Wednesday, July 27, 2016

1925. G. B. Shaw: "Pygmalion"

Iiri näitekirjanik, teatri-ning muusikakriitik ja esseist George Bernard Shaw (1856-1950) kirjutas oma eluajal üle 60 näidendi, neist tuntumad ning Eestiski etendunud "Leskmeeste majad", "Mrs. Warreni elukutse", 1893;  "Inimene ja üliinimene" , 1903.

"Pygmalioni" esietendus toimus aastal 1913 ning näidendi põhjal kirjutati esmalt muusikal "Minu veetlev leedi" 1956. Sellest tehti omakorda muusikafilm "Minu veetlev leedi" (My Fair Lady), mis ilmusfilmilinale aastal 1964, peaosades Audrey Hepburn, Rex Harrison ja Stanley Holloway. Filmi pärjati 1965. aastal kaheksa Oscariga.


Pygmalioni ja Galatea müüt, millel romaan põhineb, räägib skulptor Pygmalionist, kes tihti naiste südameid murdnud. Pygmalion loob ideaalse naise skulptuuri ning armub sellesse elutusse ideaali, kes tema tunnetele vastamiseks võimeline pole.

Jumalanna Aphrodite halastab Pygmalionile ning äratab Galatea ellu. Erinevalt Shaw' käsitlusest on siin idealistlik õnnelik lõpp, looja ja skulptuur abielluvad ning elavad õnnelikult.



Shaw Galatea skulptoriteks on kaks härrasmeest, lingvistikaprofessor Henry Higgins, kes keelepruugi põhjal oskab määrata iga Londonlase päritolu ning kindral Pickering, tema hea sõber.
Higgins satub kokku puruvaese räpase täaval lilli müüva Eliza Doolittle'iga, kes mehe majja rändab ning talle keeletundide eest maksta lubab, eesmärgiks lillepoes töötada ja oma elu veidi parandada.

Higgins on täielikult veendunud, et tema keeleõpetuslikud anded piisavad, moondamaks tänavatüdruk printsessiks ning kindral Pickering nõustub eksperimenti majanduslikult toetama. Elizast saab pärast välist ning keelelist puhastust ja õpetust kaunis, elegantne daam, ning aadli ja kuningapere liikmed usuvad, et tegu peab olema Ungari printsessiga.


Higgins supleb oma triumfis, kuid ei märka, et Eliza - nagu näidendi alguses hoiatatud nii Higginsi majapidajanna kui ka emotsionaalselt intelligentse, isekale nartsissistist Higginsile vastanduva kindral Pickeringi poolt - areneb ka tundeliselt ning näeb aina enam, kuidas tema areng on talle hingeliselt pigem hävinguks kui privileegiks.

Shaw' näidend laheneb ebatraditsiooniliselt, õnnelik lõpp asendatakse realistliku lõpuga, mida ma teile ei avalda, sest näidend on väga huvitav, lühike ning hea inimlikkuse analüüs. Shaw kirjutab sotsiaalkriitiliselt ning tema näidend on pikitud esseistlike fragmentidega inimese loomusest - antropoloogilise loomuga kommentaarium Eliza muutumise ning selle tagajärgede kohta ilmub näidendi alguses, vaatuste vahel ning näidendi lõpus.

"Pygmalion" on filosoofiline, sotsiaalne, antropoloogiline eksperiment, kuid samaaegselt armastuse ja sõpruse lugu - igal tasandil ääretult huvitav, irooniline ja samaaegselt lõbus lugemine.

Shaw maailmavaade on kriitililine, realistlik, humoorikas ning autori looming kuldaväärt.

No comments:

Post a Comment