Nobeli kirjanduspreemia 1964: Jean-Paul Sartre draamad

Prantsuse eksistentsialistide esimene ning tähtsaim esindaja Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja avalik mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustasid filosoofilise ning empiirilise vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre pärjati 1964. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga, kuid autor loobus sellest. Tema põhjendus oli isiklik vaade kirjaniku funktsioonile, millel pole auhindade ega institutsioonide tunnustusega mingit pistmist. Sartre toonitas, et ei soovi solvata rootsi akadeemiat, kuid jääb nagu ka eelnevatest kirjanduslikest auhindadest keeldumisel nendele põhimõtetele truuks.

Nobeli preemia annaalidesse jääb Sartre sellegipoolest 1964. aasta kirjanduspreemia laureaadina.

Käsitlen antud postituses Sartre draamasid "Kärbsed" (Les Mouches, 1943) ning "Räpased käed" (Les Mains sales, 1948). Draamast "Kinnine kohus" (Huis Clos 1944) on eelnevalt juttu olnud siin (link).

"Kärbsed" põhineb Elektra müüdil ning käsitleb Orestese ning Elektra kättemaksu noorte ema Klytaimestra ning tema armukesest kuningaks tõusnud Aigisthose vastu, kes ühes tapsid Orestese ja Elektra isa, kuningas Agamemnoni.

Kreeka müüdil põhinev draama järgib kui koori puudumine välja arvata klassikalist struktuuri ning on jagatud kolme akti. Lugu algab Orestese varjatud saabumisega Argose linna, jätkub tema ning Elektra kohtumisega ning kulmineerub kättemaksuga. Loo lõppkliimaksiks on mõrvajärgselt Orestese lunastuse otsimine linna painavate kärbeste linnast peletamise näol.

Kuigi Sartre on müüti sisuliselt hästi kasutanud, ning nii noorele kuid kättemaksuhimulisele Orestesele kui keevalisele Elektrale andnud piisavalt dialoogi, et nende tegude motivatsiooni põhjendada ning Orestese figuuri apoloogia ja lunastus mütoloogilise saatuslikkuse ringi kenasti sulgevad, ei pakkunud materjal mulle erilist huvi. Arvan et Sartrelikud sisud on pigem modernset kui antiikset laadi.


Huvitavam oli aga draama "Räpased käed", kus figuuride päritolu ning taust vähem keskmes kui ühest küljest nende poliitiline ja moraalne motivatsioon ning teisest küljest igavene tants mehe ja naise vahel.

Noor intellektuaal Hugo on otsustanud astuda kommunistliku partei liikmeks ning riskeerida oma elu, et sooritada poliitiline atentaat partei juhtfiguurile Hoedererile. Hugost saab Hoedereri isiklik sekretär ning ta asub mehega ühte majja elama. Hugo ilus, kuid üpris nutitu abikaasa Jessica läheb mehega kaasa.

Põnevaim konflikt draamas toimub Hugo ja Hugo vahel, kuna mees peab otsustama, kas ja miks Hoedereri tappa. Vastanduvad partei absoluutne ideoloogia, täita lubatud ülesande kohustus ning isiklikud veendumused, mis teatud info valgusele tulekul vahelduvad ja vahetuvad. Hugo sooritab küll mõrva, kuid on tähtis teada, milline on mõrva motivatsioon.

Teatud elemendid tunduvad olevat üpris tühised, nagu Jessica või samuti parteisse kuuluv Olga, kes Hugot missiooni tarbeks välja pakub, et mehe positsiooni parteis tugevdada. Kuid nende naisfiguuride olemasolu illustreerib nii Hoedereri kui Hugo iseloomu tahke, nad peegeldavad teineteist ning näitavad ehk, et ei mõistuslikult ega tundeliselt motiveeritud naise tahe pole võimeline mehe ideoloogiat mõjutama.

Kokkuvõtteks seob mõlemat draamat mõrvamotiiv, kuid müüdi tasandil on tegu vaid materjalikäsitlusega, modernse draama seitsmes pildis käsitleb Sarte originaalmaterjali.

Parteijuhis kahtlemise motiiv ning nii partei kui riigi nimel kahtlaste tegude sooritamine ja igasuguste poliitiliste ideoloogiate õigustamine või pime järgimine on üpris rumalad teod ning Orestes teatab draama lõpus rahvale, et tema kuritegu vaid tasakaalustas mõrvatute kuritegu. Kuid nagu Hugolegi hetk enne oma surma selgeks saab, veereb ratas edasi ning üks väike ennast hukatusse tõukav oma põhimõtelele truuks jääv element ei muuda mitte midagi. Selles raamis on Orestese saatus tähenduslikum kui Hugo roll.


Sartre on väga huvitav autor ning kuigi prantsuse kirjanikele on omane käsitleda eksistentsialistlikke probleeme ning inimlikkuse ja moraalsuse objektiivseid tahke - ühesõnaga miks-küsimusi - jääb Sartre kindlasti üheks mõjukamaks prantsuse autoriks läbi aegade. Soovitan kindlasti lugeda draamasid "Kinnine kohus" ja "Räpased käed".

Kõiki kolme draamat on pdf-formaadis inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Eestikeelset artiklit Sartre loengust teemal eksistentsialism ja humanism on Vikerkaare arhiivist võimalik lugeda siin (link)

Sartre filosoofilisi tekste on inglise keeles võimalik lugeda siin (link)

Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (Huis Clos, 1944)

Prantsuse esi-ning põhieksistentsialistide hulka kuuluv Jean-Paul Sartre (1905–1980) on oma loominguga mõjutanud kogu prantsuse kirjandusmaastikku nii 20. kui järelkajana 21. sajandil. Tema artiklid, esseed, näidendid ja mõttevahetus Simone de Beauvoiriga moodustavad vundamendi paljude ühiskondlike uuenduste toetuseks.

Sartre loobus aastal 1964 Nobeli kirjanduspreemiast, jäädes iseenese põhimõtetele truuks – Sartré isiklik hinnang kirjanduse kui sellise väärtusele pole tema eksistentsialistlikust vaatepunktist eriti suur, tähtsam on indiviidi eneserefleksioon. Kuid oma lugejaid selleni viies ja ühiskonda nii seest- kui väljastpoolt puurides on Sartre teinud tohutut tööd ühest küljest uute kirjanduslike perspektiivide avamisega ja teisalt kriitilise dialoogi julgustamises.


Näidend "Kinnine kohus" nägi ilmavalgust aastal 1944 ja käsitleb põrgutemaatikat. Nimelt on tegu toaga, kuhu pistetakse kolm inimest, kes üksteise kõrval igaviku veetma peavad. Kommentaariks näidendile on Sartre poleemikat tekitanud tsitaat: "Põrgu - see on teised inimesed", mida on tihtipeale valesti tõlgendatud. Sartre selgitab ise näidendi järelsõnas, et ei ole selles võtmes misantroop ega taha end ühiskonnast eraldada või teiste inimeste peale põlgusega verbaalselt sülitada. Põrgu - see on hirm selle ees, kuidas teised inimesed sinu peale vaatavad ja millise mulje sa neile jätad. Kahel tegelasel kolmest ei ole julgust end "avalikkusele" avada ja põhjustest rääkida, mis nad sellesse "põrgusse" tõi, kuna väljapoole on tarvis näidata end teatud perspektiivist. Sellepärast tüürib Sartre arvamuse kohaselt enamikku inimesi pidev hirm ja enese salgamine, mis neid eluajal põrgutulena jälitab. Põrgust väljumiseks tuleb inimesel selle kohaselt olla truu iseendale ja hüljata näilisus, millega kaasnevalt ka hirm maailma mitte-eduka petmise ees kaob. Valel on lühikesed jalad.


Sartre kirjatükid pole kunagi pikad, ja ilmselgelt räägib kirjaniku kasuks, et 60 lehekülge dialoogi lendas mu pähe ja jättis mõtted edasist arengut ootama. Kohati vägagi makaaber, kuna need kolm tegelast sama ootamatult nii tundmatusse vangistusse visatakse kui lugejat - ainult teab lugeja, et need kolm sinna veel pärast teatritüki publiku-ukse sulgemist väga kauaks jäävad.

Tegu on taaskord maailmalava temaatikaga, kuna inimene kogu oma eluaja pidevalt laval käib ja enamikule inimestele pidevalt midagi näitleb. Sest normid nõuavad nii. Seega on tegu lavatükiga, kus publik näeb näitlejaid, kes on laval, mängides inimesi, kes jälgivad inimesi, kes mängivad inimesi. Juba teatraalses topeltmõttes hästi teostatud kompositsioonispiraal/-rõngas, aga Sartre hästi valitud tegelaskujud tõmbavad muidugi ka endasse ja pakuvad huvi, eriti küsimus, kas mõnel neist õnnestuks end tõesti sellest igavesest piinast päästa...

...ja ohkega viimast lehekülge keerates tuleb igaühel enda jaoks lõpp spekuleerida - mis muidugi vaidlusele-väitlusele viljaka pinnase annab.


Eesti keeles on näidend ilmselt lühemgi kui 60lk, lugesin seda siin saksa keeles. Kui tükk teile tuttav, siis palun, avaldage arvamust! Kas mõnel neist kolmest on mingitmoodi võimalik põrgust pääseda või on see algusest peale välistatud?

Viimaks tuleb veel nentida, et Sartre tegelased on niivõrd värvilised ja oma autoportreed jutustades üpris head advokaadid, seetõttu ei tundugi nad ebasümpaatsed oma patutunnistuse kildudel istudes, vaid lihtsalt... inimlikud...


Igavene imetlus, hr. Sartre.