Arvamusreede, 9/17: Kirjanduse parim sajand

Tere tulemast, kallid kirjandussõbrad. Täna räägime põnevamatest sündmustest kirjanduse ajaloos.

Keskendun maailmakirjanduse ning euroopa kirjanduse ajaloos punktidele, mis mulle erilist huvi on pakkunud; sajanditele, mida pean eriti huvitavaks; ning autoritele, kel minu silmis eriti suur kultuuriline mõju. Loetelu on täielikult subjektiivne, ajalooliselt lünklik ja esindab minu arvamust - täielikkuse- ega täiuslikkuse eesmärki ning asiseid sihte seatud pole. Mõtisklen orgaaniliselt mõtiskluse käigus, nagu arvamusreedele kohane.

Ootan huviga teie täiendusi kommentaarides! :- )

Suure saagade ajastu: nii aasia kui skandinaavia kirjanduslikus ruumis ilmus arvukalt tähtsaid ja mahukaid teoseid, näiteks arvatavalt 11. sajandil Shikibu Murasaki "Prints Genji lugu" (link), mis on tänapäevani üks tähtsamaid jaapani kirjanduse teoseid ning psühholoogiliselt ja sümboolselt täiesti omalaadsel tasemel. Kuid statistiliselt tähtsamaks võiks pidada 13. sajandit, mil ilmavalgust nägid islandi (Íslendingasögur ongi selle ajastu nimi islandi kirjanduses) ning norra saagad: Gunnari saaga, noorem Edda, Heimskringla, Egilli saaga jne. Kuid samuti ilmusid Hartmann von Aue Iwein, Rumi Masnavi, Nibelungide laul, Wolfram von Eschenbachi Parzival ning luulekogu Shokukokin Wakashū - tänapäevani kultuurilist tähtsust kandvad ning oma maa ajaloos keskset rolli mängivad teosed. Ning näiteks islandi saagasid on tänapäevalgi väga põnev lugeda!


Seevastu 14. sajandile kui itaalia renessansi algusele omistatakse üldiselt suuremat kultuurilist tähtsust - jah, ilmusid nii "Dekameron" (link) kui "Jumalik komöödia" (link) kui "Canterbury lood" (link), kuid sellest edasi vaadates on muud sajandid tunduvalt huvitavamad.

Suurte mõtlejate ajastu: 16. sajand - hetkeks tuleb ikka pilk filosoofide poole pöörata - Erasmus! Thomas More! Machiavelli! Ficino! Luther! Rabelais! Bacon! Cervantes! Külastasin kunagi Tartus seminari "Euroopa ideede ajalugu", mis tegeles kõigi heade mõtlejatega euroopa poliitilises arengus ning sellest sajandist pärineb ilmselt enim helgeid päid, kes ideid inspireerinud. Rohkem antud hetkel öelda pole, kuna mõtlejatega see blogi väga ei tegele, kuid 16. sajand kui Euroopa õitseng mõttevalangute alal on mainimist väärt.

Shakespeare: Olen enamiku Shakespeare'i motiividega tutvunud ühel või teisel määral ja tundub, et suuremat draamaklassikut keegi enam nimetada ei oskagi. Vastupidiselt näiteks Goethele, kes minu jaoks üldse saksa kirjanduse lipulaeva ei kehasta - ei minevikus ega olevikus -, on Shakespeare jätkuvalt maailmadraama lipulaev nr. 1. Selles blogis on juttu tulnud "Kuningas Learist" (link), "Romeost ja Juliast" (link) ning Macbethist (link). Shakespeare'le kuulub ka 17. sajand.

Prantsuse kõrgaeg: 17. sajandi kontekstis tuleks mainida vägagi nauditavat Molière'i ("Misantroop", "Tartuffe" - kuid selle blogi lehtedel neid veel näha pole olnud"), ning Jean Racine'i (ka "Iphigenie" ja teised Racine'i draamad on veel lugemata), samuti Blaise Pascali. Nimetatud autoritest siin üldse juttu pole olnud - lugeda on ühesõnaga ka vanema klassika kategoorias küll ja veel!

Realismiajastu: 19. sajandi romaanide nimekiri on lõputu ning euroopakeskne. Olen siin käsitlenud arvukalt 19. sajandi romaane, kuid mainin vaid üldiselt, et realismi õitsengu peamised kolded olid vene, prantsuse ning saksa kirjandus. Lõppkokkuvõttes mind 19. sajand eriti ei paelu, vaid mõned sajandi lõpu romaanid nagu näiteks "Buddenbrooks" (link), mis on küll kirjutatud 19. sajandi lõpus, kuid tegelikult kuulub juba 20. sajandisse.

20. sajandi kirjandus on pärast modernismiajastu piiride laienemist ja autori subjektiivsuse ning autonoomia kehtestamist muutunud ülemaailmseks kaleidoskoobiks, kus värvikombinatsioonid iga väikese liigutuse järel muutuvad. 20. sajand on kirjanduslike sajandite hulgas minu lemmik, just sest valitsevaid tendentse pole võimalik ühe või kahe käe sõrmedel loetleda.

21. sajandi kirjanduse kohta pole hetkel võimalik üldiseid järeldusi teha - vaid on selge, et maailm on enam kui eales varem omavahel seotud ja ühendatud ning tänu Interneti levikule ja elektrooniliste raaamatute turu laienemisele kirjuneb valik veelgi, mis on väga huvitav ja arendav tendents. Pigem kaob "üldise olukorra" kommenteerimise võimalikkus, sest olukord pole enam ülevaatlik. Tekib eksponentsiaalse modernismiperioodi fragmenteerumise kordumise ning eksistenstiaalse kriisi oht  - kuid kuna üldine teadmiste tase on - teoorias - kõrgem kui 20. sajandi alguses, peaks tavainimene Interneti kasutamisega hakkama saama.

Kultuuripessimistlik käpiknukk mu õlal sosistab küll: "Instagramm on tänapäeva noore entsüklopeedia, kirjandus on ühe jalaga e-kirstus! Keegi ei austa enam teadmiste omandamist!" - olen äraootaval seisukohal, kas Interneti mõju kirjandusele kui institutsioonile on pigem edasiviiv või stagneeriv.

Mis on seega kirjanduse parim sajand? Minu jaoks jääb selleks 20. sajand, kuid kindlasti ei tohiks unustada, et pea igal eelneval sajandil on omad tähelepanuväärsed pärlid ja kultuurilised kõrgpunktid, mis tänapäevani huvi pakuvad.

Milline sajand pakub teile enim huvi ning millise sajandi olete juba unustanud? Millist sajandit uuriksite, kui saaksite kuu aega puhkust võtta? Kohtume kommentaarides ;- )

Philip Roth: "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint, 1969)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud kahel korral: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link) ning 1967. aasta romaani "When She Was Good" (link).

Sedakorda lugesin 1969. aastal ilmunud romaani "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint), mis tõi Rothile omal ajal suurema kuulsuse. Romaan oli keelatud Austraalias kuni aastani 1971 ning seda välditi suuremalt jaolt USA raamatukogudes, kuna sisaldab suurel hulgal episoode onaneerimisest.

Figuurid on Rothilikud selle mõiste igast küljest: Perekond Portnoy on psühholoogiliselt vigased, ebasümpaatsed, egoistlikud ning progressiivsete või liberaalsete ideaalideta konservatiivsed juudid, kelle silmis perekonna laste ainsateks väärtusteks pere nime tunnustatud karjääri näol edasi kanda, see samal ajal hulgalistele lastele edasi anda ning elu lõpuni pühapäeviti vanematega kirikus käia. Alexander Portnoy on haletsusväärselt lühikese rihma otsa tõmmatud tüüpiline juudi poiss, kel teatud määral arenenud vastupanuvõime ning vastikus oma vanemate vastu - see avaldub aga vaid ohtras masturbeerimises ning mittejuudi tüdrukutega magamises.


Portnoy eneserahuldamistung algab väga varasest east ning noormees on saamaaegselt ema ning oma suguelundi ikkes - ema eest tuleb varjata pidevalt tähelepanu nõudev kõvastuv peenis, peenist tuleb aga igapäevaselt arvukalt rahuldada.

Portnoy on sama ebasümpaatne figuur nagu tema vanemadki: 14-aastaselt kuulutab noor Alexander kõigi uskude mõttetust ning ennast ateistiks, üritades perekonna ikke alt välja tulla; kuid hiljem 30-aastasena Iisraeli külastades ning seal liberaalsete vaadetega neiuga kohtudes ignoreerib tema iseseisvaid mõtteid täielikult, paneb talle muljet avaldava neiu kohe abikaasa ja oma laste ema rolli ja üritab jätkuvalt põhimõtteliselt magada kõigega, mil kaks jalga ja kaks rinda.

Sisuliselt polegi seega kedagi, kellele kaasa elada või kellega sümpatiseerida. Kuid Portnoy kirjeldused oma ema lämmatavast käitumisest, isa kahtlemapanevast mehelikkusest (kuigi mehe muljetavaldavalt suurt ihuliiget samuti kirjeldatakse) ning oma sunnist alati uut jalgevahet otsida on koomilised ning patsiendi stiilis kirjeldatud filtrita - "Portnoy tõbi" oleks pahaaimamatule lugejale väga ehmatav ja kohati lausa võigas raamat.

Kuid vormistades oma romaani kui patsiendi monoloogi, avab Roth uued võimalused tabude murdmiseks - Dr. Spielvogel on andnud tõotuse vaikida kõigest, mis talle räägitakse - see tähendab, et Alex räägib filtrita, piinlikust tundmata ning kõhklusteta. Tegu on mingil määral apoloogiaga. Mehe õigustuseks võiks tuua asjaolu, et ta üldse arsti juurde läks - või saadeti? Seda lugejale ei öelda. Kuid halekoomiliselt ignoreerib Spielvogel Portnoy emotsionaalselt laetud kaebusi oma pere suunas - tegu on ju täiesti normaalse juudi vanemate käitumisega, mida võib leida igas peres, see on südamlik ja armastav, mitte lämmatav! Ning paneb vaid tuimalt kirja tema haiguse sümptomid. Alexander jääb vähkrevaks, vinguvaks teismeliseks ning tema vanematele jääb Spielvogeli silmis õigus. Kibe iroonia.


Sisuliselt on seega samuti tegu omamoodi huvitava portreega. Rothi stiil, rikkalik, täis kultuurilisi viiteid ning retoorilisi kujundeid, on osaliselt samuti nauditav. Kuid õhku jääb üks suur probleem: Juudi figuuride temaatika läbib Rothi loomingut alati ning tundub hilisemas kirjanduses olevat orgaaniline, kuid antud teos oli minu jaoks liialt täistopitud yiddishikeelseid väljendeid ning muutis niigi koomilise satiirina kirjutatud teose hiiglaslikuks klisheeks. Teatud piire ületades tuleks mõned võib-olla alles jätta.

Soovitaksin seega Rothi huvilistele lugeda pigem "When She Was Good" või "Ameerika pastoraali".

Nobeli kirjanduspreemia 1963: Giorgos Seferise luule

Kreeka luuletaja ning diplomaat Giorgos Seferis (1900-1971), ka George Seferise nime all avaldatud, pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1963. Kreeka suursaadikuna Inglismaal, Albaanias ning mujal aega veetnud ning 60ndate lõpus avalikult diktatuuri vastu ärgitanud luuletaja on tänapäevani üks kreeka rahvuslikkuse sümboleid.

Tema luule on enamasti inspireeritud eemaloleku ning rändamise teemadest, Seferis põimib mütoloogiat isikliku elu ning rahva probleemidega. Kreeka helilooja Mikis Theodorakis lindistas portsu Seferise luulet 1930ndatest aastatest, misläbi Seferise luule rahva seas levis ning rahva taasärkamist innustas.

Seferise sulest on ilmunud nii luulekogusid, päeviku stiilis logiraamatuid kui päevikuid. Tema võlu on isikliku melanhoolia põimimine muredega rahvuslikul tasandil, ning kultuuriliselt huvitavad Homeri müütide elemendid, mis paljudes luuletustes esinevad. Kreeka ning Balkani kultuuri armastajad hindavad Seferist tänapäevani kui T. S. Elioti ning Ezra Poundi võrdväärset ja hingekaaslast. Mulle meenutas tema looming samuti tšiili luuletaja Gabriela Mistrali loomingut. (link)

Seferise luulet on võimalik lugeda inglise keeles siin (link) ja siin (link). Eesti keeles on ilmunud vaid kaks tõlget: "Hr. Stratis Thalassinos kirjeldab inimest" (eesti k 2005) ning ühte heidetud tõlkes luuletused "Astyanax", "J. S.-i laadis", "Asine kuningas" ja "Helena" (2012, link allikale). Inglisekeelse luulekogu leidsin aga rahva raamatu otsingust küll (link).

Kuna soovin täielikkuse nimel kõik Nobeli autorid selles blogis ära mainida ja lühidalt neist kirjutada, postitan Seferise kohta. Tema luulet ma kahjuks originaalkeeles ei mõista, kuid tema roll rahvuslikus liikumises on märkimisväärne.

Lugemisproovina siiski üks inglisekeelne luuletus:

An Old Man On The River Bank 

 And yet we should consider how we go forward.

To feel is not enough, nor to think, nor to move

nor to put your body in danger in front of an old loophole

when scalding oil and molten lead furrow the walls.

And yet we should consider towards what we go forward,

not as our pain would have it, and our hungry children

and the chasm between us and the companions calling from the opposite shore;

nor as the bluish light whispers it in an improvised hospital,

the pharmaceutic glimmer on the pillow of the youth operated on at noon;

but it should be in some other way, I would say like

the long river that emerges from the great lakes enclosed deep in Africa,

that was once a god and then became a road and a benefactor, a judge and a delta;

that is never the same, as the ancient wise men taught,

and yet always remains the same body, the same bed, and the same Sign,

the same orientation.

I want nothing more than to speak simply, to be granted that grace.

Because we've loaded even our song with so much music that it's slowly sinking

and we've decorated our art so much that its features have been eaten away by gold

and it's time to say our few words because tomorrow our soul sets sail.

If pain is human we are not human beings merely to suffer pain;

that's why I think so much these days about the great river,

this meaning that moves forward among herbs and greenery

and beasts that graze and drink, men who sow and harvest,

great tombs even and small habitations of the dead.

This current that goes its way and that is not so different from the blood of men,

from the eyes of men when they look straight ahead without fear in their hearts,

without the daily tremor for trivialities or even for important things;

when they look straight ahead like the traveller who is used to gauging his way by the stars,

not like us, the other day, gazing at the enclosed garden of a sleepy Arab house,

behind the lattices the cool garden changing shape, growing larger and smaller,

we too changing, as we gazed, the shape of our desire and our hearts,

at noon's precipitation, we the patient dough of a world that throws us out and kneads us,

caught in the embroidered nets of a life that was as it should be and then became dust and sank into the sands

leaving behind it only that vague dizzying sway of a tall palm tree

***

Nobeli kirjanduspreemia 1962. John Steinbeck: "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939)

USA kirjanik John Steinbeck (1902-1968) on kindlasti üks tunnustatumaid ja revolutsioonilisemaid 20. sajandi USA kirjanikke. Tema teosed tabavad sügava inimlikkuse Ühendriikide majandusliku lagunemise aegadel eksistentsiõigustust otsivate figuuride kohati traagilises, kohati lootusetus, kohati hallis argielus ning kajastavad lihtsa töölise olelusvõitlust.

Steinbecki romaanist "Hiirtest ja meestest" (Of Mice and Men, 1937) on eelnevalt juttu olnud siin (link), ning lõpuks jõudis järg Pulitzeri kirjanduspreemia ning NBA kirjandusauhinnaga austatud ning 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamise põhiteosena esile toodud "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939).

"Vihakobarad" tekitas oma ilmumise ajal USAs tõsiseid laineid ning seaduslikke muudatusi, kuna väiketootjate otsesõnaline tapmine ning tööliste lühiajaline näljaseks jätva naljapalga eest ruunamine toimus ohtralt ja moraalivabalt. Steinbecki romaan jutustab eelkõige Oklahomast pärit Joadide perest, kelle majast lihtsalt traktoriga üle sõidetakse ning kel tuleb minna California suunas puuvilja ja puuvilla korjamise abiga majanduslikku ning hingelist õnne otsima.

 Ülemaailmne majanduskriis põhjustas USAs 1930ndatel tõelise varingu mitte ainult Oklahomas, kuid Joadide kokkupuuted teistest piirkondadest Californiasse tulnud peredega.

"Vihakobarad" on põiming igapäevastest episoodidest nii ühe kui teise poole perspektiivist - elada on vaja nii auto müüjal kui auto ostjal, nii paremas kui vasakus telgis külmetaval perel, nii poemüüjal kui näljasel puuviljakorjajal. Milline on aga nende motivatsioon ja kuidas nad kriisiolukordades teineteisega ümber käivad, erineb olukorrati kõvasti.

Steinbecki figuurid on moraalsel tasandil vägagi ambivalentsed - vanglast hea käitumise eest pääsenud mõrvar, kel aga üllad motiivid, ning teist mõrva sama üllatel põhjustel sooritav Tom Joad, tema üpris iseloomuvaba isa, nende onu John, kes end oma pimesoolepõletikku surnud naise varases lahkumises süüdistab, tugev pereema, Rose of Sharon ning tema kehkenpüksist abikaasa ning veel väikesed,  tavaliste lastena käituvad Ruth ja Wilfried.

Ühelgi figuuril pole silmapaistvaid andeid või silmapaistavat lugu, kuid Steinbecki oskus jutustada nende igapäevasest viletsusest ning olelusvõitlusest haaravalt keelab romaani pärast alustamist käest panna. Üldinimlikud kirjeldused meeste kurnavast elust ning sellest kuidas naised pingsalt meeste murdumist kardavad ja selle kraadi jälgivad; näljase inimese mentaliteedist ning prioriteetide muutumisest; California maastikest ning teatud loodusnähtustega kaasnevast sügavnevast ahastusest - ning kõige selle keskel siiski killukesest lootusest, jõujäänustest, mida ikka ja jälle perekonna ellujäämise nimel elu ohtu seades välja käiakse.

Võiksin romaani teemasid analüüsides veel rääkida religioossest nihilismist, regressiivsest patriarhaalsest vävigaldsest ning misogüünsest ühiskonnast ja kogu Kesk-Ameerika rahva harimatusest ning tagurlikkusest, kuid nagu Steinbecki sotsiaalkriitilised ääretult selgelt kuid nutikalt kirjutatud peatükidki ütlevad: tuleb mõista, millal põhjus defineeritakse ekslikult tagajärjena, tuleb identifitseerida põhjused ning alles seejärel on võimalik vältida edasist langust. 

Steinbeck on samaaegselt ühiskonnakriitiline, empaatiline, näitab oma figuure nii empaatiat kui antipaatiat tekitavas valguses, räägib asjadest täpselt nii nagu nad on, ning kirjeldab kauneid maastikke, tuletades igal hetkel nende maastike ilusate värvide keskel virelevaid näljaseid katuseta peresid.

"Vihakobarad" on väga võimas romaan ning peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse riiulisse.

Soovitan väga soojalt!

Ekskurss filmilinale: "Philadelphia" (1993)

1993. aastal filmilinadele ilmunud draama "Philadelphia" (režissöör ka näiteks "Voonakeste vaikimist" dirigeerinud Jonathan Demme, peaosades Tom Hanks ning Denzel Washington, kõrvalosas Antonio Banderas) on südantlõhestav draama ühe julge indiviidi võitlusest oma õiguste eest.

"Philadelphia" omab filmiajaloos tähtsat kohta kui esimene tuntud ning edukas Hollywoodi film, mis käsitleb homofoobia, HIV-viiruse ning AIDSI temaatikat. Film kandideeris parima filmi Oscarile ning Tom Hanksi pärjati oma töö eest parima meesnäitleja Oscariga.

Osaliselt kohtudraama, osaliselt vähidraama tüüpi "Philadelphia" on tundeline rahulikus tempos ohtrate lähivõtetega vaatajat praktiliselt koheselt haarav film. Ekspositsioonis ilmneb, et Beckett (Hanks) on oma prestiižika, Philadelphia suurima advokaadifirma karjääriredelil parasjagu astumas partneripositsiooni eelastmele, kui hetk enne tähtsat protsessi kaob fail, mille Beckett eelneval õhtul kirjutuslauale jättis. Sündmused kuhjuvad ning Beckett lastakse firmast hoopis lahti. Kuid noormees ei lase suurkorporatsioonil end alla suruda ning alustab võitlust oma õiguste eest.

Muuseas ilmneb filmi esimestes stseenides, et Beckett on eluähvardavalt haige, kuid kas tegu on vähi - minu esimene pakkumine - või mõnd muud tüüpi haigusega - hiljem tuleb välja, et noormees on HIV-positiivne ning jõudnud AIDSi faasi ja oma eluga peatselt hüvasti jätmas. Beckett soovib firma kohtusse kaevata ebaõiglase kohtlemise ning diskrimineerimise eest.

Tema järjekorras kümnes abipalve viib Becketti advokaadi Joe Milleri (Washington) büroosse, kelle vastu Beckett aegu tagasi kinnisvara asjus vaidles. Miller on üpris konservatiivsete vaadetega ning peab homoseksuaalsust vastikuks haiguseks - seega keeldub mees esmalt, kuid nõustub hiljem Becketti hagi esindama. Koos astuvad mehed kohtu ette.

Filmi käigus räägitakse erinevatest HIV-viirusesse nakatumise ohtudest ning sellega seotud stigmadest, AIDSi kui "homohaiguse" esimesest levikulainest ning puudutatakse põgusalt homoseksuaalse mehe pere- ning suhtemaailma. Ilmselged väärarvamused nagu puudutusest nakatumine ning juriidilised probleemid nagu abieluõiguste puudumine leiavad kahe tunni pikkuses filmis oma koha ning kuigi mõnda aspekti nagu Becketti ja tema elukaaslase suhtedünaamika puudutatakse üpris põgusalt, on kõik vajalik detailidele ülimat tähelepanu pöörates filmilinal edastatud.

Üle kõige tuleb kiita oma Oscari rohkem kui auga ära teeninud Hanksi näitlejatööd. Juba filmi esimese kümne minuti jooksul võtab silmi vidutama stseen, mil Hanks oma nimekirjas ilmselgelt viimast kohta hoidnud Milleri keeldumise järel tolle büroo ukse ees seisab ning oma olukorra lootusetust vaagib, hetkeks murdub ning siis taas päikesesse vaadata otsustab. 

"Philadelphias" on üldiselt väga palju lähivõtteid ning kuigi tänapäeval tundub selline kaameratehnika olevat veidi vananenud, mõjub miimika täpse jälgimise võimalus ning lähivaates end pakkuva näo ja  avatud, kaitsetu tundemaailma esitus tohutult intensiivselt. 

Samuti emotsionaalne ning kaunilt mängitud on Snipesi Milleri areng: advokaadi algne kitsarinneline seisukoht homoseksuaalsetest meestest kui haigetest värdjatest muutub aina avatumaks, ning järk-järgult langeb kate tema silmilt.

Mees võitleb esmalt uutlaadi mõistmise vastu, tunneb veel hirmu teadmatuse ees, kuid lõpuks lubavad Becketti panus ja avatud isiksus ning sellest tulenev kiindumus Milleri figuuril eelarvamustest vabaneda ja oma süda erakordsele mehele avada.

Võib-olla esmapilgul ühekülgsed tunduvad Becketti perekonna ning elukaaslase pühendumine ning heakskiit tema staatuse, valikute ning orientatsiooni suhtes - kuid üksikasjade üle lähemalt mõtiskledes ilmeb, et problemaatika ning narratiivi tasakaalu hoidmise mõttes on kõike käsitletud täpselt piisaval määral.

(Näiteks - spoiler algab - kohtuprotsessist ilmnev sisuliselt lahkamata jääv teemakompleks, et Beckett on oma partnerit petnud ja sel viisil HIV-viirusesse nakatunud, seades ohtu ka oma partneri; ning et see on mingil hetkel olnud tõsine probleem nende suhtes, mis on aga ületatud suuremate vaenlaste vastu võitlemise nimel, seisab omal kohal - spoiler lõppeb - ja pakub vaatajale parajas koguses ainet figuuride dünaamikat iseseisvalt edasi mõtlemaks, andes kõik taustafaktid, kuid keskendudes põhinarratiivile. Intelligentne lahendus!)

Samuti on tegu ääretult emotsionaalse filmiga, kuid pisarakanaleid ärritavate stseenidega pole ka ilgelt ülepingutatud - haigla, kohtusaali, raamatukogu ning elutoa vahele on jäetud täpselt õiges koguses ruumi ja õhku, et tundestada olukord ning luua empaatiat, kuid jääda asiseks ja tegeleda ka juriidiliste aspektidega oskuslikult.

"Philadelphia" on visuaalselt, audiaalselt, näitlejatöö ning kaameratöö, tempo, narratiivi, nüansside ning kogumulje poolest tõeline meistriteos ning väärib mitmekordset vaatamist.

Soovitan kirglikult!

Hanya Yanagihara: "Inimesed puude võras" (The People in the Trees, 2013)

Havai-Ameerika kirjaniku Hanya Yanagihara (sünd. 1974) sulest on ilmunud vaid kaks romaani, kuid mõlemad on nautinud suures koguses tähelepanu ja kiitust. Tema esiteos "Inimesed puude võras" (The People in The Trees, 2013) on tõlgitud ka eesti keelde ning ilmus kirjastuse "Tänapäev" punase raamatu sarjas aastal 2016.

Yanagihara teisest südantlõhestavast romaanist kirjutasin hiljuti siin. (link)

"Inimesed puude võras" algab raamjutustusega alaealise väärkohtlemise eest vanglasse paigutatud dr. Norton Perinast, kelle memuaar romaani põhiosa moodustab. Perina kolleeg dr. Ronald Kubodera toimetab ning paneb kirja Nobeli meditsiinipreemia pälvinud lasteahistajaks tembeldatud mehe jutustuse oma erakordsest elust ning selgitus sellest, mis juhtus temaga Mikroneesias ja millised tagajärjed tulid koju kaasa.

Romaan viib lugeja kaasa müstilisele reisile Mikroneesia eksootilistele saartele, niiskesse hämarasse džunglisse, tutvustab imepärast floorat ning faunat ning Ivu’ivu saare elanikke, kes on tahtmatult  avastanud looduse rüpest igavese elu saladuse: opa'ivu'eke.

Romaani sisuline proloog tekitab protagonisti ning teda tundub et kaitsva jutustaja suhtes tõrksa ning kahtlustava hoiaku - on Norton kurjategija, lasteahistaja, moraalivaba südametu koletis, on süüdistused tõesed, või on tegu ülla valede võrku sattunud ära kasutatud vana väsinud teadlasega?

Dr Perina pälvis 1974. aastal Nobeli meditsiinipreemia vananemist pärssiva Selene sündroomi avastamise eest. Sündroom, mille tulemusena püsib haige keha suhtelises nooruses, kuigi tema mõistus hääbub, avastati kolmest saarest koosneva Mikroneesia väikeriigi, U’ivu, ühel saarel  – Ivu’ivu saarel  – elava Opa’ivu’eke rahva hulgast.

[...]

Sealt adopteeris ta ka aastate jooksul 43 last, kellest paljud olid orvud või vaesunud Opa’ivu’eke rahva pojad ja tütred. Mitmed lapsed on hetkel ikka veel Perina hoole all.

Dr Ronald Kubodera, Perina juhitud labori kauaaegne teadur ja üks tema lähimatest sõpradest, kinnitab: „Norton on musterisa ja hiilgav teadlane. Olen täiesti kindel, et need naeruväärsed süüdistused võetakse tagasi.” [12]

(allikas)

Need küsimused jäävad alustuseks tagaplaanile: Nortoni memuaarid algavad tema ülikooliajaga. Seik  Nortoni sotsiaalsest võimetusest ning üldisest nähtamatusest, tema Ivu'ivu missioonile sattumise juhuslikkusest või pigem ühe teise vana väsinud teadlase häbistavale momendile tunnistajaks olemisest juhatab sisse Nortoni edasise elu Mikroneesia ning USA vahel, tuues üht teisele ning teist ühele lähemale. Küsimused nagu inimese normaalset elukvaliteeti tagavad faktorid või võimalikud ühiskondlikud struktuurid, teadlase kohustus teaduse arendamise nimel uutele maadele tungida või elusolendi elu väärtusetus teaduslike edusammude teele jäädes täidavad romaani põhiliselt.

Selgeks saab ja jääb, et Norton on ebasümpaatne protagonist: tema memuaaridest ilmneb tema kaastundetus loomkatselaboris tapetud arvukate hiirte, koerte ning ahvide suhtes; tema puuduv empaatia oma "laste" suhtes nende tema õnnelikuks tegemise funktsiooni taustal tundub ebainimlik; Nortoni puuduvad peresidemed või puuduv sõprusringkond on kahtlased faktorid kui talle kui indiviidile selle nurga alt läheneda.

Kuid kui võigas figuur Norton tegelikult on, avastab lugeja alles päris romaani lõpuks, kuna Ivu'ivu maailm on niivõrd paeluv ja erinev. Et nende külaski noored poisid kaheksa-aastaselt grupiviisilise anaalpenetratsiooni teel hõimu täisväärtuslikeks liikmeteks pühitsetakse, et see Nortoni silmis armastusväärse pererituaalina toimub ja kuidas opa'ivu'eke hõimu laste seksuaalsus ülivara areneb, on tulipunased lipud loo lõpu järeldamise rajal. Kuid igavene elu kilpkonna söömise tagajärjel on tunduvalt huvitavam teemakompleks ning mina näiteks kirusin end veidi, et unustasin romaani alguses antud informatsiooni kogu romaani vältel õlal ei kandnud.

Norton on modelleeritud Dr. D. Carleton Gajduseki järgi, kes tõepoolest pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1976 Paapua Uus-Guinea pärismaalasi uurides ning muuseas hullulehmatõbe põhjustava viiruse avastamise eest. Tsitaat intervjuust Gadjusekiga illustreerib tema ning Nortoni mentaliteeti väga selgelt: "I consider it a defective upbringing if you haven't helped your parents have fun in sex." (videolink) (link artiklile Gadjuseki kohta)

Yanagihara esikromaani on nimetatud kaasahaaravaks, häirivaks, rahutustegevaks jne jne. Kokkuvõtteks on autoril õnnestunud pragmaatiliselt analüüsides võigas tüüp, ning tema tõeliselt tülgastav ideoloogia uue eksootilise maailma imepäraste kirjeldustega tagaplaanile sättida ning imetleva, teadlase karjääri kõrgpunkte ning eraelu detaile hoolikalt joonealustesse märkustesse lisava toimetaja abiga täiesti tähelepanu kõrvale juhtida asjaolult, et selle romaani protagonist on väga halb inimene.

Sellest tulenevalt tekib loomulikult teatud pahameel autori suhtes, kuid samaaegselt on Yanagihara romaan põnev, sisutihe, puudutab paljusid moraalselt ambivalentseid teemasid nagu teaduse nimel laipade üle hüppamine, rahulikult elava primitiivse hõimu läänestamise läbi hävitamise, puutumata looduse hävitamise - Norton näeb ning nendib neid seiku, mis võiks teda tegelasena neutraliseerida, kuid ta ei takista neid seiku ning ei mõista ka, et on osa sellest hävinguprotsessist. 

Lühidalt jätaksin kõlama sõna "makaaber" - hingematvate taimestike ja loomade kirjelduste ning põnevate ühiskondlike tavade ja lihtsa elu ülistamise taustal jäi siiski kõlama vaid üks: mees, kes arvab, et noorte poistega magamine on isaliku armastuse väljendus.

Milline ebakõla. Kuid autorile vaid au - milline materjali valitsemine ning stiilipuhtus!

Kuid soovitan provokatiivse kirjanduse austajatele kindlasti "Inimesed puude võras" kätte võtta. Kohtume kommentaarides!

Kai Aareleid: "Linnade põletamine" (2016)

Eesti tõlkija, kirjanik ning dramaturg Kai Aareleid (sünd. 1972) on avaldanud kaks luulekogu ning kaks romaani. Tema proosakirjanduse sisuks on minevik, perekonna minevik ning mälestuste ja lapsepõlvega seotud nostalgia ning melanhoolia.

Aareleiu esimene romaan "Vene veri" ilmus aastal 2011 ja jutustab elust lähimineviku Peterburis, teine romaan "Linnade põletamine" ilmus aastal 2016 ning jutustab ühe peretütre elust Tartus 2000ndatel ning samaaegselt tema vanemate lugu 1950ndatest ning -60ndatest aastatest.

Lugesin eelmisel aastal Varraku kirjastuses ilmunud romaani "Linnade põletamine", mis jälgib paralleelselt kahe noore inimese kentsakat, kuid armsat kohtumislugu ning nende tütre nooreks neiuks ja naiseks kasvamist - Nõukogude Eesti aegsete taustakomplikatsioonidega 1950ndatel ning 60ndatel aastatel.

Tegelikult jäävad Peetri ja Liisi elud pigem tagaplaanile, kuigi nemad romaani põhisisuna tunduvad, sest romaani põhipärl ja võti on nende tütar Tiina, kelle pilgu läbi vanemate elusid kirjeldatakse. Kui tühised on igapäevased pisiasjad ja kuidas laps ometigi vaid armastust igatseb, hiljem oma vanematest puudust tunneb ning kaotatud isa portreed otsib - need aspektid moodustavad "Linnade põletamise" raami ja tuuma.

Aareleiule on omane kirjutada tundelistes fragmentaarsetes peatükkides, milles ei puudu teatud mõõt luulelisust. Ta laveerib aegade vahel ning jutustab muljetest, hetkedest, kätketes ühe loo katkendeid, toomata lugejani täielikku lugu. Realistlik lähenemine, kuna ühel figuuril - enamasti jutustatakse Tiina perspektiivist - polegi võimalik kõike teada. Romaani lõppu jõudes valmistas mõningase informatsiooni puudumine ja narratiivi lõpetamatus mulle veidi meelehärmi, kuid loo asises toonis ärarääkimine polnud siinkohal ka loo mõte.

"Linnade põletamine" on melanhoolne igatsusromaan ühe oma isa kaotanud tütre perspektiivist ning samaaegselt tema naiseksaamise lugu. Aareleid on väga oskuslikult tabanud väikese tüdruku maailmamõistmise ning kirjutanud oma figuuri aina vanemaks, küpsemaks. Stilistiliselt tundub lõplik Tiina lausa liialt tundeline, kuna on oma elus läbi elanud niipalju kaotust, et peaks olema muutunud üpris paksunahaliseks. Samas avab ta end parasjagu lugejale, võrdluseks väljapoole mitte (teatud sündmuste kirjeldused on kontrastis tema tunnete kirjeldustega jällegi sobilikult väga napid).

Romaani mahuvad mitmed suured taustprobleemid - isa püüd hasartmängudega suure rahani jõuda, ema hirm vananemise ees, vanemate abielusuhte lagunemine olude sunnil, Tiina armastuseta suhted emaga ning hingeline side isaga, majanduslikud probleemid 1950ndatel ning 60ndatel aastatel, kogu eestlaste ja venelaste maailmade põrkumise kompleks Tiina esimese armastuse aineil ning palju muudkui. Üks tähtis tegelane on Tartu linn - Tiina ohtrad teekonnad läbi linna on kirjeldatud selge koduarmastusega ja mina kui endine tartlane meenutasin samuti lugedes neid kohti, mõtisklesin hoonete asemele kergitatud hoonete üle ning jalutasin Tiinaga koos hilisõhtul Kuradisilla alt läbi. Andmeid ja sündmusi on tegelikult väga palju, kuid tähtsad nad pole, sest tähtsad on pigem tunded, meeleolud, muljed, mälestused, lein ja unustada soovitava unustamatus. Armastus kaotatute vastu.

***

SALADUSTE HOIDJA

1957

Tiina ei räägi emale öisest kooliteest. 

Tiina ei räägi isale Valdeku ema kirjadest.

Tiina ei räägi emale rahast oma madratsi all ega raha lõhnast isa kätel. 

Tiina ei räägi isale sellest, et ema loeb tihti musta raamatut ja on hakanud kirjutama kirju surnud mehele. 

Tiina ei räägi emale ajaleheväljalõigetest ega noaga fotost kirjutuslaua lukustatud pooles. 

Tiina ei räägi isale, et emal käis külaline, langenud armastuse vend. 

Tiina ei räägi emale, et nägi isa tänaval. Ta ei räägi, et hakkas naljaviluks isa kannul käima. Õhtu oli peaaegu käes ja tänavad olid juba hämarad. Isa keeras Silla tänaval ühe maja hoovi ja läks majja ja Tiina oleks võinud, oleks pidanud tagasi minema, aga astus ometi aeda, miski sundis.

Esimese korruse aiapoolsetes akendes põlesid tuled. Tiina läks akna alla ja vaatas sisse. Ta nägi isa, nägi lauda ja pudeleid ja klaase. Mängukaarte. Laua ümber oli mitu meest. Nad naeratasid, kui isa tuppa tuli, aga Tiina teadis, et need ei ole isa sõbrad. Keegi tõusis ja tõmbas eesriided ette. Tiina jäi aeda raagus õunapuu alla seisma ja kuulatama. Seest ei kostnud midagi. Justkui oleks see maja isa ja kõik need inimesed neelanud. Tuul liigutas oksi.

Tiina ei räägi isale, et külaline käis ema juures uuesti. Emal oli seekord seljas uus kleit ja peas värsked lokid. Külalise nimi oli Kalju. Nad istusid teises toas diivanil, kõrvuti, ja ajasid vaikselt juttu. Kui ema naeris, raputas ta juukseid ja lokid hüplesid.

Tiina ei räägi emale, et isa kooliõde Friida proovis isa sünnipäevalt minema hakates esikus ema kasukat selga. Et isa sosistas talle: „Mis sa teed? Hull oled? Võta ära!” ja Friida naeris selle peale ja ütles: „Võta sina,” ja nõjatus Peetri vastu.

Tiina ei räägi. Ta võtab kooli raamatukogust uue raamatu.

***

Pragmaatilisel tasandil on siinses peatükis näiteks Tiina probleemid tüüpilise laguneva pere lapse probleemid ning tema põgenemine raamatutesse, vaikne jälgimine, ja hirmust probleemide suurendamise ees täielik vaikimine ja enese võimalikult väikseks muutmine väga tüüpilised aspektid. Oleksid need read kirjutatud veidi erinevalt, ei jõuaks nende sõnum võib-olla lugejani. Kuid sisuline tüüpilisus kombineeritult põnevate paralleelnarratiivide, murtud südamete ning ajalooliste probleemidega lubavad keskenduda tunnetele, rääkides siiski toimuvast. Tasakaal on oskuslikult saavutatud.

Pean ausalt tunnistama, et esmalt Aareleiu romaani lugedes olin aegade mängu suhtes skeptiline ja kartsin, et autor ei valitse piisaval määral materjali ja romaan jääb väga lahjaks. Kuid "Linnade põletamine" on kaunilt kirjutatud naiselik romaan ilusate, parajalt tundeliste, kuid mitte ülepingutatud emotsionaalsete fragmentide kogumik, mis puudutab vaikselt hinge ja jääb sinna ka püsima.

Soovitan!

Ekskurss filmilinale: "Tume torn" (The Dark Tower, 2017)

USA õudusromaanide meister ning arvukate kultusstaatust nautivate õudusfilmide ("See", "Carrie", "Lemmikloomade surnuaed", "Hiilgus" jne) autor Stephen King avaldas oma epopöa "Tume torn" aastatel 1982-2012. Sari koosneb siiani üheksast raamatust ning on inspiratsiooni saanud "Sõrmuste isanda" triloogiast, Clint Eastwoodi filmidest ning kuningas Arturi lugudest. Romaanide ainetel ilmus sel aastal film, mille lavastajaks Nikolaj Arcel ning peaosades Idris Elba, Matthew McConaughey ning Tom Taylor.

"Tumeda torni" põhinarratiiviks on kõiki maailmu koos hoidev ülipikk tume torn, mille hävingut üritab takistada maailma viimane laskur Roland (Elba) ning mida üritab purustada mees mustas (McConaughey), selles filmis Walter O'Dimi nime kandev kaost teeniv kurjam.

Tänapäeva New Yorgis isa surmast peale imelikke unenägusid nägev ja nende aineil õõvastavaid apokalüptilisi pilte joonistav Jake Chambers (Taylor), kes üritab armastava ema (Katheryn Winnick) abiga reaalsuse ja fantaasia vahele piiri tõmmata, kui äkitselt selgub, et piir puudub ja Jake reisib alternatiivuniversumisse, et aidata Rolandil põlisvaenlase vastu võidelda. Loomulikult on tee tumeda meheni sillutatud arvukate uskumatute kohtumiste ja keeruliste katsumustega.

"Tume torn" on meeldivalt pealiskaudne seiklusfilm, mille teatud visuaalsed stseenid nagu torn ise, ning peategelased (McConaughey ja Elba) on sama pealiskaudsel tasandil piisaval määral paeluvad, et nende tegemisi jälgida. Taylor on keskmine noor näitleja keskmise noore kangelase rollis ning tema õilmitsev kuid kompleksne isa-poja-suhe Elbaga ei ole niivõrd hingestatud kui võiks olla, suhte areng, tempo selle etappide vahel ning dialoogidki on kohati laisalt kirjutatud.

Vaatasin hiljuti võrdluseks neljaosalist Kingi romaanide ainetel vändatud telefilmi "The Stand", ning ka seal on üheks protagonistideks tume mees, antud sarjas kannab sama kurikael nime Randall Flagg. Flaggi mänginud näitleja on figuuri üdini julma lapselikkust tabanud paremini kui McConaughey, kes teeb küll head tööd, kuid kahvatub otseses võrdluses.

Narratiivist endast rääkides, raamatute ning filmi sisu detaile avaldamata: Rolandi iseloom ning tema valikud O'Dimiga suheldes on kohati täielikult muudetud, romaanides on ka Jake'i saatus filmi omast vägagi erinev. Kuid ilmselgelt müüb Hollywoodis teatud tüüpi narratiiv. Kuid tegu on taaskord halva sisulageda põnevikuga, nagu viimase aja komöödiate ja põnevike haigus ikka: ei narratoloogilisele joonele, narratiivi detailidele, figuuride taustale, arengule, dünaamikale, ega põhikonflikti detailidele pole tähelepanu osutatud. Visuaalselt on film hea, sisuliselt ja teostuselt nõrk.

Kokkuvõtteks võib "Tumedat torni" kerge meelelahutusena vaadata küll, kui teid justkui huvitaks Kingi raamatute universum, kuid olete liiga laisk, et kaheksast raamatust koosnevat sarja alustada. Kuid kui Elba kaasahaarav Rolandi kehastus ning igat stseeni lüpsev tubli hingestatud kesisest materjalist parima tulemuse saavutanud näitlejatöö ja McConaughey ilus brünett elegantselt liikuv figuur ja sellega kaasnev esteetiline nauding välja arvata, on tegu üpris unustamisväärse filmiga. Raamatute lugejatele film ka ilmselt erilist naudingut ei pakuks - pigem ohtralt pettumust.