe suhtluspüüetele.

Tundub justkui oleks Roland Vanessat petnud ning naine seetõttu võimetu mehele andestama, kuid konflikti tegelik lahendus - ühine lein - ilmneb alles filmi lõpupoole.

Veidi prantsusepärast ning sensuaalset elementi lisab teise paari dünaamika: äsja abiellunud Lea ja Francois saabuvad kõrvaltuppa ning läbi piiluaugu seinas avastavad Vanessa ja Roland uue hobi, teise paari vestluste ning seksi jälgimine veiniklaasi saatel (Vanessa katab augu käega kinni, Roland valab veini, piilutakse kordamööda).

Huvi teise paari vastu kulmineerub ühel hetkel territooriumide piiride ületamisega ning ka konflikt Vanessa ja Rolandi vahel tuleb sellele järgnevalt lõpuks vestlusteemaks. Etteheide: naine on ise nii õnnetu, et naudib edukate suhete hävitamist, kuna ei ole ise võimeline õnneks.

Konfliktid silutakse ja teoorias ootab horisondil ka leppimine, kuid filmi kogutoon nii traagilistel kui kurbadel hetkedel on leppiv-refleksiivne, mistõttu päris pinget nagu ei tekikski.
Vanessa ja Roland on iseendas ilusad ning vihjatakse, et ka huvitavad figuurid, kuid nende esmakonfliktist ja hetkemuredest kaugemalt ei minda -- puudub komplekssus.


Vaade merele ning kaadrid hotellitoast väljaspool on kaunid, kuid selle pakub koht, mitte koha jäädvustaja.


Kaks tundi ja kaksteist minutit ühe konflikti lahendamiseks ning inimlikkude nõrkustega ümberkäimiseks, et avastada, miks kaks inimest teineteist üldse armastavad, on täiesti piisav aeg.

Kuid päriselt lõpplahendust ei tulegi -- paar saabub hotelli, veedab aega hotellis ning lahkub hotellist. On stseen, on osa, kuid pole tervik.

Sellest visuaalselt kaunist paljude hästi mängitud üksikute lühistseenide kogumikuna on küll võimalik naudingut kogeda, kuid tõeliselt hea filmi tiitli pälvimiseks peaks olema rohkem sisu, rohkem toorust, rohkem jõudu ja rohkem kihte.

Täiesti meeldiv vaatamiskogemus, kuid ei enamat.

Ekskurss filmilinale: "Kalifornia" (1993)

Psühholoogiline draama "Kalifornia" käsitleb inimliku psühholoogia äärmuslikkusi, analüütilise empaatia, julmuse ning armastuse, intellektuaalsuse, ohtlikkuse ja sensuaalsuse variante. Film ei pälvinud laialdast edu ja ei naudi ka filmiandmebaasides kõrget reitingut, ükski peanäitlejatest ei olnud filmi tegemise hetkeks veel kuulus. Kriitikud andsid aga põhjendatult positiivseid hinnanguid: "Kalifornia" on suurepärane, naha alla roomav, õõvastavalt hea ning rahutuks jättev film, mis oleks pidanud pälvima tunduvalt rohkem tähelepanu.

Lugu räägib doktorant Brian Kessleri (David Duchovny) ja tema fotograafist tüdruksõbra Carrie (Michelle Forbes) reisist läbi Ühendriikide, eesmärgiks uurida ja fotografeerida kuulsaid sarimõrvarite pesitsuspaiku ning kasutada materjali raamatu avaldamiseks. Majanduslikel põhjustel otsustavad nad otsida kaasreisijaid ning leiavad lihtsakoelised hillbillyd Early Grayce'i (Brad Pitt) ning Adele Cornersi (Juliette Lewis), kellega siis koos reisile minnakse.


Film areneb nulltempolt kiirtempole etappide kaupa - neli figuuri juhatatakse sisse, viiakse kokku, lastakse omavahelisel dünaamikal areneda, tekitatakse empaatia- ja sõprussuhted meeste, naiste ja grupi vahel ning lastakse seejärel kogu konstruktsioon õhku, kui ilmneb, et üks neljast on psühholoogiliselt täielikult omadega läbi ja tapab hea meelega kaaskodanikke vähetähtsatel põhjustel erinevate instrumentide abiga või ka ilma.



Kuidas üks kompleksne ja üks lihtsakoeline naine omavahelise empaatia ning ignorantsi ebakõlas sõbrannadeks saavad, kuigi üks neist normaalmaailmale lõpuni täielikult võõraks jääb, ning kuidas kahe mehe lumm tulirelvadega üht üdini analüütilist ja üht üdini instinktidel veerevat mõistust ühendab, on vaid kaks huvitavat stseeni "Kalifornia" pooleteisetunnisest rännakust läbi normaalse ebanormaalsuse. Teoorias vastandatakse kaks tavalist kahele patoloogilisele. Kuid keegi pole mentaalse tervise seisukohalt täiuslik...

Teatud vähestel hetkedel võiks tegu olla ka komöödiaga, sest kõik paarid elavad läbi oma kriisiajad ning helged hetked ning ka sellele aspektile on korraks aega keskenduda. Et režissöör võttis aega isegi selle aspekti avamiseks, on kiiduväärt. Siiski on figuurid oma dünaamikas vaid inimestena, mitte boyfriend-girlfriend-aspektist, isegi mitte mees-naine aspektist, veel põnevamad indiviididena, neliksuhtes ning omaette, igaüks neist ettenägematute ebakõlade ning ebatervislike huvidega, lõpuks siiski üks oma hävitamislustis kõigist ohtlikum ja põnevam.


Narratoloogiline vundament on ehitatud neljale soliidsele kivile, mistõttu inimlikkuse ja ebainimlikkuse aspektid igas figuuris on huvitavad. Kaks täiendavad teinetest ja moodustavad ilusa sümbioosi, lähevad siis taas laiali ning toimivad indiviididena sama paeluvalt. See kehtib kõigi protagonistide kohta, kõik neli säravad omadel hetkedel ning aitavad üliheal filmielamusel valmida.

Mitte vähem hästi on valitud nii kohad kui valgus: filmi tempo ja värvid ning sünge miljöö jutustavad sama põneva loo kui figuurid ise.

Vaadake, jälgige, analüüsige, kohkuge.

Soovitan!