Wednesday, October 4, 2017

Katrin Johanson: "Atlantis abajas" (2016)

Eesti kirjanik, õpetaja, ajakirjanik ning illustraator Katrin Johanson (sünd. 1972) avaldas oma debüütromaani "Läbikäidavad toad" aastal 2015 ning teise romaani "Atlantis abajas" järgneval aastal.

"Atlantis abajas" on õbluke, 160-leheküljeline romaan, mis jaksab aga läbida erinevaid perspektiive pikema aja ning arengu jooksul. Seotud episoodidele ja figuuridele on antud täpselt nii palju sisu, et neist huvituda ning et nad tunduksid kui realistlikud, ehedad inimesed - kuid mitte enamat. Figuurid on nutikalt ning julgelt kirjutatud, nende põhilised ideaalid ja välimus loogiliselt-kausaalselt ning realistlikult esile toodud - kuid mitte enamat. 


Romaani perspektiivi jagavad peategelased, Rene, Martin Ost ning Reesi - kuid teose keskmes siiski kinnine, kohati geniaalne, kohati patoloogiline Rene, kes lapsepõlvest peale õigupoolest inimestega suhelda ei oska - talle meeldib neile haiget teha, kuid meeldib haiget teha ka enesele. Müstilised luupainajad saadavad Rened tema elu müstilise lõpuni välja. 

Ülejäänud figuurid pigem illustreerivad Rene erinevaid tahke ning polsterdavad romaani, mille põhiteemadeks ühest küljest üksiolemine, iseendaks olemine kuid mingil määral siiski teiste enese ümber vajamine. Johansoni figuurid on intelligentsed ja eksisteerivad ning funktsioneerivad kõik omal käel - neil oleks kõigil justkui üks nõrkus, Rene, millest nad tsükliliselt üle saavad - kuid nad käivad sellega teadlikult ümber. Siseperspektiividest koosnev romaan on psühholoogilisest perspektiivist kirjutatud vägagi huvitavalt - kuigi tunduks, et kirjeldatud on vaid figuuride mõtteid ja muljeid, on neid jutustavate lõikudega ka piisavalt seotud.


Rene ise ning tema siseheitlus, tema soovimatus nõrkust näidata ja tema tume pool, mis reaalselt kõigile tema peast väljaspool viibivatele näitamata jääb, on tõeliselt põnev ning oleks huvi pakkunud veel mitmeks-mitmeks peatükiks.

Eriti tuleks veel kiita Johansoni ladusat, voolavat, rikkalikku ning kuigi väga elavat, siis mitte ülepingutatud või liialt farssidega täidetud stiili - tema sõnastusi on lust lugeda.

Põhimõtteliselt ongi ainus kriitika, et romaan nii lühikeseks jäi - usun, et autoril oleks olnud võimet figuuridest enam jutustada ning rohkem lennanud aega huvitavate seikadega täita, võib-olla selgitada pigem Rene saatuse veidi ebaselgeid tausttingimusi kui viia tähelepanu kõrvale, rääkides kreeka hobusekasvataja (iseenesest põneva) pereloo. Johanson ei mängi oma lugejaga pikalt, mis on teatud mõttes vihaleajav, kuid teatud mõttes värskendav. Pigem pooldan sellist lähenemisviisi 21. sajandi kirjanduses.

Autor on andnud lugejale täpselt nii palju igast figuurist ja igast sündmusest, et edasi mõelda, kuidas miks kus juhtus ja mis ülejäänud asjaosalistest sai. Tegu on ilmselgelt teadlikult ning põhjendatult tehtud valikutega, ning usun, et romaan pakub mõtte- ning kõneainet igale aruteluhuvilisele lugejale. Romaan pakkus küll pinge ja lugemiselamuse, kuid ärritas ning huvitas samaaegselt, ning mulle isiklikult sellist laadi intrigeeriv otsekohene kirjandus meeldib. 


Napp, kuid nauditav.

Soovitan!

E-raamatu eelvaatena on esimesi lehekülgi võimalik lugeda siin (link)


No comments:

Post a Comment