Wednesday, December 16, 2015

Ekskurss filmilinale: "Mere ääres" (By the Sea, 2015)

Tänavu kinodesse tulnud ning jaanuaris eesti kinodesse jõudev suhtedraama "Mere ääres" (By the Sea, 2015) on Angelina Jolie kolmas kord rezhissööri toolis istuda. Film räägib ühe paari erinevatest kaotusega toimetuleku viisidest ning leina löödud kiilu välja kiskumise raskustest.

Roland ja Vanessa, neli aastat abielus veetnud paar, on teineteisest kaugenenud ning reisivad mööda Prantsusmaad -- tegelikult Maltat, et inspiratsiooni ja lohutust leida. Mõneks päevaks peatuvad nad ühe väikelinna hotellis ning sealt hargneb nende suhte olevik ja minevik vaataja silme ees laiali.

Jolie kasutab pehmeid värve ning vaikset tooni, et 70ndate miljöö filmilinale tuua. Tempo ning kaamerakasutus on draama jaoks üpris klassikalised, visuaalset avantgarde'i "Mere äärest" oodata pole. Samuti on üpris klisheelik paari konflikt ning Vanessa pidev Rolandi kallal närimine ning sisisevad vastused lepitust otsiva mehe suhtluspüüetele.

Tundub justkui oleks Roland Vanessat petnud ning naine seetõttu võimetu mehele andestama, kuid konflikti tegelik lahendus - ühine lein - ilmneb alles filmi lõpupoole.

Veidi prantsusepärast ning sensuaalset elementi lisab teise paari dünaamika: äsja abiellunud Lea ja Francois saabuvad kõrvaltuppa ning läbi piiluaugu seinas avastavad Vanessa ja Roland uue hobi, teise paari vestluste ning seksi jälgimine veiniklaasi saatel (Vanessa katab augu käega kinni, Roland valab veini, piilutakse kordamööda).

Huvi teise paari vastu kulmineerub ühel hetkel territooriumide piiride ületamisega ning ka konflikt Vanessa ja Rolandi vahel tuleb sellele järgnevalt lõpuks vestlusteemaks. Etteheide: naine on ise nii õnnetu, et naudib edukate suhete hävitamist, kuna ei ole ise võimeline õnneks.


Konfliktid silutakse ja teoorias ootab horisondil ka leppimine, kuid filmi kogutoon nii traagilistel kui kurbadel hetkedel on leppiv-refleksiivne, mistõttu päris pinget nagu ei tekikski.
Vanessa ja Roland on iseendas ilusad ning vihjatakse, et ka huvitavad figuurid, kuid nende esmakonfliktist ja hetkemuredest kaugemalt ei minda -- puudub komplekssus.


Vaade merele ning kaadrid hotellitoast väljaspool on kaunid, kuid selle pakub koht, mitte koha jäädvustaja.


Kaks tundi ja kaksteist minutit ühe konflikti lahendamiseks ning inimlikkude nõrkustega ümberkäimiseks, et avastada, miks kaks inimest teineteist üldse armastavad, on täiesti piisav aeg.

Kuid päriselt lõpplahendust ei tulegi -- paar saabub hotelli, veedab aega hotellis ning lahkub hotellist. On stseen, on osa, kuid pole tervik.

Sellest visuaalselt kaunist paljude hästi mängitud üksikute lühistseenide kogumikuna on küll võimalik naudingut kogeda, kuid tõeliselt hea filmi tiitli pälvimiseks peaks olema rohkem sisu, rohkem toorust, rohkem jõudu ja rohkem kihte.

Täiesti meeldiv vaatamiskogemus, kuid ei enamat.

No comments:

Post a Comment