Hispaania dramaturg Jacinto Benavente pälvis teise hispaanlasena pärast Echegarayd (Nobel aastal 1904 ning samuti dramaturg) Nobeli kirjanduspreemia aastal 1922. Põhjenduseks toodi tema õnnestunud viis hispaania draamakunsti traditsioone jätkata.
Benavente ise viibis tseremoonia ajal Lõuna-Ameerikas ning kuna oli kuulnud jahedast reaktsioonist oma võidule, otsustas sinna ka jääda. Tänapäeval kuulub ta unustatud kirjanike hulka ning eestikeelses Internetis pole Benavente nime otsides praktiliselt ühtegi tulemust.
Lugesin kahte Benavente draamat, millest esimene, vabas tõlkes võiks selle nimi olla "Võlakirjad" (Los intereses creados, 1907) - toimub "17. sajandil, kusagil/ ühes kohas".
Linna saabuvad kaks kelmi, Crispin ning Leandro, kellest esimene esineb teenri ja teine kõrgest soost härrana. Komöödia algusest on teada, et tegu on petistega ja eessõnaski öeldakse, et tegu vaid maske kandvate marionettidega, kuid sellest hoolimata õnnestub Benaventel kirjutada värvikalt, põnevalt, kaasahaaravalt. Näidendi esiplaanile lükkub Leandro ning kohaliku jõuka Don Polichinela tütre armastuslugu, mis tüüpilise süütute hingede esimese armastuse ning läbi plaanitud kelmuse segu. Komöödiale kohaselt laheneb kõik õnnelikult, mida oli küll oodata, kuid jälgisin tegevust huviga ning meelelahutuslikud elemendid tiksusid mõnusas tempos paika.
Inglisekeelne tõlge The Bonds of Interest viitab enam näidendi sisule, kuna kõik figuurid on omakasu poolest protagonistiga seotud ning seetõttu saadab kahte kelmi edu - nad on kavalad ning põimivad teised tegelased, kellest ükski minevikus päris süütut elu elanud pole, oma võrku ning ronivad seeläbi eduredeli tippu. Sõna "bonds" tähenduses "aktsiad" või siis "võlakirjad" viitab sellele rikkusele, võla kelmuse läbi kustutamisele, "bonds" tähenduses seotuse või omahuviga viitab saladuste jagamisele ning oma positsiooni säilitamise nimel kellegi teise illegaalselt saavutatud edu toetamist.
Näidend on lühike, lõbus ja kaval. Mõnus lugemine!
"Kergemeelne rõõmus linn" (taas vaba tõlge) (La ciudad alegre y confiada, 1916) - toimub kusagil (eeldatavalt ka 17. sajandil, kuna järgneb sisuliselt esimesele näidendile. Sedakorda sisuks esimeses näidendis ülla ning puhtana alanud armastuse langus ning tundmatu linnakese sõda Veneetsiaga. Sümpaatsetena tunduvad kelmid on autori küpsemise järgus ebasümpaatseks muutunud ning poliitiline temaatika esiplaanil - kuidas vältida sõda, kas patriotismi nimel pigem tõusta üles vaenlase vastu või kaitsta vaikides kodulinna?
Küsimused on igati õigustatud ning väikese linna kodanikule täiesti realistlikud tekkima, kui suurlinn - või pigem linnriik, 17. sajandil - asub oma ülemvõimu kehtestama. Kuid antud kontekstis jätab Benavente lihtne-lustakas stiil soovida. Tema tegelaste dialoog ning dünaamika on küll jätkuvalt värvikad ja orgaanilised, aga sisu ise ei luba sellist lihtsakoelisust ja näidend ei ole mingil hetkel enam huvitav.
Soovitan komöödiafännidele "Võlakirjasid" kerge lugemisena, kui see teie teele peaks sattuma, kuid mõistan Benavente unustatud kirjaniku staatust.
No comments:
Post a Comment