Philip Roth: "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint, 1969)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.

Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud kahel korral: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link) ning 1967. aasta romaani "When She Was Good" (link).

Sedakorda lugesin 1969. aastal ilmunud romaani "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint), mis tõi Rothile omal ajal suurema kuulsuse. Romaan oli keelatud Austraalias kuni aastani 1971 ning seda välditi suuremalt jaolt USA raamatukogudes, kuna sisaldab suurel hulgal episoode onaneerimisest.

Figuurid on Rothilikud selle mõiste igast küljest: Perekond Portnoy on psühholoogiliselt vigased, ebasümpaatsed, egoistlikud ning progressiivsete või liberaalsete ideaalideta konservatiivsed juudid, kelle silmis perekonna laste ainsateks väärtusteks pere nime tunnustatud karjääri näol edasi kanda, see samal ajal hulgalistele lastele edasi anda ning elu lõpuni pühapäeviti vanematega kirikus käia. Alexander Portnoy on haletsusväärselt lühikese rihma otsa tõmmatud tüüpiline juudi poiss, kel teatud määral arenenud vastupanuvõime ning vastikus oma vanemate vastu - see avaldub aga vaid ohtras masturbeerimises ning mittejuudi tüdrukutega magamises.


Portnoy eneserahuldamistung algab väga varasest east ning noormees on saamaaegselt ema ning oma suguelundi ikkes - ema eest tuleb varjata pidevalt tähelepanu nõudev kõvastuv peenis, peenist tuleb aga igapäevaselt arvukalt rahuldada.

Portnoy on sama ebasümpaatne figuur nagu tema vanemadki: 14-aastaselt kuulutab noor Alexander kõigi uskude mõttetust ning ennast ateistiks, üritades perekonna ikke alt välja tulla; kuid hiljem 30-aastasena Iisraeli külastades ning seal liberaalsete vaadetega neiuga kohtudes ignoreerib tema iseseisvaid mõtteid täielikult, paneb talle muljet avaldava neiu kohe abikaasa ja oma laste ema rolli ja üritab jätkuvalt põhimõtteliselt magada kõigega, mil kaks jalga ja kaks rinda.

Sisuliselt polegi seega kedagi, kellele kaasa elada või kellega sümpatiseerida. Kuid Portnoy kirjeldused oma ema lämmatavast käitumisest, isa kahtlemapanevast mehelikkusest (kuigi mehe muljetavaldavalt suurt ihuliiget samuti kirjeldatakse) ning oma sunnist alati uut jalgevahet otsida on koomilised ning patsiendi stiilis kirjeldatud filtrita - "Portnoy tõbi" oleks pahaaimamatule lugejale väga ehmatav ja kohati lausa võigas raamat.

Kuid vormistades oma romaani kui patsiendi monoloogi, avab Roth uued võimalused tabude murdmiseks - Dr. Spielvogel on andnud tõotuse vaikida kõigest, mis talle räägitakse - see tähendab, et Alex räägib filtrita, piinlikust tundmata ning kõhklusteta. Tegu on mingil määral apoloogiaga. Mehe õigustuseks võiks tuua asjaolu, et ta üldse arsti juurde läks - või saadeti? Seda lugejale ei öelda. Kuid halekoomiliselt ignoreerib Spielvogel Portnoy emotsionaalselt laetud kaebusi oma pere suunas - tegu on ju täiesti normaalse juudi vanemate käitumisega, mida võib leida igas peres, see on südamlik ja armastav, mitte lämmatav! Ning paneb vaid tuimalt kirja tema haiguse sümptomid. Alexander jääb vähkrevaks, vinguvaks teismeliseks ning tema vanematele jääb Spielvogeli silmis õigus. Kibe iroonia.


Sisuliselt on seega samuti tegu omamoodi huvitava portreega. Rothi stiil, rikkalik, täis kultuurilisi viiteid ning retoorilisi kujundeid, on osaliselt samuti nauditav. Kuid õhku jääb üks suur probleem: Juudi figuuride temaatika läbib Rothi loomingut alati ning tundub hilisemas kirjanduses olevat orgaaniline, kuid antud teos oli minu jaoks liialt täistopitud yiddishikeelseid väljendeid ning muutis niigi koomilise satiirina kirjutatud teose hiiglaslikuks klisheeks. Teatud piire ületades tuleks mõned võib-olla alles jätta.

Soovitaksin seega Rothi huvilistele lugeda pigem "When She Was Good" või "Ameerika pastoraali".

Philip Roth: "When She Was Good" (1967)

Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.


Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.

Rothist on varem juttu tulnud: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link)


Sedakorda võtsin kätte USA kirjandusmaastikul klassikuna tuntud, 1967. aastal ilmunud romaani "When She Was Good", mis on tuntud ka protagonisti, Lucy Nelsoni nime all - samuti on teosel saksa keeles alternatiivpealkiri "Moraal". Eestikeelse tõlke kohta ma infot ei leidnud, seega jätan erikeelsed pealkirjad siia informatsiooniks, igale originaalkeeles lugejale interpretatsiooni avatuks.


Lugu toimub USA kesk-lääneosas 1940ndatel aastatel  - ajas ning kohas kus traditsioonilised-konventsionaalsed peremodellid maja, valge aia, kahe lapse ja koeraga on iga ilmakodaniku unistuseks. Rothi - ainus naissoost! - protagonist, Lucy Nelson, ei saa aga aega sellistele unistustele keskenduda, kuna tema sihiks on eelkõige oma düsfunktsionaalsest kodust ning alkohoolikust isa lähedusest kaduda.

Lucy on iseendale ning end ümbritsevatele moraalseks kompassiks, üritab aidata oma isa tuhvli all vireleval emal tugevamaks saada ja isa vastu võidelda, olla oma abikaasale truu ning tema ambitsioone toetav naine, kasvatada oma poega ning jagada abikaasa Royga tulevikuunistusi. Kuid miski ei klapi, kõik valmistavad Lucyle pettumuse ning ta langeb aina sügavamale valede ja mürgiste suguvõsasuhete võrgustikku...


Rothi käsitlus naise pettumusest on ühekülgne ning kohati segadusseajav - antakse vaid Lucy siseperspektiiv, samal ajal kui ülejäänud figuurid tema suunas vaid nukrate pilkudega vaikivad. Tundub, et Lucy justkui kujutaks end ümbritsevat maailma ette ning see polegi reaalsus, kuid lõppkokkuvõttes langeb Lucy samade konventsioonide ning mustrite ohvriks nagu temale eelnev põlvkond.


Nagu "Ameerika pastoraal" algab Rothi vanem romaan ühe figuuri suurte, tema jaoks suurte ning tegelikult täiesti tavalises suuruses unistustega mugavast elust, vanematekodust pääsemisest ning vabadusest iseendaks olla. Kõik luhtub.

Teatud kriitikud on Rothi alati misogüünseks - sellest tulenevalt aga mitte vähem nutikaks ja heaks kirjanikuks - pidanud ja hurjutatud aga võibolla tunnevad mitmed naised end ära selles Lucy moraalsuse ristiretkes, mis on vaid takistus ning julguse puudumine oma elu üksi, ise ja endale elada ning valedel põhjustel sõlmitud abielu hargnenud niite koos hoides oma isiksuse kangasse koiauke lubades. Ning kuna paljud on konventsioonide ja laste ja raha tõttu nendesse mustritesse langenud, teeb neid tigedaks seda lugeda. Väikestviisi tunnen ennastki õigluse eest võitleja küljest ära, kuid kellele sellest õiglusest kasu tuleb ja kas Lucy üldse teab, mida ta tahab?

Rothi roll kirjanduses on tähtis, kuna ebameeldivad ja suhteid ja südameid ja lapsepõlvesid rikkuvad elulood pole alati seotud takistuste ületamise ja õnnelike lõppude, vaid hävingu ja halbade otsuste tagajärgede ja traumadega. Sellest on tähtis rääkida nii naise kui mehe perspektiivist ja ma ei arva, et Roth on visandanud naise perspektiivi liiga kõveralt või ekstreemselt - hoopis vägagi tabavalt.

Huvitav ning haarav romaan, Rothi realism on julge ja omanäoline. Võtan ilmselt tulevikus veel mõne tema romaanidest kätte. Soovitan soojalt lugeda ka "Ameerika pastoraali".