Ameerika kirjanik Philip Roth (sünd. 1933) kirjutab ameerika poliitikast, ajaloost, ühiskondlikest arengutest ja revolutsioonidest ning ameerika juudi ning keskklassi peredest ja identiteetidest selles kontekstis.
Rothi realistlikud ameerika luhtunud unistuse tüüpi iroonilised portreed on pälvinud hulgaliselt auhindu, sealhulgas kaks National Book Awardi, PENi auhinna, WH Smithi kirjandusauhinna ning Franz Kafka auhinna. Tema romaan "Ameerika pastoraal" (1997) pärjati 1998. aastal Pulitzeri kirjanduspreemiaga.
Rothist on varem juttu tulnud kahel korral: lugesin tema 2016. aastal eesti keeles ilmunud romaani "Ameerika pastoraal" (link) ning 1967. aasta romaani "When She Was Good" (link).
Sedakorda lugesin 1969. aastal ilmunud romaani "Portnoy tõbi" (Portnoy's Complaint), mis tõi Rothile omal ajal suurema kuulsuse. Romaan oli keelatud Austraalias kuni aastani 1971 ning seda välditi suuremalt jaolt USA raamatukogudes, kuna sisaldab suurel hulgal episoode onaneerimisest.
Figuurid on Rothilikud selle mõiste igast küljest: Perekond Portnoy on psühholoogiliselt vigased, ebasümpaatsed, egoistlikud ning progressiivsete või liberaalsete ideaalideta konservatiivsed juudid, kelle silmis perekonna laste ainsateks väärtusteks pere nime tunnustatud karjääri näol edasi kanda, see samal ajal hulgalistele lastele edasi anda ning elu lõpuni pühapäeviti vanematega kirikus käia. Alexander Portnoy on haletsusväärselt lühikese rihma otsa tõmmatud tüüpiline juudi poiss, kel teatud määral arenenud vastupanuvõime ning vastikus oma vanemate vastu - see avaldub aga vaid ohtras masturbeerimises ning mittejuudi tüdrukutega magamises.
Portnoy eneserahuldamistung algab väga varasest east ning noormees on saamaaegselt ema ning oma suguelundi ikkes - ema eest tuleb varjata pidevalt tähelepanu nõudev kõvastuv peenis, peenist tuleb aga igapäevaselt arvukalt rahuldada.
Portnoy on sama ebasümpaatne figuur nagu tema vanemadki: 14-aastaselt kuulutab noor Alexander kõigi uskude mõttetust ning ennast ateistiks, üritades perekonna ikke alt välja tulla; kuid hiljem 30-aastasena Iisraeli külastades ning seal liberaalsete vaadetega neiuga kohtudes ignoreerib tema iseseisvaid mõtteid täielikult, paneb talle muljet avaldava neiu kohe abikaasa ja oma laste ema rolli ja üritab jätkuvalt põhimõtteliselt magada kõigega, mil kaks jalga ja kaks rinda.
Sisuliselt polegi seega kedagi, kellele kaasa elada või kellega sümpatiseerida. Kuid Portnoy kirjeldused oma ema lämmatavast käitumisest, isa kahtlemapanevast mehelikkusest (kuigi mehe muljetavaldavalt suurt ihuliiget samuti kirjeldatakse) ning oma sunnist alati uut jalgevahet otsida on koomilised ning patsiendi stiilis kirjeldatud filtrita - "Portnoy tõbi" oleks pahaaimamatule lugejale väga ehmatav ja kohati lausa võigas raamat.
Kuid vormistades oma romaani kui patsiendi monoloogi, avab Roth uued võimalused tabude murdmiseks - Dr. Spielvogel on andnud tõotuse vaikida kõigest, mis talle räägitakse - see tähendab, et Alex räägib filtrita, piinlikust tundmata ning kõhklusteta. Tegu on mingil määral apoloogiaga. Mehe õigustuseks võiks tuua asjaolu, et ta üldse arsti juurde läks - või saadeti? Seda lugejale ei öelda. Kuid halekoomiliselt ignoreerib Spielvogel Portnoy emotsionaalselt laetud kaebusi oma pere suunas - tegu on ju täiesti normaalse juudi vanemate käitumisega, mida võib leida igas peres, see on südamlik ja armastav, mitte lämmatav! Ning paneb vaid tuimalt kirja tema haiguse sümptomid. Alexander jääb vähkrevaks, vinguvaks teismeliseks ning tema vanematele jääb Spielvogeli silmis õigus. Kibe iroonia.
Sisuliselt on seega samuti tegu omamoodi huvitava portreega. Rothi stiil, rikkalik, täis kultuurilisi viiteid ning retoorilisi kujundeid, on osaliselt samuti nauditav. Kuid õhku jääb üks suur probleem: Juudi figuuride temaatika läbib Rothi loomingut alati ning tundub hilisemas kirjanduses olevat orgaaniline, kuid antud teos oli minu jaoks liialt täistopitud yiddishikeelseid väljendeid ning muutis niigi koomilise satiirina kirjutatud teose hiiglaslikuks klisheeks. Teatud piire ületades tuleks mõned võib-olla alles jätta.
Soovitaksin seega Rothi huvilistele lugeda pigem "When She Was Good" või "Ameerika pastoraali".
Figuurid on Rothilikud selle mõiste igast küljest: Perekond Portnoy on psühholoogiliselt vigased, ebasümpaatsed, egoistlikud ning progressiivsete või liberaalsete ideaalideta konservatiivsed juudid, kelle silmis perekonna laste ainsateks väärtusteks pere nime tunnustatud karjääri näol edasi kanda, see samal ajal hulgalistele lastele edasi anda ning elu lõpuni pühapäeviti vanematega kirikus käia. Alexander Portnoy on haletsusväärselt lühikese rihma otsa tõmmatud tüüpiline juudi poiss, kel teatud määral arenenud vastupanuvõime ning vastikus oma vanemate vastu - see avaldub aga vaid ohtras masturbeerimises ning mittejuudi tüdrukutega magamises.
Portnoy eneserahuldamistung algab väga varasest east ning noormees on saamaaegselt ema ning oma suguelundi ikkes - ema eest tuleb varjata pidevalt tähelepanu nõudev kõvastuv peenis, peenist tuleb aga igapäevaselt arvukalt rahuldada.Portnoy on sama ebasümpaatne figuur nagu tema vanemadki: 14-aastaselt kuulutab noor Alexander kõigi uskude mõttetust ning ennast ateistiks, üritades perekonna ikke alt välja tulla; kuid hiljem 30-aastasena Iisraeli külastades ning seal liberaalsete vaadetega neiuga kohtudes ignoreerib tema iseseisvaid mõtteid täielikult, paneb talle muljet avaldava neiu kohe abikaasa ja oma laste ema rolli ja üritab jätkuvalt põhimõtteliselt magada kõigega, mil kaks jalga ja kaks rinda.
Sisuliselt polegi seega kedagi, kellele kaasa elada või kellega sümpatiseerida. Kuid Portnoy kirjeldused oma ema lämmatavast käitumisest, isa kahtlemapanevast mehelikkusest (kuigi mehe muljetavaldavalt suurt ihuliiget samuti kirjeldatakse) ning oma sunnist alati uut jalgevahet otsida on koomilised ning patsiendi stiilis kirjeldatud filtrita - "Portnoy tõbi" oleks pahaaimamatule lugejale väga ehmatav ja kohati lausa võigas raamat.
Kuid vormistades oma romaani kui patsiendi monoloogi, avab Roth uued võimalused tabude murdmiseks - Dr. Spielvogel on andnud tõotuse vaikida kõigest, mis talle räägitakse - see tähendab, et Alex räägib filtrita, piinlikust tundmata ning kõhklusteta. Tegu on mingil määral apoloogiaga. Mehe õigustuseks võiks tuua asjaolu, et ta üldse arsti juurde läks - või saadeti? Seda lugejale ei öelda. Kuid halekoomiliselt ignoreerib Spielvogel Portnoy emotsionaalselt laetud kaebusi oma pere suunas - tegu on ju täiesti normaalse juudi vanemate käitumisega, mida võib leida igas peres, see on südamlik ja armastav, mitte lämmatav! Ning paneb vaid tuimalt kirja tema haiguse sümptomid. Alexander jääb vähkrevaks, vinguvaks teismeliseks ning tema vanematele jääb Spielvogeli silmis õigus. Kibe iroonia.
Sisuliselt on seega samuti tegu omamoodi huvitava portreega. Rothi stiil, rikkalik, täis kultuurilisi viiteid ning retoorilisi kujundeid, on osaliselt samuti nauditav. Kuid õhku jääb üks suur probleem: Juudi figuuride temaatika läbib Rothi loomingut alati ning tundub hilisemas kirjanduses olevat orgaaniline, kuid antud teos oli minu jaoks liialt täistopitud yiddishikeelseid väljendeid ning muutis niigi koomilise satiirina kirjutatud teose hiiglaslikuks klisheeks. Teatud piire ületades tuleks mõned võib-olla alles jätta.
Soovitaksin seega Rothi huvilistele lugeda pigem "When She Was Good" või "Ameerika pastoraali".
No comments:
Post a Comment