Wednesday, September 30, 2015

Ekskurss filmilinale: "Whiplash" (2014)

Jazzdraama noore andeka trummari ja teda inimlikkuse piirideni viiva õpetaja ekstreemsest suhtest, "Whiplash" (2014) võitis kolm Oscarit ning 87 muud filmiauhinda, eelkõige kõrvalosatäitjana J.K. Simmonsile ning filmi visuaalse ja muusikalise teostuse eest.

Filmi rahastamine oli algselt raskustega seotud, mistõttu vändati esmalt lühifilm, mille kaudu rahastamine täispikkuses filmi tegemiseks ka saadi. Mõlemad peaosatäitjad on muusikalise kogemusega, kuid higistasid end ka väljaspool linaelu lisaks harjutades villi. "Whiplash" on muusikahuviliste filmihuviliste uus Meka.


Andrew Neiman (Miles Teller) on džässi jünger ning pühendab oma keha ja hinge trummamisele. Noormees on tudeng mainekas (fiktiivses) Shafferi konservatooriumis, mille Stuudiobändi (jah, see on bändi nimi) kurikuulus dirigent Terence Fletcher ühel hilisõhtul agaralt harjutava Andrew avastab ning seejärel nõustub, noormehe bändi lisama. Filmi põhidünaamika on Andrew igavene aina ekstreemsemates episoodides korduv võitlus end tõestada ning antagonist Fletcheri aina radikaalsemad viisid noormees oma võimete piirile viia ning seeläbi end ületada.



Veriste pöidadega iluuisutajad ja veriste randmetega võrkpallimängijad ning sarnased filmid on oma nišši kaua hoidnud ning Andrew lugu ei ole edu saavutanud vaesest kodust pärineva poisi lugu või suure armastuse lugu või legendi sündimise lugu, vähemalt iseendas mitte, kuigi vaataja võib filmile filmimaailmas järgneva võimaliku loo kenasti järeldada. Siiski on tegu üpris klassikalise ma-pean-veel-rohkem-valu-tundma-et-uue-tasandini-jõuda-ja-ma-teen-kõik-endast-oleneva enese oma kunsti nimel piinamise filmiga, kus sümpaatia väga kiiresti ja selgelt protagonisti poolele läheb.

Tegelikult on mõlemad tegelased üpris neutraalsed. 
Andrew on napisõnaline apaatne misantroop, kes küll oma vanast kurvast isast hoolib ning tollega regulaalselt kinos käib ning kinost sebitud Nicole'ga suhet aretada üritab, kuid tegelikult trummamise nimel elab. Tema avalik tavainimeste halvakspanu ning lööv ausus nii pere kui tüdruksõbra suunas on küll aus, kuid väga ebaviisakas; poiss on ekstsentriline ning valmis end küll trummikunsti nimel lõpuni katki tegema, kuid tema motiivid ja tema loomus on samuti läbi ja lõhki isekad, mistõttu tema suur heitlus kohati ka kaastundeta jääb.


Fletcher on ühest küljest siga ja räige käega kõvahäälne millisekundini range dirigent ning muusikaõppejõud. Tema anne ning sihikindlus on aga sama imetlusväärne kui Andrew ning tema - lõpuni ebaselge, kas siiras või mängitud - inimlik pool tuleb rohkem esile kui Andrew.

Juba seepärast on selge, miks Simmons trobikonna auhindu pälvis - Andrew on oma traagikas ühekülgne, Fletcher on oma deemonlikkuses mitmekülgne.

Inimlikkuse narratiivist edasi vaadates on film musikaalselt tõeline maiuspala nii džässi kui rokkmuusika kui muusikakunsti armastajatele, sest millise täpsusega Stuudiobänd ise toimib ning millise pühendumusega noormuusikud oma kunsti harrastavad, on ilus vaadata. Film sisaldab arvukaid kuulamisväärseid esitusi ning lõpeb vaatamist väärt kulminatsiooniga.

Huvitav ongi, et "Whiplash" on millesti loona üpris tavalisest teinud midagi erakordset, vaid lugu iseeneses on tehtud vaatajat toolile naelutavaks. Kummagi figuuri taust või suured erilisused ei mängi mingit rolli, narratiiv on puhas, keskendub muusikale ning sellega seonduvale, koosneb sama suurel määral dialoogist kui muusikast ning annab vaatajale ühe võimsa elamuse. Ja filmi valgustus on samuti geniaalne.


Hilje filmi üle järele mõeldes pole lihtne seda erilisust sõnades kinni hoida, kuid filmi vaataks hea meelega uuesti.

Erakordne!

2 comments:

  1. Aastaga oled küll rängalt eksinud :)

    ReplyDelete
  2. Iik! Näpukas! Tekstis sai õnneks õigesti.
    Aitäh!

    ReplyDelete