1913. Rabindranath Tagore: "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910)

Su lõputud annid tulevad mulle vaid nendele mu väga väikestele kätele. 
Ajastud mööduvad, ja ikka sa kallad, ja ikka on täitmiseks ruumi.

India kirjaniku Rabindranath Tagore (1861-1941) luuletuste kogumik "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910) ilmus esmalt Bengali keeles ning autor tõlkis selle seejärel osade uuesti struktureerimise järel 1912 inglise keelde. "Gitanjali" avaldati Londonis India seltsi poolt ning see pälvis laialdase populaarsuse ka Euroopas.Tagore sündis Brahmanite ehk siis kõrgeima kasti peresse ning oli noorim neljateistkümnest võsust. Tema vanemad vennad tegelesid luule, kirjanduse, kultuuriga ning kodust kaasa antud vahendid ning haridus aitasid "Rabil" - nii teda kutsuti - vendade toetusel kirjutada ning hiljem väga kitsas raamis kulgev kooliharidus katkestada, Londoni ning Brightoni koole külastada ning juba kaheksa-aastaselt luuletada ja hiljem avaldada.

Küpses eas keskendus Tagore maailmisele ja joonistamisele ning kuigi tema põlvkond tema teoseid ei mõistnud, sai temast järgnevale põlvkonnale india modernse kunsti isa.

Populaarsusele andis muidugi juurde Tagore isiksus - levinud "Gitandžali" variandi eessõna kirjutanud W. B. Yeats rääkis mehe vaimsusest ning üldisest isikust vaimustusega ning kirjutas, et need, kel tahtmine Gitanjalisse parandusi sisse viia, pole viimast aimu luulest ja kirjutamisest. Yeatsi ning üldine lääne maailma suurenenud huvi india ning ida kirjanduse vastu - Yeats studeeris tol ajal Upanishaade - aitas Tagorel kuulsust koguda. Autor reisis aga väga palju - 1872 ja 1932 aastatel külastas ta kolmekümmet riiki ning tutvus peale Yeatsi veel Thomas Manni, Robert Frosti, Ezra Poundi jpt. kirjandusmaailma tegelastega. Tagore pidas loenguid filosoofia ja humanismi teemadel ning pälvis maailma imetlust oma optimismi ning vaimsusega. Samuti täitis ta oma kaftani ja pika habemega ida stereotüübi eksootilise esindusfiguuri kriteeriumid, niiet läänemaailma huvi oli kui algselt klisheelikel põhjustel tärganud, siis mehe sisu ning laadiga täiesti põhjendatud -- Tagore oli väga, väga huvitav inimene ja voolav, haarav luuletaja. Samuti Indias mitmel rindel reformaator ja edendaja - näiteks mängisid tema näidendeid tema pereliikmed ning lavale tohtisid minna ka naised, mis tol ajal polnud just tavaks.

Tagore kirjutas nii luulet kui proosat ja avaldas üle 50 luulekogu ning näidendeid, artikleid ja isegi kooliõpikuid, kuid aja mõjul sai ja jäi "Gitandžali" neist kuulsaimaks. Tõlgitud on tema loomingut suures hulgas ka eesti keelde -- lingil allpool eesti Vikipeedia artikli, kus päris pikk kirjanduse nimekiri huvilistele lugeda. "Gitandžali" pälvis esimese mitteeuroopa teosena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1913. (Järgneval aastal, muide, preemiat ei antud, seetõttu jätkan alles aastal 1915 Romain Rollandiga.)

Pealkirja on veidi keeruline tõlkida - "Gita" tähendab laulu ning "anjali" pakkumist või kingitust, eelkõige aga ohvrit jumalale, lugedes "Gitanjali" värsse, ilmneb hetketi ka väga selgelt, et kirjutatakse jumalat ülistavalt ning luuletaja teeb end väikseks ja tähtsusetuks, pühendades oma luule ning oma laulu, oma keha ja oma hinge oma loojale. Uku Masing on loonud kauni tõlke - Laulupalvelus.

Kohati tundub aga ka, et luuletaja ülistab mitte otseselt jumalat, vaid loodust ning ilu enese ümber. Kohati on luule lausa sensuaalne. 


"Gitandžali" on väga hingeline luulekogumik ning indiahuviliste kirjanduskogemuste pagasis kindlasti tähtsal kohal.

Paar inglisekeelset katkendit:

My song has put off her adornments. She has no pride of dress and decoration. Ornaments would mar our union; they would come between thee and me; their jingling would drown thy whispers.

My poet's vanity dies in shame before thy sight. O master poet, I have sat down at thy feet. Only let me make my life simple and straight, like a flute of reed for thee to fill with music.

The child who is decked with prince's robes and who has jewelled chains round his neck loses all pleasure in his play; his dress hampers him at every step.

In fear that it may be frayed, or stained with dust he keeps himself from the world, and is afraid even to move.

***

If thou speakest not I will fill my heart with thy silence and endure it. I will keep still and wait like the night with starry vigil and its head bent low with patience.

The morning will surely come, the darkness will vanish, and thy voice pour down in golden streams breaking through the sky.

Then thy words will take wing in songs from every one of my birds' nests, and thy melodies will break forth in flowers in all my forest groves.

***

I am like a remnant of a cloud of autumn uselessly roaming in the sky, O my sun ever-glorious! Thy touch has not yet melted my vapour, making me one with thy light, and thus I count months and years separated from thee.

If this be thy wish and if this be thy play, then take this fleeting emptiness of mine, paint it with colours, gild it with gold, float it on the wanton wind and spread it in varied wonders.

And again when it shall be thy wish to end this play at night, I shall melt and vanish away in the dark, or it may be in a smile of the white morning, in a coolness of purity transparent.

On many an idle day have I grieved over lost time. But it is never lost, my lord. Thou hast taken every moment of my life in thine own hands.

Hidden in the heart of things thou art nourishing seeds into sprouts, buds into blossoms, and ripening flowers into fruitfulness.

I was tired and sleeping on my idle bed and imagined all work had ceased. In the morning I woke up and found my garden full with wonders of flowers.

Time is endless in thy hands, my lord. There is none to count thy minutes.

***

It was my songs that taught me all the lessons I ever learnt; they showed me secret paths, they brought before my sight many a star on the horizon of my heart.

They guided me all the day long to the mysteries of the country of pleasure and pain, and, at last, to what palace gate have the brought me in the evening at the end of my journey?

I boasted among men that I had known you. They see your pictures in all works of mine. They come and ask me, `Who is he?' I know not how to answer them. I say, `Indeed, I cannot tell.' They blame me and they go away in scorn. And you sit there smiling.

I put my tales of you into lasting songs. The secret gushes out from my heart. They come and ask me, `Tell me all your meanings.' I know not how to answer them. I say, `Ah, who knows what they mean!' They smile and go away in utter scorn. And you sit there smiling.

In one salutation to thee, my God, let all my senses spread out and touch this world at thy feet.

Like a rain-cloud of July hung low with its burden of unshed showers let all my mind bend down at thy door in one salutation to thee.

Let all my songs gather together their diverse strains into a single current and flow to a sea of silence in one salutation to thee.

Like a flock of homesick cranes flying night and day back to their mountain nests let all my life take its voyage to its eternal home in one salutation to thee.

Ilusas vormis saab inglisekeelset "Gitanjalit" lugeda siit (link)

Samuti kopeeritavat täisteksti inglise keeles tavalises tekstivormis siit (link)

Tagore tõlgitud teoste nimekiri eestikeelses Vikipeedias (link)

Üpris asjalik lihtsas keeles eestikeelne referaat Tagore elust (link)

Pierre Michon: "Pisikesed elud" (Vies minuscules, 1984)

Prantsuse kirjanik, 1945. aastal Les Cardsis Châtelus-le-Marcheixis sündinud Pierre Michon õppis kirjandust ülikoolis ning alustas oma kirjanikukarjääri aastal 1983 ajakirjas Oracl. Autor üllitab teatud regulaarsusega lühijutte ning ajaloolist proosat.


Michoni esimene lühijuttude kogumik "Väikesed elud" (Vies minuscules) ilmus aastal 1984 ja on pälvinud nii prantsuse kui ka näiteks saksa kriitikute kiituse -- kogumikku peetakse üheks kaasaegse kirjanduse ainulaadseteks meistriteosteks.

Jutustused räägivad protagonisti pereliikmete eludest või inimestest, kellega ta oma eluteel kohtunud on: mehe esiisa, vanavanemad, patsient hullumajas, koolikaaslased... kõigile omistab Michon teatud erilisust ning kirjeldab nende elusid kõrge emotsionaalsusega.

Kohati tundub, et kirjanik on stilistiliselt räigelt üle pingutanud ning läheneb oma materjalile liiga emotsionaalselt, et seda hoomata. Eriti esimene jutustus rohkete Rimbaud tsitaatide ning viidetega mineviku suurkujudele (hetkel, mil protagonist kirjeldab Mallarmélikku palmi pidin küll silmi pööritama) kuhjatuna tundub oma kurnava sõnakõlksude kontsentratsiooni tõttu pigem oodi kui jutustusena ja on pidevalt oma võlu kaotamise piiril.

Siiski on jutustaja ja jutustus sümpaatsed, hetkes haaravad. Stiil muutub: järgmise jutustusega tuleb autor aga oma emotsionaalsuse loori tagant välja ja kätkeb oma emotsionaalsust kainemal viisil, rääkides tõepoolest inimestest, pigem nende isepäradest ja vigadest ning inimlikkusest (Vanaisa Eugéne "suri nagu peni; ja mind rahustab mõte, et minagi ei sure teisiti."), kuid ülistades neid samal ajal teatud nostalgilise tooniga.

Paralleelselt tuleb esile protagonisti keeruline suhe kirjutamise ning kirjandusega - mees jumaldab autoreid nagu Rimbaud ja Mallarmé ning soovib sama surematuid sõnu paberile panna, kuid ei ole võimeline kirjutama ning maandub narkouimas ning hullumajas. Subtiilne protagonisti kirjeldamine ning aina enam esile toomine läbi teiste figuuridega kokkupuutumiste episoodide on võib-olla kõige huvitavam kirjanduslik võte Michoni jutustuste kogumikus.

Lõpp tehakse veidi kiirelt -- autor kirjeldab viimasena oma väikese õe väga lühikest elu ning loob müüdi taevas istuvast inglist ning selle tulevasest elust õndsuses. Kurblik-ülistav lõpp tuleb väikese refleksiivse apoloogiaga üleva tooni võb-olla kohatu kasutamise eest, mis esimest raamatut kirjutanud noorele autorile veelgi enam sümpaatiat toob.

Minuscule tähendab eelkõige "tillukest" -- inimesed, kellest Michon kirjutab, on ajaloo annaalidele tõeliselt tähtsusetud, kuid autor leiab igas neist midagi imetlusväärset, või vähemalt mäletamisväärset ning loob oma üleva tooniga edukalt müstika nonde figuuride ümber. Meenus veidi Kasemaa "Leskede" (link) toon -- kuid antud juhul valitseb autor materjali tunduvalt paremini.

Hoolimata kohati väga lihtsakäelisesest suurte väljendite ja sõnadega vehklemisest, mis kohati häirib (kuid samas on ka üldiselt pranslastele omane), on Michoni "Pisikesed elud" meeldajääv ja muljetavaldav.


Link raamatule Varraku kirjastuse kodulehel (link)

Ekskurss filmilinale: "Mere ääres" (By the Sea, 2015)

Tänavu kinodesse tulnud ning jaanuaris eesti kinodesse jõudev suhtedraama "Mere ääres" (By the Sea, 2015) on Angelina Jolie kolmas kord rezhissööri toolis istuda. Film räägib ühe paari erinevatest kaotusega toimetuleku viisidest ning leina löödud kiilu välja kiskumise raskustest.

Roland ja Vanessa, neli aastat abielus veetnud paar, on teineteisest kaugenenud ning reisivad mööda Prantsusmaad -- tegelikult Maltat, et inspiratsiooni ja lohutust leida. Mõneks päevaks peatuvad nad ühe väikelinna hotellis ning sealt hargneb nende suhte olevik ja minevik vaataja silme ees laiali.

Jolie kasutab pehmeid värve ning vaikset tooni, et 70ndate miljöö filmilinale tuua. Tempo ning kaamerakasutus on draama jaoks üpris klassikalised, visuaalset avantgarde'i "Mere äärest" oodata pole. Samuti on üpris klisheelik paari konflikt ning Vanessa pidev Rolandi kallal närimine ning sisisevad vastused lepitust otsiva mehe suhtluspüüetele.

Tundub justkui oleks Roland Vanessat petnud ning naine seetõttu võimetu mehele andestama, kuid konflikti tegelik lahendus - ühine lein - ilmneb alles filmi lõpupoole.

Veidi prantsusepärast ning sensuaalset elementi lisab teise paari dünaamika: äsja abiellunud Lea ja Francois saabuvad kõrvaltuppa ning läbi piiluaugu seinas avastavad Vanessa ja Roland uue hobi, teise paari vestluste ning seksi jälgimine veiniklaasi saatel (Vanessa katab augu käega kinni, Roland valab veini, piilutakse kordamööda).

Huvi teise paari vastu kulmineerub ühel hetkel territooriumide piiride ületamisega ning ka konflikt Vanessa ja Rolandi vahel tuleb sellele järgnevalt lõpuks vestlusteemaks. Etteheide: naine on ise nii õnnetu, et naudib edukate suhete hävitamist, kuna ei ole ise võimeline õnneks.

Konfliktid silutakse ja teoorias ootab horisondil ka leppimine, kuid filmi kogutoon nii traagilistel kui kurbadel hetkedel on leppiv-refleksiivne, mistõttu päris pinget nagu ei tekikski.
Vanessa ja Roland on iseendas ilusad ning vihjatakse, et ka huvitavad figuurid, kuid nende esmakonfliktist ja hetkemuredest kaugemalt ei minda -- puudub komplekssus.


Vaade merele ning kaadrid hotellitoast väljaspool on kaunid, kuid selle pakub koht, mitte koha jäädvustaja.


Kaks tundi ja kaksteist minutit ühe konflikti lahendamiseks ning inimlikkude nõrkustega ümberkäimiseks, et avastada, miks kaks inimest teineteist üldse armastavad, on täiesti piisav aeg.

Kuid päriselt lõpplahendust ei tulegi -- paar saabub hotelli, veedab aega hotellis ning lahkub hotellist. On stseen, on osa, kuid pole tervik.

Sellest visuaalselt kaunist paljude hästi mängitud üksikute lühistseenide kogumikuna on küll võimalik naudingut kogeda, kuid tõeliselt hea filmi tiitli pälvimiseks peaks olema rohkem sisu, rohkem toorust, rohkem jõudu ja rohkem kihte.

Täiesti meeldiv vaatamiskogemus, kuid ei enamat.

1912. Gerhart Hauptmann: "Suured jutustused"

Saksa kirjanik, kunstnik, Shakeaspeare'i tõlk ning loodusteadlane Gerhart Hauptmann (1862-1946) on üks saksa naturalismi tähtsamaid esindajaid. Hauptmann üllitas nii draamat, proosat kui luulet ning tema teosed ulatuvad ka naturalismivoolust edasi. 1912. aastal, 50ndal sünniaastal, pälvis Hauptmann Nobeli kirjanduspreemia.


Akadeemia oli Hauptmanni märganud juba varem -- teda pakuti kandidaadiks juba aastal 1906, kuid otsustati siiski paar aastat oodata ning teda edasi jälgida -- 50ndaks eluaastaks on, muide, mitmed autorid Nobeli pälvinud ning see pole kokkusattumus.

Hauptmann on vist tõesti igast nurgast midagi keskpõrandale kokku toonud: noormehe esimene teos oli eepiline luuletus "Promethidenlos" (1885). Tema kuulsamad teosed on seksuaalsuse ning alkoholismi tematiseerimisega skandaali tekitanud sotsiaalkriitiline näidend "Enne päikesetõusu" (1899) näidend Sileesia kangrute mässust 19. sajandil, "Kangrud" (1892), komöödiline-sotsiaalkriitiline näidend "Kopranahkne kasukas" (1893)  ning saksa keeleruumis kindlasti naturalistlik traagilise perekonna allakäiku kujutav jutustus "Jaamavalvur Thiel" (vaba tõlge, "Bahnwärter Thiel", 1888). Huvitaval kombel soovis kirjanik esmalt saada skulptoriks ning proovis hiljem kätt ka rezhissöörina.

Nobeli kirjanduspreemia sarjast on ilmunud kogumik kolme jutustusega: "Jaamavalvur Thiel", "Soana ketser" (vaba tõlge, "Der Ketzer von Soana", alternatiivpealkiri Süüria jumalanna, 1918) ning jutustus "Mereime" (vaba tõlge, "Das Meerwunder", 1934).

Hauptmannil oli mitmeid huvisid ning tudeeris sama kirglikult skulptuuri kui loodusteadusi, kunsti kui teadust kui kirjandust, oli mobiilne nii Saksamaal ning Itaalias ja kasutas mõlemat kulissi kaunilt, kirjutas elu traagilistest ning müstilistest aspektidest -- seega on siinkohal ka arusaadav, et kogumikus on toodud kolm väga erinevas stiilis kirjutatud teost erinevatest loomingu etappidest. Enim muljet avaldas jutustus Thielist.

Jaamavalvur Thiel on halli välimuse ning sisemusega robustne töökas ja kasin mees, keda alguses vaid välisperspektiivist ning asjalikus toonis kirjeldatakse -- käis pühapäeviti kirikus, ilmus kord naisega, siis pojaga, siis ilma naiseta, siis uue naisega.
Kodus peituv traagika avatakse ka vaikselt lugejale -- ilmneb, et võõrasema kohtleb poega väga ebaõiglaselt ning eelistab tugevalt oma last. Thiel jumaldab oma lahkunud naist, kuid leiab kohusetundest uue ema tööajal üksi jäetud pojale.
Kui Thielile tööposti lähedal tükike maad kingitakse ning pere rongirööbaste lähedal mulda harimas, juhtub kohutav õnnetus ning mees kaotab enesevalitsuse ja hullub.
Thieli tühine kuid suurest kohusetundest ja reeglipärasusest kantud argipäev ning selle rutiinne ükskõiksus muutuvad väga kiiresti ekstreemseteks emotsioonideks ning järk-järgult kandub ka jutustus siseperspektiivi. Lõpuks jälgib lugeja väga detailselt, kuidas Thieli eksistentsi viimane rõõmupiisk kuivatatakse ning tema süda tõeliselt kiviks muutub.
Nagu naturalismile omane, kirjeldatakse rongi kui tehnika arengu tippnäidist läheneva ohu ning koletisliku, hävitava, hingeta hiidmasinana -- industrialiseerumine, linnadesse kontsentreeruva tööjõu hall ning armetu argupäev ja sellest lähtuv traagika olid naturalismi tekkimise põhjused ning materjal.

Järgnevad jutustused on itaaliast ning mõlemad emotsionaalse-fantastilise sisu ning stiiliga: üks jutustab vaimulikust, kes müstilise metsatüdruku kütkesse langeb ning jumala tema reite vahelt leiab ja kirikust pagema peab, teine lugu jutustab ühe meremehe uskumatust reisist ning mütoloogilistest naisolevustest, kellega ta laeval ning merel kohtub. Mõlemad jutustused on keskmiselt põnevad.


Hauptmanni näidendid on väga huvitavad ning keda naturalism kui sünge elu näitamise filosoofia ei kohuta, sellele Hauptmann ka meeldib.

Paremal: Hauptmanni näidendid eesti keeles. Tallinn: Eesti Raamat, 1985.

Draamad inglise keeles siin (link)

Ekskurss filmilinale: "Macbeth" (2015)

All hail, Macbeth, that shalt be king hereafter. 

Macbethi on filmilinal ja teatrilaval mängitud Shakespeare'i ajast (ilmunud kusagil ajavahemikus 1603-1607) tänapäevani suurtes kogustes. Viimane filmivariant ilmus 2006. Sel aastal ilmus uus "Macbethi" interpretatsioon, peaosades Michael Fassbender ja Marillon Cotillard.


Klassikat on mitmel põhjusel raske filmilinale tuua. Värssides rääkimine ning teatud atmosfääri tekitamine pluss filmi pinge ülalhoidmine näidendi nappuse vormist lähtudes pole lihtne ülesanne ei rezhissöörile ega näitlejatele. Mis juhtub, on teada iga üksiku liigutuse ning repliigini, seega on esiplaanil kuidas juhtub. Siinkohal võin kohe öelda, et nii näitleja- kui kaameratöö on väga hästi õnnestunud.


Film algab hästi ja realistikult lahendatud lahingustseeniga, mis oma plaanitud ebaesteetilisusega muljet avaldab: aegluubis jooksvad hetked täieliku vaikuse ning siseperspektiivi näitamise eesmäriga vahelduvad ülevaateta vehkimise ja vere lendamise ning melu ja lärmiga.

Sõjapealik Macbeth näeb lahinguvälja serval nelja nõida, kes talle tulevikku ennustavad: temast saab kord kuningas. Ükski naisest sündinud mees ei ole võimeline teda võitma. Kuid tema seemnest enam tulevasi kuningaid ei sünni ning teda ootavat õnnetu lõpp.

Macbeth purjutab kuninga valvurid ning pussitab julgustusel kuninga väga verises intensiivses Fassbenderi poolt kaunilt mängitud stseenis, ning temast saab järgmine kuningas.

Kuidas nii Fassbender kui tema leedit kehastav Cotillard oma sisemiste kummitustega võitlemise filmilnale toovad, on üdini lummav. Macbethi ning tema naise armastussuhe on kord õrn, kord kirglik, kuid ambitsioonikas naine nõuab oma mehelt tugevust ja julmust. Macbeth allub ning muutub aina enam saatanlikuks, soovides säilitada iga hinna eest oma võimu... kuni tema pattude koorem aga liig raskeks saab ja kuningas langeb.


Macbeth kukub oma moraalse dilemma all, leedi Macbeth on üldiselt tundub et veidi karmim indiviid - Macbeth ütleb, et teeb vaid seda, mis inimlikkuse piires võimalik, kuid naine teatab, et on vande nimel kõigeks võimeline. Kas Macbeth tõepoolest oma loomuse tõttu või vaid naise survel surmapatuni viiakse, toob nõidade ennustus mehe juba nii kaugele või on raevuka ning - väga võimsa stseeni - pussitamise võimelisuse seeme juba aegade algusest peale mehe hinges?

Filmi tempo on kohati väga kiire, kohati ülimalt kannatlik, nagu ülalkirjeldatud lahingustseengi. Teatud sisevõitlused on ära teeninud rohkem linaaega kui teatud tapmised kodus ja lahinguväljal, sest nende tegude emotsionaalsed tagajärjed on "Macbethi" huvitavam külg - hinge pimedusse kadumine, inimlikkuse lahkumine, deemonlikkuse sünd ning armastuse surm.



Macbethi ja tema leedi dünaamika ning mõlema tugeva hinge allakäigu nende endi ning vastaspoole silmis peegeldumine ja nende kohati armastuseta armastus on juba omaette vaatamist väärt, kuid ka kõrvalosatäitjad, näiteks kuningas, Macbethi rivaal Macduff või kuninga poeg teevad oma tööd hästi. Musikaalne minimalism on oma märkamatuses väga veenev ning värvispektriga vihjatakse deemonlikkusele ning põrgu lähenemisele...

Teatud narratiivi kuuluvad detailid puuduvad filmist - näiteks ei mainita asjaolu, et Macbeth langeb, kui mets kunigalossini jõuab/kasvab, lõpupoole seisab kuningas aga põlevate puude keskel. Teadjat võib see häirida.

Film on näidendi minimalistlikkuse ning valitud visuaalselt võimsad stseenid kokku pannud ning seega teatri ja filmi elemendid intelligentselt kokku mässinud. Ebatavaline.

Aga - Vägev!

1911. Maurice Maeterlinck: "Termiitide elu" ja "Sipelgate elu"

Belgia kirjanik, krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (1862-1949) kirjutas prantsuse keeles. Autori sulest valmis näidendeid, luuletusi, esseesid ning jutustusi.

Maeterlinck tegutses aga ka loodusteadlasena ning on avaldanud arvukaid töid on erinevate putukate elust, näiteks mesilastest, ämblikest, sipelgatest ning termiitidest.

1911. aastal pälvis Materlinck Nobeli kirjanduspreemia, kandidaadina pakuti teda juba aastal 1903. Põhjenduseks tema ainulaadne belgia hinge müstika väljendamise oskus ning moraalse pärandi rikastamine. Samuti olla Maeterlincki erilisuseks tema oskus teadust ning religiooni, ratsionaalset müstilisega ühendada. Halba ei teinud muidugi ka asjaolu, et Maeterlincki näidendid olid Stockholmis 19. sajandi lõpul väga populaarsed.

Huvitaval kombel oli Maeterlinck inimesi kirjeldades pessimistliku suunaga - ta arvas, et inimeste elu on ette kirjutatud ning neil pole universumi kontekstis suurt kaalu. Nii kuis autor kirjeldas inimeste eluratta kurbust, kirjeldas ta looduse inimlikkust.. Enam imetles ta putukaid, taimi ning linde: autori ilusaimaks ning täiuslikumaks peetud teosed on "Mesilaste elu" (1901), "Sipelgate elu" (1930), "Termiitide elu" (1926) ning "Lillede tarkus" (1907). Tema näidenditest on siiani enim tuntud "Sinilind" (1909), "Pimedad" (1890) ning "Pelleas ja Melisande" (1892).


Termiidid ning sipelgad, kellest mina selle blogi tarbeks lähemalt lugesin, on Maeterlincki jaoks huvitav, intelligentne, alahinnatud tsivilisatsioon ühiskondlike rollide, vastutuste, ohtude, komplikatsioonide ning imetlusväärsete omadustega. Maeterlinck kirjeldab loodusloolisest ning inimlikust perspektiivist: kus putukad enim esinevad, millised on nende liigid, värvid, suurused, milline on pesa suurus ning struktuur, kuidas putukate argipäev möödub, millised ohud neid ootavad ning milline on aastaaegade tsükkel.

Maeterlinck loob teadusliku konteksti ning reastab biolooge, kes termiitide ning sipelgatega eelnevalt tegelenud, kirjeldab loodusteadlaste panust putukauuringutesse ning kirjeldab aeg-ajalt lugusid nende looduteadlaste isiklikest uuringureisidest, mil mehed putukaid jälgisid. Autor kirjeldab termiite ja sipelgaid kui huvitavaid loomakesi ning üritab lugejale selgeks teha, et nende eluga tutvumine laiendab silmaringi olulisel määral.

Kirjaniku künkalt kõneledes nendib Maeterlinck, et kirjanik peaks loobuma kasutust üleehitimisest ning kirja panema vaid selgelt vormistatud faktidel põhinevaid mõtteid, sest vaid nood elavad oma aja ka üle.

Sipelgate ning termiitide sisemaailma ning ühiskonda võrdleb autor tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul moraalist ning empaatiast.

Maeterlinck kirjeldab mesilasi, termiite ja sipelgaid kui rahvast, sipelgad ja termiidid elavat alati kollektiivides ning rahvasteühendustes, samal ajal kui mesilased moodustavat sarnaseid ühendusi vaid harva.


Tegu on fragmentide kollektsiooniga, Maeterlincki võib samuti lugeda jupp-jupikaupa ja miskit ei lähe kaotsi. Loodushuvilisele on need kogumikud putukate elust põnevad, filosoofile samuti.

"Sipelgate elu" ja "Termiitide elu" on ainulaadsed kirjanduslikud-loodusteaduslikud üllitised ning putukahuvilised leiavad neist nii mõndagi meeldejäävat. Kirjandushuvilistele soovitan aga pigem Maeterlincki näidendeid.

1910. Paul Heyse: "Itaalia novellid"

Saksa kirjanik, klassikaline filoloog, romanist ning kunstiajaloolane Paul Johann Ludwig von Heyse (1830-1914) kuulub kiidetud, pärjatud ning unustatud sakslaste hulka nagu Theodor Mommsengi (link Mommseni "Rooma ajaloole" selles blogis).

Kunstnikuperre sündinud Heyse oli väga tubli õpilane ning asutas juba kooliajal luuletajate klubi, veetis pikemat aega Itaalias ning tematiseeris itaalia kultuuri ja inimesi seetõttu suuresti oma loomingus. Teda loeti ja tõlgiti autori eluajal väga paljudes/se keeltes/se.

Heyselt pärineb Boccaccio Dekameronist loetud ning veel tänapäeval arutletud kotkateooria (Falkentheorie) ehk tees, et igas novellis peab olema nö. "kotkas" - objekt, mille ilmumisel loo narratiiv pöördub. See võib olla pistoda, kleit, veiniklaas, ehe, hobune, kotkas jne jne.

Nobeli kirjanduspreemia anti Heysele koguloomingu eest aastal 1910 ning taas kiideti kunstnikuannet ning idealismi tema jutustustes ja luuletustes. Heyse oli esimene saksa ilukirjanduse autor, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Samuti anti Heysele 1910. aastal aadlitiitel ning ta nimetati Müncheni aukodanikuks. Heyse ei kasutanud tiitlit kordagi.

Kuigi Heyset üheks 19. sajandi viimasteks suurteks novellistideks loetakse, ei küüni tema populaarsus järgmisesse sajandisse. Modernismi kirjanikud tituleerisid ta traditsionaalse kirjaviisi tõttu vanasse, iganenud põlvkonda ning unustasid ta sihilikult, ning asjade selline areng aja kontekstis on täiesti mõistetav, kuna Heyse novellid on küll kohati põnevad, kohati lõbusad, kohati armastusväärsed, kuid pigem ilutsevad ning modernismi mõistes igasuguse sügavuseta.


Lugesin nn. "Itaalia novellide" kogumikku Nobeli kirjanduspreemia laureaatide väljaande sarjast, mis sisaldab üllitisi 1850ndatest ja 60ndatest aastatest, paar lühemat paarikümneleheküljelist ning paar pikemat sajaleheküljelist jutustust: "Pisa lesk" (1865), "L'Arrabiata" (1853), "Mäe tüdruk" (1855), "Andrea Delfin" (1859), "Beatrice" (1867) jt.

Heysele tüüpiline on tekitada põnevust ning kirjeldada Itaalia linnu ja maastikke: Pisa, Veneetsia, Napoli ja teised linnad, külad, metsad ja jõed on elavate, värviliste kirjelduste hästi kätketud materjal.

Süzheed on üldiselt veidi seebiooperilikud - seitse aastat kestnud armuvalust tingitud eepiline kättemaks, mõrvaintriigid inkvisiitorite ja spioonide vahel, perekondade vahelised põlvkondi üle elavad pinged, südameasjad ning lustakuse lisamiseks koketsed lesed ning jutu- ja suudlushimulised noorikud.

Heyse jutustuste põnevus ja narratiivide iseenesest huvitav dünaamika sureb tema üpris monotoonsete sunnitud figuuride all. Suuresti põhineb minu kriitiline seisukoht kindlasti minu positsioonil tänapäeva lugejana ja mõistan täiesti miks Heyse omal ajal populaarsust kogus. Samuti mõistan Heyse kultuurilist tähtsust Itaalia kui maa saksa rahvale lähemale toomises ning erinevate maakondade ja linnade lühikese kultuuriloo kirjapanekut ning nö. lihtrahvale lähemale toomist. Sellel tasandil on autori panus vaieldamatu ning kirjeldused kiiduväärt.

Haarava, meeldejääva, kaaluka ilukirjanduse skaalal on Heyse üllitised vaid kerge lugemise ühepäevaliblikad.


Kellel aga aega üle, siis võib küll:

"Andrea Delfin" inglise keeles (link)
"L'Arrabiata and Other Tales" inglise keeles (link)

Ekskurss filmilinale: "Must Missa" (Black Mass, 2015)

Hiljuti filmilinadele saabunud "Must Missa" (Black Mass, 2015) on Bostonis tegutsenud Jimmy "Whitey" Bulgeri eluloo põhjal vändatud põnevik, peaosades Johnny Depp, Joel Edgerton, Benedict Cumberbatch ja peotäis häid näitlejaid, kes ülikonda kandvates rollides tuntud.

Bulger (Depp) töötas FBIiga koos, et konkureeriv itaalia maffia rööbastelt lükata ning mehe lapsepõlvesõber, FBI agent John Connolly (Edgerton) söötis informatsiooni nii, et Bulger aastaid tagajärgedeta tegutseda sai. Kahju ei teinud muidugi ka asjaolu, et Whitey Bulgeri vend Billy (Cumberbatch) oli Bostoni senaator.

Hämmastav on asjaolu, et kui Bulger lõpuks tagaotsitavaks kuulutati, õnnestus mehel üksteist aastat lindpriina maailmas veeta, enne kui ta kätte saadi. Niiet lugu iseenesest on huvitav, mees on huvitav, teda ümbritsevad sündmused pakuvad piisavalt materjali.

Film on teoorias eluloodraama segatud tüüpilise gängsterfilmi istume baaris ja arutame tapmise üle tüüpi stseenidega ning tulevahetuste ja FBI pintsaklipslaste bürootülidega pikitud. Tegelikkuses läheb lugu aga veidi teisiti - film ise pole pooltki nii valju ja agressiivne kui treiler lubab.

Johnny Deppi kehastatud Bulger on halastamatu psühhopaat, kes kägistab mehi ja naisi vahel mõjuvatel põhjustel ja vahel, sest tal on halb tuju. Kuidas Bulger päise päeva ajal laste mänguväljaku kõrval mehele kuulirahe kõrri laseb, on vägagi õõvastav stseen. Sama õõvastav on ilmselge igasuguse empaatia puudumine ning jäägitu lojaalsuse absoluutne eeldamine, väikseimate vigade karistamine ning vägivalla vajadus ning nautimine. Depp on oma rollis vägagi veenev.

Edgerton agent Connollyna, kes Bulgerile ka lõpuni lojaalseks jääb, vastupidiselt enamikule tema illegaalsemate elukutsetega kolleegidele, mängib oma rolli - nagu naisele öeldud, sa abiellusid poisiga tänavatelt ja selleks ma jään. Kuidas kahe mehe sõprus ning lojaalsus püsib ning kuidas teoreetiliselt legaalsem kuju kõrge moraaliga ei hiilga, on väga huvitav jälgida.

Vaiksemalt lahendatud tapmised ning loogilis-pragmaatilised diskussioonid ning vähem üliemotsionaalset materjali on küll uus toon gängsterifilmide buketis, kuid üldmulje aspektist pigem boonuseks. Tempo on rahulik, sündmused vahepeal ligadi-logadi, kuid näitlejate esitlused on väga head ning see hoiab filmi täpselt parajal määral koos ning lineaarsena.

Dakota Johnson tuleks kahjuks välja arvata - niivõrd kui subtiilne hirm hilja koju tuleva mehe ees usutavalt mängitud, ei saa ta melodramaatilisemate stseenide kandmisega hiljem hakkama.

Film jätab pikemaks ajaks mõtisklema ning on täielikult omalaadne sarnaste keskel.

Plahvatuslike heliefektidega plahvatuslike konftrontatsioonistseenidega pikitud põnevike fännidele siiski ei soovita, pigem aeglase tempoga filmide ning kohtudraaamade ja taolise, ning muidugi Johnni fännidele - üle pika aja tõsiselt hea töö just eriti tema poolt.

IMDB (link)

Filmiveeb (link)

1909. Selma Lagerlöf: "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi" (Nils Holgerssons underbara resa genom Sverige)

Rootsi kirjanik Selma Lagerlöf (1858–1940), esimene naissoost Nobeli kirjanduspreemia laureaat, üllitas "Nils Holgerssoni" seiklused aastatel 1906 ja 1907 kahes osas, oli Nobeli kandidaadina esitatud juba järgneval aastal ning pärjati kirjanduspreemiaga 1909.

Lagerlöf oli noorest east peale lapsepõlves kuuldud legendidest ning jutustustest inspireeritud kirjutama ning töötas õpetajana. Tal paluti algselt kirjutada Rootsi maateaduse lugemik algkoolile, selle idee kohaselt sündis "Nils Holgerssoni imeline teekond läbi Rootsi".

Lagerlöfi veendumus oli töötada fantaasia, legendide ning muinasjutuliste elementidega, ta kritiseeris näiteks Strindbergi realismi. Ka Nobeli akadeemia kiitis preemia andmisel Lagerlöfi imelist ning idealistlikku - see sõna Akadeemia kiidukõnedest vist niipea ei kao - kujutlus- ning jutustusvõimet.

"Nils Holgersson" on ilmselt parim maateaduse lugemik, mida mina kunagi lugenud olen, ja antud hetkel on mul kahju, et ma Rootsis algkoolis ei käinud, sest seda algkoolis lugeda oleks olnud tõsine lust.

Raamat jutustab 14-aastasest Nils Holgerssonist, kes on rahutu hingega teismeline poiss, kes oma vanematele peamurdmist põhjustab, kuna kooliskäimisest ja enese harimisest ei huvitu, samal ajal metsas linnupesi rüüstamas ja loomi kiusamas käib.

Nilsi maailmavaade muutub aga väga kiirelt, kui kirikust koju jäänud poiss üksi kodus olles äkitselt päkapiku avastab. Kinnipüütud tige päkapikk muudab Nilsi endasuuruseks ning poisil tuleb nüüd pisikesena läbi maailma tatsuda.
Paralleelselt lendab parv metshanesid üle Nilsi talu ning kutsub hanesid kaasa, üks Nilsi hanedest vastab kutsele ja Nils lendab koos valge hanega metshanede seas üle mägede ja põldude.

Nils Holgerssoni seiklused on samaaegselt inimlikkuse ning loodusega harmoonia hoidmise piibel, kuna selgitab noorele lugejale, miks metsloomad tuleks rahule jätta ja austavalt liigikaaslaste ning üldiselt elusolendite suhtes käituda; seletab, millised loomad ja eriti linnud üldse Rootsis ringi lendavad-sibavad, millistes kohtades on milline ilm ja jälgib Nilsi reisi metshanede ning teiste loomade seltsis.

Müstilise päkapiku ja teatud maagia olemasolu jääb seletamata, kuid nagu eelpool mainitud: Lagerlöfi maagiline element on tema loomingu vundament.

Ka täiskasvanud lugejale on "Nils Holgersson" põnev, mõnus võimalus lapse fantaasiamaailmas lennelda, loomariigi tegemisi jälgida ning Nilsi moraalset ning eetilist kasvu jälgida.

Vapustavalt hea!

Rudyard Kipling: "Kim" (1901)

Rudyard Kiplingist sai hiljuti kirjutatud, soovitasin "Dzhungliraamatu" autori psühholoogilist romaani "Kim" Kiplingi armastajatele.

"Kim" ilmus esmalt osade kaupa 1900–1901 ning seejärel romaanina 1901. Romaanist vändati film aastatel 1950 ja 1984.

"Kim" on umbes nagu Mowgli seiklused, aga tunduvalt teadjamale ning indialähedasemale publikule. Orvuks jäänud Kimball, kes romaani alguses veel Lahore tänavatel elab ja kerjamisega süüa otsib, on tavaline india tänavarott. Selgub aga, et Kimi isa oli Iiri sõdur ning noormees saab hariduse ning töö briti salaametis.

Kim tutvub Lahore muuseumi ees tiibeti laamaga ning otsustab teda õpilase ning järgijana laama otsinguil jõeni, mille ääres laama ennustuse kohaselt valgustuseni jõuab.

Väike lugemisproov:

Romaani ajalooline kontekst on nn. Suur mäng, Briti impeeriumi ning Vene keisririigi vastasseis aasia territooriumil ning selle raames tuleb Kimil varastada tähtsaid dokumente ning riskida nii enda kui laama eluga.


Kim kui Mowgli prototüüp, kasvanud india keskkonnas ning visatud seejärel briti bürokraatiasse, ei omasta ei oma tööülesannetele, poliitikale, hariduse omandamisele ega karjäärile või rahale erilist tähtsust, vaid järgib oma südant ja pühendab end laama eest hoolitsemisele. Tähtis on headus ja inimlikkus, või nagu laama ütleb, tähtis on vaid Tee ja kõik muu on illusioon.

Romaan on kirjutatud indiahuvilisele - täidetud kultuurikontekstiga ning sõnavaraga, mida mõnikord internetiga seletama peab ja hindu igapäevaste ütluste ja tegudega. Eksootika paelub ja lummab. Samuti on spirituaalse ning poliitilis-pragmaatilise vastandamine nii Kimi sise- kui välismaailmas väga hingeliselt puudutav teema.

"Kim" oma kahesaja viiekümne leheküljega on põnev, kohati väga mõistatuslik, meeldejääv ja huvitav lugemiskogemus.

Ekskurss filmilinale: "Kalifornia" (1993)

Psühholoogiline draama "Kalifornia" käsitleb inimliku psühholoogia äärmuslikkusi, analüütilise empaatia, julmuse ning armastuse, intellektuaalsuse, ohtlikkuse ja sensuaalsuse variante. Film ei pälvinud laialdast edu ja ei naudi ka filmiandmebaasides kõrget reitingut, ükski peanäitlejatest ei olnud filmi tegemise hetkeks veel kuulus. Kriitikud andsid aga põhjendatult positiivseid hinnanguid: "Kalifornia" on suurepärane, naha alla roomav, õõvastavalt hea ning rahutuks jättev film, mis oleks pidanud pälvima tunduvalt rohkem tähelepanu.

Lugu räägib doktorant Brian Kessleri (David Duchovny) ja tema fotograafist tüdruksõbra Carrie (Michelle Forbes) reisist läbi Ühendriikide, eesmärgiks uurida ja fotografeerida kuulsaid sarimõrvarite pesitsuspaiku ning kasutada materjali raamatu avaldamiseks. Majanduslikel põhjustel otsustavad nad otsida kaasreisijaid ning leiavad lihtsakoelised hillbillyd Early Grayce'i (Brad Pitt) ning Adele Cornersi (Juliette Lewis), kellega siis koos reisile minnakse.


Film areneb nulltempolt kiirtempole etappide kaupa - neli figuuri juhatatakse sisse, viiakse kokku, lastakse omavahelisel dünaamikal areneda, tekitatakse empaatia- ja sõprussuhted meeste, naiste ja grupi vahel ning lastakse seejärel kogu konstruktsioon õhku, kui ilmneb, et üks neljast on psühholoogiliselt täielikult omadega läbi ja tapab hea meelega kaaskodanikke vähetähtsatel põhjustel erinevate instrumentide abiga või ka ilma.



Kuidas üks kompleksne ja üks lihtsakoeline naine omavahelise empaatia ning ignorantsi ebakõlas sõbrannadeks saavad, kuigi üks neist normaalmaailmale lõpuni täielikult võõraks jääb, ning kuidas kahe mehe lumm tulirelvadega üht üdini analüütilist ja üht üdini instinktidel veerevat mõistust ühendab, on vaid kaks huvitavat stseeni "Kalifornia" pooleteisetunnisest rännakust läbi normaalse ebanormaalsuse. Teoorias vastandatakse kaks tavalist kahele patoloogilisele. Kuid keegi pole mentaalse tervise seisukohalt täiuslik...

Teatud vähestel hetkedel võiks tegu olla ka komöödiaga, sest kõik paarid elavad läbi oma kriisiajad ning helged hetked ning ka sellele aspektile on korraks aega keskenduda. Et režissöör võttis aega isegi selle aspekti avamiseks, on kiiduväärt. Siiski on figuurid oma dünaamikas vaid inimestena, mitte boyfriend-girlfriend-aspektist, isegi mitte mees-naine aspektist, veel põnevamad indiviididena, neliksuhtes ning omaette, igaüks neist ettenägematute ebakõlade ning ebatervislike huvidega, lõpuks siiski üks oma hävitamislustis kõigist ohtlikum ja põnevam.


Narratoloogiline vundament on ehitatud neljale soliidsele kivile, mistõttu inimlikkuse ja ebainimlikkuse aspektid igas figuuris on huvitavad. Kaks täiendavad teinetest ja moodustavad ilusa sümbioosi, lähevad siis taas laiali ning toimivad indiviididena sama paeluvalt. See kehtib kõigi protagonistide kohta, kõik neli säravad omadel hetkedel ning aitavad üliheal filmielamusel valmida.

Mitte vähem hästi on valitud nii kohad kui valgus: filmi tempo ja värvid ning sünge miljöö jutustavad sama põneva loo kui figuurid ise.

Vaadake, jälgige, analüüsige, kohkuge.

Soovitan!

1908. Rudolf Christoph Eucken: Filosoofilised kirjed

Saksa filosoof ning uue idealismi esiisa Rudolf Christoph Eucken (1846–1926) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1908 oma filosoofiliste mõtiskluste eest. Huvitaval kombel leidis tema looming Rootsis rohkem heakskiitu kui Saksamaal - kuningas Oskar II. luges Euckenit väga hea meelega ning Eucken võeti ka Rootsi Teaduste Akadeemia liikmeks.

Saksamaal on Eucken tuntud vaid unustatud Nobeli laureaadina ning oma aja saksa filosoofid ning kriitikud ei tunnustanud Euckeni teoseid ei sisulisest ega keelelisest aspektist. Tema esseesid omal ajal küll loeti, siiski enam Skandinaavias kui Saksamaal, kuid hiljem unustati.

Selma Lagerlöf, kellest järgmises Nobeli-postituses juttu tuleb, oli samal aastal nomineeritud, kuid sai laureaadiks järgneval aastal.

Sirvisin "Filosoofilised kirjed" läbi - Eucken kirjeldab filosoofia kohta teaduste seas, tema ülesannet ning keskendub seejärel põhiküsimustele. Keeleliselt on lugemine väga ladus, kuid ei sisalda midagi erilist - sedakorda olen sakslaste seisukohaga ühel meelel.

Nobel anti kiitusega tõsimeelse tõe otsingu ning intensiivse mõttejõu ja kaugele nägeva pilgu, esitluse jõulisuse ning soojuse ja ideaalse maailmavaate arendamise ning esindamise eest. Akadeemia idealismisuunitlus ei olnud seega veel vähenemas.

Euckeni kultuurilise pärandi leiab Saksamaal muus laadis: paljudes linnades (Frankfurt, Hamburg, Jena, München) leiab Rudolf Euckeni tänava. Tema filosoofia aga on unustusse vajunud ja ilmselt põhjendatult.

Päikesejänku lugemispäevikul sai täna 50 000 vaatamist täis. 

Aitäh, kallid raamatusõbrad!

Colleen McCullough: "Ogalinnud" (Thorn Birds, 1977)

Austraalia kirjaniku ning neuroloogi Colleen McCullough' (1937–2015) ligi 700-leheküljeline eepos "Ogalinnud" on Clearyde perekonna saaga, mis ulatub nelja põlvkonna saatustesse ning toob esmakordselt Austraaliat maailmale lähemale. "Tuulest viidud" mastaabis suure traagilise armastuse lugu - naisprotagoniste on tihti võrreldud - oli tohutult edukas nii Austraalias kui mujal maailmas ning "Ogalindudest" vändati 1983. aastal neljaosaline telesari, üks siiani enim vaadatutest.

"Ogalinnud" kirjeldab ajaruumi 1915–1969 ning keskendub teoorias erinevatele Clearyde pere liikmetele, kuid keskmes on siiski kogu romaani vältel Meggie Cleary. Algselt noorima ning ainsa tütrena on Meggie elu vendade keskel ning napisõnalise ema ja pidevalt töötava isa vahel üpris raske, kuid muutub järk-järgult, kui isa Paddy vanem õde neile oma varanduse pärandab. Pere kolib Uus-Meremaalt Austraaliasse ning hoolitseb fiktiivse Drogheda, Austraalia viimase suure lambafarmi käekäigu eest kahe maailmasõja vältel. Clearyde pereliikmed näevad viiekümne aasta jooksul armastust, leina, sõda, pettumusi, vaesust, tormi ning tuld esimesest perspektiivist ja iga pereliikme kannatused ning kollektiivsed püüded ellu jääda ja seda võimalikult hästi teha on romaani arvukatel lehekülgedel kirja pandud.

Kuidas Uus-Meremaa mudas elav vaene pere õnneliku juhuse läbi jõukaks saab ning oma õnnega ümber käia oskab, on huvitav, kuid sellele lisanduvad peresisesed saladused, sõprused ning pettumused, saatuse kordumine õnnetu armastuse näol, suured kaotused ning nendega ümber käimine, aastaring maa ning selle taimede ja loomade eest hoolitsedes, farmitööde ning Austraalia iseärasuste kirjeldused, Drogheda kui suure müstilise mikrooganismi kirjeldused ja Austraalia mehe tüübistamine, mis samaaegselt huvitav ning nukker. Paljud paarid, paljud naised, paljud mehed ning paljud pered tulevad romaanis ette, enamik neist haarab veidi südant ning kutsub suurele Drogheda loole kaasa elama.

Nii paljude tegelaste ning sündmuste rägastikus jälgime siiski kogu aeg Meggiet, kes väikesest tüdrukust suureks tüdrukuks, teismeliseks, naiseks ning emaks saab, armastades pidevalt meest, kes talle oma südant täielikult kinkida ei saa, kuna see kuulub.... katoliku kirikule. Antikliimaks. Kuid Austraalia iiri ning inglise soost kodanikele on usk igapäevaseks teemaks ning kirikus käimine ja uskumine tähtis traditsioon, ka sellest loeb "Ogalindude" lehekülgedel piisavalt.

Meggie ja isa Ralph de Bricassarti õnnetu armastus ning sellest lähtuv Meggie kogu elu traagika, mis pole muud, kui tema ema elu õnnetu traagika kordus - oooo, saatuse iroonia! Mis suurepärane seebiooper - ning mida vanemaks Meggie saab, seda rohkem elu teda kandade alla tallab. Vahepeale midagi ilusat, Meggie lapsed, üks sisemiselt täiuslik, teine sisemiselt traagiline - romaanil on praktiliselt kaks lõppu, üks õnnelik ja teine õnnetu, kui Meggiest lähtuda.

McCullough' romaan on ühest küljest tõesti vaid romaan paljude tegelastega, kuid Austraalia siseelu, peredünaamika ning sotsiaalse kliima maailmale näitamise aspektist kultuuriliselt raskekaaluline, sest sellega pole enne teda ükski autor edukalt hakkama saanud. "Ogalindude" tegelased on värvikad, nad on inimlikud, kuid head, kuid sunnitud kannatama, usinad, kuid sunnitud tihti näpud verele töötama, ja näevad tihti siiski lugejale nähtavalt asju, mis neile õnnistusteks mõeldud, koormana. Saatuse iroonia on tihe ning nukker, kuid ometi on elu Droghedal ilus, sest elu on juba kord selline.

Pikk, tunderikas, kohati ühekülgne kuid, lendlevalt mööduv lugemiskogemus ning tõsiselt hea naistekas.

Ekskurss filmilinale: "Whiplash" (2014)

Jazzdraama noore andeka trummari ja teda inimlikkuse piirideni viiva õpetaja ekstreemsest suhtest, "Whiplash" (2014) võitis kolm Oscarit ning 87 muud filmiauhinda, eelkõige kõrvalosatäitjana J.K. Simmonsile ning filmi visuaalse ja muusikalise teostuse eest.

Filmi rahastamine oli algselt raskustega seotud, mistõttu vändati esmalt lühifilm, mille kaudu rahastamine täispikkuses filmi tegemiseks ka saadi. Mõlemad peaosatäitjad on muusikalise kogemusega, kuid higistasid end ka väljaspool linaelu lisaks harjutades villi. "Whiplash" on muusikahuviliste filmihuviliste uus Meka.


Andrew Neiman (Miles Teller) on džässi jünger ning pühendab oma keha ja hinge trummamisele. Noormees on tudeng mainekas (fiktiivses) Shafferi konservatooriumis, mille Stuudiobändi (jah, see on bändi nimi) kurikuulus dirigent Terence Fletcher ühel hilisõhtul agaralt harjutava Andrew avastab ning seejärel nõustub, noormehe bändi lisama. Filmi põhidünaamika on Andrew igavene aina ekstreemsemates episoodides korduv võitlus end tõestada ning antagonist Fletcheri aina radikaalsemad viisid noormees oma võimete piirile viia ning seeläbi end ületada.



Veriste pöidadega iluuisutajad ja veriste randmetega võrkpallimängijad ning sarnased filmid on oma nišši kaua hoidnud ning Andrew lugu ei ole edu saavutanud vaesest kodust pärineva poisi lugu või suure armastuse lugu või legendi sündimise lugu, vähemalt iseendas mitte, kuigi vaataja võib filmile filmimaailmas järgneva võimaliku loo kenasti järeldada. Siiski on tegu üpris klassikalise ma-pean-veel-rohkem-valu-tundma-et-uue-tasandini-jõuda-ja-ma-teen-kõik-endast-oleneva enese oma kunsti nimel piinamise filmiga, kus sümpaatia väga kiiresti ja selgelt protagonisti poolele läheb.

Tegelikult on mõlemad tegelased üpris neutraalsed. 
Andrew on napisõnaline apaatne misantroop, kes küll oma vanast kurvast isast hoolib ning tollega regulaalselt kinos käib ning kinost sebitud Nicole'ga suhet aretada üritab, kuid tegelikult trummamise nimel elab. Tema avalik tavainimeste halvakspanu ning lööv ausus nii pere kui tüdruksõbra suunas on küll aus, kuid väga ebaviisakas; poiss on ekstsentriline ning valmis end küll trummikunsti nimel lõpuni katki tegema, kuid tema motiivid ja tema loomus on samuti läbi ja lõhki isekad, mistõttu tema suur heitlus kohati ka kaastundeta jääb.


Fletcher on ühest küljest siga ja räige käega kõvahäälne millisekundini range dirigent ning muusikaõppejõud. Tema anne ning sihikindlus on aga sama imetlusväärne kui Andrew ning tema - lõpuni ebaselge, kas siiras või mängitud - inimlik pool tuleb rohkem esile kui Andrew.

Juba seepärast on selge, miks Simmons trobikonna auhindu pälvis - Andrew on oma traagikas ühekülgne, Fletcher on oma deemonlikkuses mitmekülgne.

Inimlikkuse narratiivist edasi vaadates on film musikaalselt tõeline maiuspala nii džässi kui rokkmuusika kui muusikakunsti armastajatele, sest millise täpsusega Stuudiobänd ise toimib ning millise pühendumusega noormuusikud oma kunsti harrastavad, on ilus vaadata. Film sisaldab arvukaid kuulamisväärseid esitusi ning lõpeb vaatamist väärt kulminatsiooniga.

Huvitav ongi, et "Whiplash" on millesti loona üpris tavalisest teinud midagi erakordset, vaid lugu iseeneses on tehtud vaatajat toolile naelutavaks. Kummagi figuuri taust või suured erilisused ei mängi mingit rolli, narratiiv on puhas, keskendub muusikale ning sellega seonduvale, koosneb sama suurel määral dialoogist kui muusikast ning annab vaatajale ühe võimsa elamuse. Ja filmi valgustus on samuti geniaalne.

Hilje filmi üle järele mõeldes pole lihtne seda erilisust sõnades kinni hoida, kuid filmi vaataks hea meelega uuesti.

Erakordne!

1907. Rudyard Kipling: "Džungliraamat" (The Jungle Book, 1894)

Briti-India kirjaniku Rudyard Kiplingi (1865–1936) allegooriliste jutustuste kogumik "Džungliraamat" ilmus esmalt osadena ajakirjades 1893–94 ning avaldati siis 1894 raamatuna.

Kipling sündis Indias ning veetis seal oma esimesed viis eluaastat, seejärel elas Inglismaal, Ameerika Ühendriikides, Indias, taas Inglismaal, tõstis jalga Jaapanisse ning puhkas perega regulaarselt Põhja-Aafrikas. Jutustused pärinevad autori kogemustest ning seega kogu maailmast, kuid põhiliselt siiski Indiast.

Akadeemia soovis Nobeli anda riigile, mida veel tunnustatud polnud ning nö. "suured" olid oma kandidaadid juba edukalt esitanud, seega oli Inglismaa kord. Lühinimekirjas oli ka nt. Algernon Swinburne, kuid taheti pärast vanemaid laureaate valida kedagi, kes polnud veel vana ning oleks üllitanud ka pärast preemia pälvimist. Seega oli Kipling suurepärane kandidaat.

Esiletõstetult kiidetud aspektid: tähelepanelik jälgimisoskus, originaalne kujutlusvõime, ideede mehisus ning erakordne jutustusanne. Kiplingi allegoriad on tõepoolest erakordsed kuid suuremalt jaolt ilmselt vaid lapsepõlvemälestused - tegelased on loomad erinevatest maailma nurkadest, enamasti India džunglitest, kuid Kipling jutustab ka näiteks hüljestest ning inuiitidest.

"Džungliraamat" koosneb proosajutustustest ning luuletustest, mõlemad kompositsioonilt kaunid - taas asjaolu, mis Kiplingi kirjanikuoskut näitab ning tema kogumiku eriliseks teeb.

Mowgli jutustused said Kiplingi loomingust kuulsaimaks, tehti film, ilmusid illustratsioonidega lasteraamatud, multifilmid, "Džunglilood" tuli ETVst ning omab kindlat kohta minu põlvakonna lapsepõlves. Mowgli lugu lavastatakse, filmitakse ning joonistatakse korduvalt.




Kiplingi lood on tegelikult väga lihtsad valmid ning kirjeldavad baastõdesid, kuid loomariigi seaduste maailmas on võimalik jutustada radikaalsemalt, kuna vere valamine on igapäevane tegevus. Reeturlikkus, edevus, uhkus, pealiskaudsus kuid samuti sõprus, lojaalsus ning vaprus on omadused, mis teatud loomadele omased. 

Üldise võrdsuse idee jahihüüdes "minu veri on sinu veri" ühendab erinevaid loomaliike; kodu džungel allub samadele reeglitele... kui Mowgli hundikarjast välja heidetakse ning ta lühikest aega inimeste külas elab, on tema arvamus inimestest väga negatiivne ning inimesi endid, välja arvatud Mowgli kasuema, portreteeritakse ka kui üpris tühiseid mammonat ning - vahet pole kui põhjendamata - imetlust jahivad, oma teel teistest üle astudes.

Ühesõnaga on Kiplingi lood moraalselt rikastavad ning eksootilised, seega euroopa lugejale põnevad ning värsked.

Tänapäeva lugejana ma ei teagi, kas Kipling oleks olnud nõnda edukas. Samas on Mowgli kui väljaheidetu ning nii inimeste kui loomade maailmas eriline kuid võõras igavene, ajatu motiiv ja noore mehe motivatsioon ning hingeelu on kirjeldatud subtiilsel, sihikindlal, vähesõnalisel kuid paljuütleval viisil.


Džunglilood on mõnus, kerge lugemine, kuid pakub soovi korral ka piisavalt materjali mõtisklemiseks.


Nobeli kirjanduspreemia laureaatide sarja Kiplingi väljaandes ning Akadeemia sooviks oli antud postituses valitud looming, kuid soovitan väga tugevalt lugeda 19. sajandi lõpul mängivat romaani "Kim", mis keskendub India ühiskonnale, kommetele, usule ning kahe protagonisti spirituaalsele arengule ja mida võib pidada Kiplingi loomingu kõrgpunktiks.


Kas Rudyard Kipling on humanist või misantroop? Iga argumenteeritud arvamus on legitiimne. Otsustage teie.

Albert Camus: "Katk" (La Peste, 1947)

1957. aastal Nobeli kirjanduspreemia pälvinud Prantsuse-Alžeeria nihilist, absurdist, üldiselt mõtleja, filosoof ja kirjanik ning muide andekas väravavaht jalgpallis, Albert Camus (1913–1960) ei pidanud end ise eksistentsialistiks, kuigi kriitikud teda eksistentsialistide ridadesse Sartre kõrvale paigutasid. Camus soovis oma ideid Sartrest lahus hoida, kuid ei kaasaegsed ega tänapäevalised ei olnud sellega nõus, seega on Camus tuntud kui eksistentsialismi lipulaev.

Autori päritolust rääkides: autor pärines nö. Pied-Noir-perest, st. tema vanemad olid isa prantslane ning ema hispaanlane, kes aga Alžeeriasse emigreerusid. Camus sai ülikoolihariduse Alžeerias ning kolis mingil hetkel Pariisi. Poliitiliselt aktiivne ning identiteedi poolest siiski rohkem prantslane kui alžeerlane - Alžeeria iseseisvumise idanemise protsess ning areng paelus muidu poliitiliselt väga aktiivset Camus'd vähem kui tema ema saatus selle taustal.

Camus on esimene Aafrikas sündinud Nobeli kirjenduspreemia laureaat. Samuti on ta kõige nooremana surnud Nobeli pälvinu - Camus hukkus 1960 autoõnnetuses. Mehe mantlitaskust leiti augustamata rongipilet - Camus otsustas viimasel hetkel reisida mitte abikaasa, vaid kirjastaja seltsis. Ka pärast laste sündi abielu institutsiooni tugevalt kritiseerinud ning ohtralt armukesi kogenud Camus oleks ilmselt omaenda surmast suurepärase lühijutu või näidendi kirjutanud.

Igasugustest siltidest hoolimata - täitsa Camus enda vaimus - võib 1947. aastal ilmunud "Katku" pidada eksistentsialismi pühaks graaliks, olgugi et Camus ei hooli idealismist ja institutsioonidest vaid keskendub absurdile ja humanismile; elu mõttetuse mõtlikule käsitlusele.

"Katk" ning "Võõras" (1942) on tuntumad proosateosed, lugeda võiks ka "Sisyphose müüti" ning eriti soovitan  esseekogumikku "Resistance, rebellion and death" (peaks olema eesti keeles "Mässav inimene").

Romaani toon on väga asjalik, jutustaja, kes end küll pidevalt mainib, kuid alati neutraalseks jääb, on lõpupoole iseend jutustajana tutvustav kuid romaani keskpaigast selgelt jutustajana äratuntav romaani peategelane, arst Bernard Rieux, kel tuleb Orani linna ründava ja laastava katkuda võidelda tubli aasta. Romaan on vähemalt jutustaja enese sõnul katku kroonika ning soovib jääda neutraalseks, kirjeldada vaid fakte, arve ning näidata linnas toimuvaid muutusi.

Salamisi ronib jutustaja muidugi ka inimeste sisemustesse - Rieux leppimine nii katku kui muude lähedasi laastavate faktoritega ning samaaegsed püüded oma patsiente nind nonde peresid surmaga lepitada on üks eksemplaarsetest viisidest ettekuulutamata hävinguga ümber käia. Katk lõppeks on vaid sümbol ootamatu ning indiviidist ja kollektiivist võimsama abstraktse võimu jaoks.

Eksemplaarsed on ka pastor Paneloux, kes palvete abiga katkust üle saada üritab, ajakirjanik Rambert, kes algselt iga hinna eest linnast plehku panna üritab, kuid siis abivalmiduse kasuks otsustab, ning mitmed teised figuurid, kelle surmaga silmitsi seismine mõnel juhul halvemini, mõnel juhul paremini lõpeb.

Camus' väga kunstlikult viide peatükki sätitud katkukroonika kulmineerub kolmandas vaatuses võika stseeniga noore poisi katkuseerumiga süstimisest ning sellele järgnevatest pikkadest surmaeelsetest piinadest. Kirjeldatakse, kuidas mehed murduvad, kuidas - huvitaval kombel, Rieux rahu-ise emast mööda vaadates - koguhulgas mujal, eemal viibivad või kirjeldustes mitte esinevad naisfiguurid - meesfiguurid oma täiesti olemasolevate teiste poolte eemalolekuga hakkama saavad, räägitakse inimlikkusest, kuid rahuliku, surma ning ahastust juba ennegi näinud arsti tooniga.

Rieux kui romaani jutustaja seisab mingis mõttes kõigist kõrgemal, kuna mees - strateegiline punkt - erinevalt kõigist teistest figuuridest - ei lange ahastusse ega murdu. Küll jutustab ta mingil hetkel oma naisest, kuid leiab seejärel taas oma tasakaaluka tagasihoidlikkuse ning hiljem meres ujudes kerge õnnehetkegi.

1992. aastal ilmus "Katku"
ainetel ka film

Inimlikkuse kirjeldamisel on üldiselt vaja emotsioone ning äärmuslikke situatsioone, antud romaanis on äärmuslik katk ise, mis Orani linna halastamatult ründab ning inimene kui pisike ühik pole indiviid, vaid tüüp. Seega on kogu romaan teoreetiliselt tüüpiline, sest katku stsenaarium on sama tüüpiline kui inimliku reageerimise variandid. Camus teab seda, kuid paneb kõigest hoolimata - nihilist ju ikkagi - kirja selle, mis inimese hinge sellistes üdini lootusetuses ellu jätab - lootuse enda. Katk taandub, inimesed juubeldavad, rongid sõidavad taas... Kuid ka elu helgema poole kirjeldus on vaid asjalik, vaatlev, kauge. Inimene on hea, halb, keskpärane, oma radikaalses muutumises huvitav. Vaid see on kirjeldamist väärt.

Kirjanikuna on ilmselt väga raske nii äärmuslikke elamusi kirjeldada kuid samaaegselt neutraalseks jääda.

Lugejana on teatud kohad kuiva kroonika stiili tõttu puised ning venivad, kuid äkitselt tõmbab miski taas jätkama ja see, mida ammu oli oodata, on kirjutatud nii paeluvalt, et lõpus juhtuvat teadeski on tähtis tee, mitte sihtpunkt.

Ja kas sellise analüütilise lugemiselamuse tekitamine polnudki mitte Camus eesmärk "Katku" kirjutades?

Tohutult huvitav kirjanik. Tutvuge. Lähenege mõistuslikult. Lubage elamus endasse. Seejärel tunnetage. Seejärel analüüsige uuesti.

Kelle elu oli kui palju väärt ja miks? Kas väärtus muutus mingitel otsustavatel hetkedel?
Kas Rieux on romaani moraalne kompass või tõesti pelgalt neutraalne kaasvaataja?
Kas katk kui ainus elu ja surma üle otsustaja on siinkohal Jumala kättemaksuga samastatav või pigem tõesti looduskatastroofi või sõjaseisukorra ülisuure hävinguga samastatav?
Kuidas sina reageeriksid, kui juhtuks nii ja kallim on parasjagu paarsada kilomeetrit eemal? Või hoopis kallim katkulinnas?

Küsimused, küsimused...


Camus' austajale võiks samuti meeldida:
Louis-Ferdinand Celine: "Reis öö lõppu" (link)
Jean-Paul Sartre: "Kinnine kohus" (link)