USA kirjanik John Steinbeck (1902-1968) on kindlasti üks tunnustatumaid ja revolutsioonilisemaid 20. sajandi USA kirjanikke. Tema teosed tabavad sügava inimlikkuse Ühendriikide majandusliku lagunemise aegadel eksistentsiõigustust otsivate figuuride kohati traagilises, kohati lootusetus, kohati hallis argielus ning kajastavad lihtsa töölise olelusvõitlust.
Steinbecki romaanist "Hiirtest ja meestest" (Of Mice and Men, 1937) on eelnevalt juttu olnud siin (link), ning lõpuks jõudis järg Pulitzeri kirjanduspreemia ning NBA kirjandusauhinnaga austatud ning 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamise põhiteosena esile toodud "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939).
"Vihakobarad" tekitas oma ilmumise ajal USAs tõsiseid laineid ning seaduslikke muudatusi, kuna väiketootjate otsesõnaline tapmine ning tööliste lühiajaline näljaseks jätva naljapalga eest ruunamine toimus ohtralt ja moraalivabalt. Steinbecki romaan jutustab eelkõige Oklahomast pärit Joadide perest, kelle majast lihtsalt traktoriga üle sõidetakse ning kel tuleb minna California suunas puuvilja ja puuvilla korjamise abiga majanduslikku ning hingelist õnne otsima.
"Vihakobarad" on põiming igapäevastest episoodidest nii ühe kui teise poole perspektiivist - elada on vaja nii auto müüjal kui auto ostjal, nii paremas kui vasakus telgis külmetaval perel, nii poemüüjal kui näljasel puuviljakorjajal. Milline on aga nende motivatsioon ja kuidas nad kriisiolukordades teineteisega ümber käivad, erineb olukorrati kõvasti.
Steinbecki figuurid on moraalsel tasandil vägagi ambivalentsed - vanglast hea käitumise eest pääsenud mõrvar, kel aga üllad motiivid, ning teist mõrva sama üllatel põhjustel sooritav Tom Joad, tema üpris iseloomuvaba isa, nende onu John, kes end oma pimesoolepõletikku surnud naise varases lahkumises süüdistab, tugev pereema, Rose of Sharon ning tema kehkenpüksist abikaasa ning veel väikesed, tavaliste lastena käituvad Ruth ja Wilfried.
Ühelgi figuuril pole silmapaistvaid andeid või silmapaistavat lugu, kuid Steinbecki oskus jutustada nende igapäevasest viletsusest ning olelusvõitlusest haaravalt keelab romaani pärast alustamist käest panna. Üldinimlikud kirjeldused meeste kurnavast elust ning sellest kuidas naised pingsalt meeste murdumist kardavad ja selle kraadi jälgivad; näljase inimese mentaliteedist ning prioriteetide muutumisest; California maastikest ning teatud loodusnähtustega kaasnevast sügavnevast ahastusest - ning kõige selle keskel siiski killukesest lootusest, jõujäänustest, mida ikka ja jälle perekonna ellujäämise nimel elu ohtu seades välja käiakse.
Võiksin romaani teemasid analüüsides veel rääkida religioossest nihilismist, regressiivsest patriarhaalsest vävigaldsest ning misogüünsest ühiskonnast ja kogu Kesk-Ameerika rahva harimatusest ning tagurlikkusest, kuid nagu Steinbecki sotsiaalkriitilised ääretult selgelt kuid nutikalt kirjutatud peatükidki ütlevad: tuleb mõista, millal põhjus defineeritakse ekslikult tagajärjena, tuleb identifitseerida põhjused ning alles seejärel on võimalik vältida edasist langust.
Steinbeck on samaaegselt ühiskonnakriitiline, empaatiline, näitab oma figuure nii empaatiat kui antipaatiat tekitavas valguses, räägib asjadest täpselt nii nagu nad on, ning kirjeldab kauneid maastikke, tuletades igal hetkel nende maastike ilusate värvide keskel virelevaid näljaseid katuseta peresid.
"Vihakobarad" on väga võimas romaan ning peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse riiulisse.
Soovitan väga soojalt!
