Pierre Michon: "Pisikesed elud" (Vies minuscules, 1984)

Prantsuse kirjanik, 1945. aastal Les Cardsis Châtelus-le-Marcheixis sündinud Pierre Michon õppis kirjandust ülikoolis ning alustas oma kirjanikukarjääri aastal 1983 ajakirjas Oracl. Autor üllitab teatud regulaarsusega lühijutte ning ajaloolist proosat.


Michoni esimene lühijuttude kogumik "Väikesed elud" (Vies minuscules) ilmus aastal 1984 ja on pälvinud nii prantsuse kui ka näiteks saksa kriitikute kiituse -- kogumikku peetakse üheks kaasaegse kirjanduse ainulaadseteks meistriteosteks.

Jutustused räägivad protagonisti pereliikmete eludest või inimestest, kellega ta oma eluteel kohtunud on: mehe esiisa, vanavanemad, patsient hullumajas, koolikaaslased... kõigile omistab Michon teatud erilisust ning kirjeldab nende elusid kõrge emotsionaalsusega.

Kohati tundub, et kirjanik on stilistiliselt räigelt üle pingutanud ning läheneb oma materjalile liiga emotsionaalselt, et seda hoomata. Eriti esimene jutustus rohkete Rimbaud tsitaatide ning viidetega mineviku suurkujudele (hetkel, mil protagonist kirjeldab Mallarmélikku palmi pidin küll silmi pööritama) kuhjatuna tundub oma kurnava sõnakõlksude kontsentratsiooni tõttu pigem oodi kui jutustusena ja on pidevalt oma võlu kaotamise piiril.

Siiski on jutustaja ja jutustus sümpaatsed, hetkes haaravad. Stiil muutub: järgmise jutustusega tuleb autor aga oma emotsionaalsuse loori tagant välja ja kätkeb oma emotsionaalsust kainemal viisil, rääkides tõepoolest inimestest, pigem nende isepäradest ja vigadest ning inimlikkusest (Vanaisa Eugéne "suri nagu peni; ja mind rahustab mõte, et minagi ei sure teisiti."), kuid ülistades neid samal ajal teatud nostalgilise tooniga.

Paralleelselt tuleb esile protagonisti keeruline suhe kirjutamise ning kirjandusega - mees jumaldab autoreid nagu Rimbaud ja Mallarmé ning soovib sama surematuid sõnu paberile panna, kuid ei ole võimeline kirjutama ning maandub narkouimas ning hullumajas. Subtiilne protagonisti kirjeldamine ning aina enam esile toomine läbi teiste figuuridega kokkupuutumiste episoodide on võib-olla kõige huvitavam kirjanduslik võte Michoni jutustuste kogumikus.

Lõpp tehakse veidi kiirelt -- autor kirjeldab viimasena oma väikese õe väga lühikest elu ning loob müüdi taevas istuvast inglist ning selle tulevasest elust õndsuses. Kurblik-ülistav lõpp tuleb väikese refleksiivse apoloogiaga üleva tooni võb-olla kohatu kasutamise eest, mis esimest raamatut kirjutanud noorele autorile veelgi enam sümpaatiat toob.

Minuscule tähendab eelkõige "tillukest" -- inimesed, kellest Michon kirjutab, on ajaloo annaalidele tõeliselt tähtsusetud, kuid autor leiab igas neist midagi imetlusväärset, või vähemalt mäletamisväärset ning loob oma üleva tooniga edukalt müstika nonde figuuride ümber. Meenus veidi Kasemaa "Leskede" (link) toon -- kuid antud juhul valitseb autor materjali tunduvalt paremini.

Hoolimata kohati väga lihtsakäelisesest suurte väljendite ja sõnadega vehklemisest, mis kohati häirib (kuid samas on ka üldiselt pranslastele omane), on Michoni "Pisikesed elud" meeldajääv ja muljetavaldav.


Link raamatule Varraku kirjastuse kodulehel (link)