Blogi uus aadress

Showing posts with label Steinbeck. Show all posts
Showing posts with label Steinbeck. Show all posts

Wednesday, September 20, 2017

Nobeli kirjanduspreemia 1962. John Steinbeck: "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939)


USA kirjanik John Steinbeck (1902-1968) on kindlasti üks tunnustatumaid ja revolutsioonilisemaid 20. sajandi USA kirjanikke. Tema teosed tabavad sügava inimlikkuse Ühendriikide majandusliku lagunemise aegadel eksistentsiõigustust otsivate figuuride kohati traagilises, kohati lootusetus, kohati hallis argielus ning kajastavad lihtsa töölise olelusvõitlust.


Steinbecki romaanist "Hiirtest ja meestest" (Of Mice and Men, 1937) on eelnevalt juttu olnud siin (link), ning lõpuks jõudis järg Pulitzeri kirjanduspreemia ning NBA kirjandusauhinnaga austatud ning 1962. aastal Nobeli kirjanduspreemiaga pärjamise põhiteosena esile toodud "Vihakobarad" (Grapes of Wrath, 1939).

"Vihakobarad" tekitas oma ilmumise ajal USAs tõsiseid laineid ning seaduslikke muudatusi, kuna väiketootjate otsesõnaline tapmine ning tööliste lühiajaline näljaseks jätva naljapalga eest ruunamine toimus ohtralt ja moraalivabalt. Steinbecki romaan jutustab eelkõige Oklahomast pärit Joadide perest, kelle majast lihtsalt traktoriga üle sõidetakse ning kel tuleb minna California suunas puuvilja ja puuvilla korjamise abiga majanduslikku ning hingelist õnne otsima.


 Ülemaailmne majanduskriis põhjustas USAs 1930ndatel tõelise varingu mitte ainult Oklahomas, kuid Joadide kokkupuuted teistest piirkondadest Californiasse tulnud peredega.

"Vihakobarad" on põiming igapäevastest episoodidest nii ühe kui teise poole perspektiivist - elada on vaja nii auto müüjal kui auto ostjal, nii paremas kui vasakus telgis külmetaval perel, nii poemüüjal kui näljasel puuviljakorjajal. Milline on aga nende motivatsioon ja kuidas nad kriisiolukordades teineteisega ümber käivad, erineb olukorrati kõvasti.

Steinbecki figuurid on moraalsel tasandil vägagi ambivalentsed - vanglast hea käitumise eest pääsenud mõrvar, kel aga üllad motiivid, ning teist mõrva sama üllatel põhjustel sooritav Tom Joad, tema üpris iseloomuvaba isa, nende onu John, kes end oma pimesoolepõletikku surnud naise varases lahkumises süüdistab, tugev pereema, Rose of Sharon ning tema kehkenpüksist abikaasa ning veel väikesed,  tavaliste lastena käituvad Ruth ja Wilfried.

Ühelgi figuuril pole silmapaistvaid andeid või silmapaistavat lugu, kuid Steinbecki oskus jutustada nende igapäevasest viletsusest ning olelusvõitlusest haaravalt keelab romaani pärast alustamist käest panna. Üldinimlikud kirjeldused meeste kurnavast elust ning sellest kuidas naised pingsalt meeste murdumist kardavad ja selle kraadi jälgivad; näljase inimese mentaliteedist ning prioriteetide muutumisest; California maastikest ning teatud loodusnähtustega kaasnevast sügavnevast ahastusest - ning kõige selle keskel siiski killukesest lootusest, jõujäänustest, mida ikka ja jälle perekonna ellujäämise nimel elu ohtu seades välja käiakse.


Võiksin romaani teemasid analüüsides veel rääkida religioossest nihilismist, regressiivsest patriarhaalsest vävigaldsest ning misogüünsest ühiskonnast ja kogu Kesk-Ameerika rahva harimatusest ning tagurlikkusest, kuid nagu Steinbecki sotsiaalkriitilised ääretult selgelt kuid nutikalt kirjutatud peatükidki ütlevad: tuleb mõista, millal põhjus defineeritakse ekslikult tagajärjena, tuleb identifitseerida põhjused ning alles seejärel on võimalik vältida edasist langust. 

Steinbeck on samaaegselt ühiskonnakriitiline, empaatiline, näitab oma figuure nii empaatiat kui antipaatiat tekitavas valguses, räägib asjadest täpselt nii nagu nad on, ning kirjeldab kauneid maastikke, tuletades igal hetkel nende maastike ilusate värvide keskel virelevaid näljaseid katuseta peresid.


"Vihakobarad" on väga võimas romaan ning peaks kuuluma kohustusliku kirjanduse riiulisse.

Soovitan väga soojalt!

Wednesday, August 26, 2015

John Steinbeck: "Hiirtest ja inimestest" (Of Mice and Men, 1937)

Ameerika kirjanik, Pulitzeri ning Nobeli kirjanduspreemiate laureaat John Steinbeck peaks jutuks tulema tegelikult alles 1962. aasta Nobeliga seoses. "Hiirtest ja inimestest" ilmus aastal 1937 ja on koos "Vihakobaratega" (1939), mille eest mehele Pulitzer anti, Steinbecki tuntuim looming.

"Hiirtest ja inimestest" on ilmunud filmina ning näidendina, korduvalt ka Eesti teatrilavadel.

Vaid 107, eesti keeles 111 lehekülge (Udo Uibo tõlkes alles 2007) hõlmav jutustus räägib kahe mehe iseäralikust sõprusest ning ohvritest teineteise nimel. Lugu on vaid lühike katkend Lenny ja George'i eludest, kuid kirjeldab täpselt piisavas koguses mõlema mehe tausta, nende sõpruse ajendit ning George'i südamlikkust Lenny loomuse kontrollimisel.

Juba esimestel lehekülgedel ilmneb nimelt, et Lenny on suur mees suurte kätega, mis väga kõvas rusikas surnuks pigistavad nii hiired ja kutsikad, kellega Lenny vaid mängida ning neid paitada tahab, kui äkitselt ehmatavad inimesed, kes liialt paanitsema ja siplema juhtuvad.

Olukord tundub lahendamatu, kuid ikka ja jälle kordavad George ja Lenny koos oma ideoloogiat - meie sõprus on eriline, sest me oleme teineteise jaoks olemas - ning oma unistusi - elame koos oma farmis, kanade ja jänestega.

Loo algne pealkiri oli „Something That Happened“, mis kirjeldab ka adekvaatselt loo esmast tasandit: kaks meest rändavad läbi maailma, leiavad töökoha, juhtub traagiline õnnetus ning nende unistused purustatakse. Inimesed on vigadega ja teevad vigu, algselt klisheelikuna tunduvatel figuuridel on inimlikuim taustalugu - isetu sõprus ning selle edulise edasiviimise lootusetus; abitu inimese vältimatu hukkumine.

Alguses arvasin, et tegu on tavalise jutustusega ning lehekülgede arv liialt napp, et sügavamat muljet jätta, kuid pärast lugemist jäi sisu mõtetesse ning tekitas küsimusi, ideid, huvi, tundeid...

Tekib küsimus, kas Steinbeck annab süü teo eest ohvrile või teo toimepanijale... Sest reaalselt avaldatakse nagu mainitud vaid pisike, essentsiaalne kogus informatsiooni. Alles jutustuse üle mõeldes ilmneb selle tõeline traagika. Paari lausega on selgitatud ühe tüütuna tunduva figuuri inimliku ebakindluse traagiline põhjus ning figuuriga tekib sügav sümpaatia, hetk enne tema surma. Samaaegselt tekib pikemaajaline sümpaatia surmas süüdi oleva, oma tegude eest vastutust kandma võimetu - lapselike kuid täiesti realistlike unistustega - armastama võimeline, kuid enese eest hoolt kandma võimetu ääretult traagiline indiviid.

Veelgi enam järgmine figuur, kes üritab oma sõbra ning enese elu paremaks muuta ja lihtsaid soove täita, kuid mõistab üha enam ja enam, kuidas lõviosa neist unistustest hukkumisele määratud...

Kontekst ei olegi tähtis. Ajatu inimlikkus selle kõige julmemas ja samaaegselt kõige hingelisemas vormis põhjustavad ahastava sündmuste ahela, hea halvas ning halb heas. Kaks mõrva pannakse toime, üks on absoluutselt vale ja teine absoluutselt õige? Väga rasked küsimused...

Jätkamaks peaksin liig palju sisust avaldama, kuid soovin siinkohal vaid põhjatut huvi tekitada.

Palun võtke Steinbecki "Hiirtest ja inimestest" kätte ja lugege teda kiiremas korras. Seejärel arutlegem, miks juhtus, mis juhtus. Sada üksteist lehekülge lendavad küll läbi pilgu ja mõtete kuid sellist jutustust liig kiiresti käest panna ja minevikku saata oleks raiskamine.