Andris Feldmanis: "Viimased tuhat aastat"

Esimene suurem suitsiidide laine sai alguse ülikoolidest. Raalide raginal, hüperprotsessorite vaiksel undamisel lahendasid masinad iiveldust tekitava kiirusega valemeid, teaduslikke probleeme ja hüpoteese. Teadlased ajasid masinate teadusel näpuga järge, aga read kihutasid eest, moondusid, muutusid üha mõistetamatumaks. Sellel polnud enam mõtet, universum ei vajanud enam inimeste mõistmist, kes olid iseennast asendanud ja jälgisid nüüd kõike kõrvalt, segaste ja hirmunud pilkudega. Mitu tippteadlast sooritas lühikese aja jooksul enesetapu, nad olid kõige targemad inimeste seas. Stanfordi ülikooli hindust biokeemia professor, kelle IQ oli ligi 200. Kaks Harvardi informaatika tippteadlast, terve Yale’i sotsiaalteaduste teaduskond. Kollektiivne enesetapp. Maailma lehed kirjutasid ja ahhetasid. Inimesed hakkasid teadust kartma, isegi kõige ihaldatumad õppeasutused ei leidnud endale õpilasi. Vanemad keelasid lastel ülikooli mineku. Niko ise oli käinud kuueklassilises koolis. Ta oli kaheteistaastane, kui ta lugema ja kirjutama õppis. Lisaks natuke matemaatikat, Vana Kultuuri ajalugu, Suure Sõja ajalugu, toitumisõpet, kehalist kasvatust, psühholoogiat, terviseõpet. See kõik oli suure pöörde algus, pöörde, mis suunas inimese pilgu iseendale, aga mida enam ta vaatas, seda suuremaks muutus tühjus, mis imes endasse hinge ja seejärel kõik muu.

Eelkõige stsenaristina tuntud, Tartu Ülikoolis filosoofiat õppinud ning Eesti Päevalehe kultuurikülgede filmitoimetajana töötanud Andris Feldmanise (sünd. 1982) esimene romaan "Viimased tuhat aastat" ilmus sel aastal ning räägib postapokalüptilisest tulevikust ning inimeste hääbumisest masinate ülemvõimule allutatud maailmas.

Feldmanise eesmärk tundub olevat inimliku teadvuse globaalse suremise viimases faasis kirjeldada ühe keskmise indiviidi ärkamist. Tema meetodid on selgelt stsenaristile omased - tihti jäin lugedes hetkeks peatuma, sest kirjeldatust oleks võinud minna otse stseenidele filmilinal.


"Viimase tuhande aasta" protagonist Niko elab Berliinis ning elab isikupärata, refleksioonideta elu. Tema hea sõber Martin, Niko kontrastfiguur, püüdleb aga pidevalt uute äärmuslike kogemuste suunas - narkootikumid, seks, muusika, kino, kunst, mis on romaani maailmas hääbunud hobid, mille vastu enam huvi tunta ei osata.

Nagu ülal loetavast napist kirjeldusest ilmneb, on "masinad" võtnud maailma üle võimust ning intellekti ja teaduse inimestepoolne arendamine muutub mõttetuks. Masinad vaid hoolitsevad nende eest, raha pole enam käibel, kõígile jagatakse vajalik. Individuaalsus ning see, mida hingeks nimetada võiks, on keskmise isendi elust täielikult kadunud, kui ekstreemjuhud nagu Martin välja arvata.


Niko elu justkui muutuks, kui ta Verat kohtab ja nad kahekesi uue eksistenstitasandi kasuks otsustavad, kuid oma putukalaadsest eksistentsist - sõna otseses mõttes, Niko ning Vera asuvad elama klaasist majja! - ei pääse romaani lõpuks kumbki.

Paljud "Viimase tuhande aasta" sisulised elemendid on väga tüüpilised ning mitmed visuaalsed kirjeldused jäävad napiks, kus romaanikirjanik oleks jutustanud ning süübinud detailidesse. Stilistiliselt on tegu stsenaariumi ning romaani sümbioosiga, kus iga aspekt pole täiuslikult lahendatud. Kuid teades, et tegu on debüütromaaniga ning teades, millega autor peaasjalikult tegeleb, olen nõus teatud aspektides andestama.

Andestama olen nõus, sest Feldmanis kompenseerib teatud filosoofiliste nüanssidega, mis on nutikad ning omalaadsed: kirjeldused meie aja nutifonide sõltuvusest, Niko lakoonilise kuid huvitatud tundelisuse areng, Vera ja Niko ebatavaliselt aus, mitteromantiline, funktsionaalne suhe ning hiljem kirjeldused laste ja vanemate suhetest.


Neutraalsele seisukohale jään ka romaani lõpu suhtes: autor on soovinud lõpetada oma mõtted ning läheb ajas hüpates inimeste soo väljasuremise punktini välja, mis on minu silmis taas liiga kinematoloogiline, mitte narratoloogiline võte. Viimaseks filmikaadriks sobiks Take Five suurepäraselt, kuid säärane epiloog antud romaanile on üleliigne.

Sisuline lõpp ning lõputragöödia sõnadeta sõnum aga on Feldmanise sünge maailmaga täiuslikus harmoonias ning kui romaan lõppeks stseeniga Niko jõe ääres, oleks kogupilt täpselt selline, nagu Feldmanis minu arvates joonistada tahtis.


Mis täpselt juhtub, ma ei avalda, sest arvan, et "Viimased tuhat aastat" on stilistilistest apsudest mööda vaadates sisuliselt ning ideeliselt lugemist väärt - Feldmanise perspektiiv surnud inimlikkusele ning surevale-süngele maailmale on põnev, tema mõttekäigud paeluvad.


Katkendit Feldmanise debüütromaanist on võimalik lugeda siit (link)
Madis Järvekülje arvustus err-i kodulehelt (link)