1910. Paul Heyse: "Itaalia novellid"

Saksa kirjanik, klassikaline filoloog, romanist ning kunstiajaloolane Paul Johann Ludwig von Heyse (1830-1914) kuulub kiidetud, pärjatud ning unustatud sakslaste hulka nagu Theodor Mommsengi (link Mommseni "Rooma ajaloole" selles blogis).

Kunstnikuperre sündinud Heyse oli väga tubli õpilane ning asutas juba kooliajal luuletajate klubi, veetis pikemat aega Itaalias ning tematiseeris itaalia kultuuri ja inimesi seetõttu suuresti oma loomingus. Teda loeti ja tõlgiti autori eluajal väga paljudes/se keeltes/se.

Heyselt pärineb Boccaccio Dekameronist loetud ning veel tänapäeval arutletud kotkateooria (Falkentheorie) ehk tees, et igas novellis peab olema nö. "kotkas" - objekt, mille ilmumisel loo narratiiv pöördub. See võib olla pistoda, kleit, veiniklaas, ehe, hobune, kotkas jne jne.

Nobeli kirjanduspreemia anti Heysele koguloomingu eest aastal 1910 ning taas kiideti kunstnikuannet ning idealismi tema jutustustes ja luuletustes. Heyse oli esimene saksa ilukirjanduse autor, keda Nobeli kirjanduspreemiaga pärjati. Samuti anti Heysele 1910. aastal aadlitiitel ning ta nimetati Müncheni aukodanikuks. Heyse ei kasutanud tiitlit kordagi.

Kuigi Heyset üheks 19. sajandi viimasteks suurteks novellistideks loetakse, ei küüni tema populaarsus järgmisesse sajandisse. Modernismi kirjanikud tituleerisid ta traditsionaalse kirjaviisi tõttu vanasse, iganenud põlvkonda ning unustasid ta sihilikult, ning asjade selline areng aja kontekstis on täiesti mõistetav, kuna Heyse novellid on küll kohati põnevad, kohati lõbusad, kohati armastusväärsed, kuid pigem ilutsevad ning modernismi mõistes igasuguse sügavuseta.


Lugesin nn. "Itaalia novellide" kogumikku Nobeli kirjanduspreemia laureaatide väljaande sarjast, mis sisaldab üllitisi 1850ndatest ja 60ndatest aastatest, paar lühemat paarikümneleheküljelist ning paar pikemat sajaleheküljelist jutustust: "Pisa lesk" (1865), "L'Arrabiata" (1853), "Mäe tüdruk" (1855), "Andrea Delfin" (1859), "Beatrice" (1867) jt.

Heysele tüüpiline on tekitada põnevust ning kirjeldada Itaalia linnu ja maastikke: Pisa, Veneetsia, Napoli ja teised linnad, külad, metsad ja jõed on elavate, värviliste kirjelduste hästi kätketud materjal.

Süzheed on üldiselt veidi seebiooperilikud - seitse aastat kestnud armuvalust tingitud eepiline kättemaks, mõrvaintriigid inkvisiitorite ja spioonide vahel, perekondade vahelised põlvkondi üle elavad pinged, südameasjad ning lustakuse lisamiseks koketsed lesed ning jutu- ja suudlushimulised noorikud.

Heyse jutustuste põnevus ja narratiivide iseenesest huvitav dünaamika sureb tema üpris monotoonsete sunnitud figuuride all. Suuresti põhineb minu kriitiline seisukoht kindlasti minu positsioonil tänapäeva lugejana ja mõistan täiesti miks Heyse omal ajal populaarsust kogus. Samuti mõistan Heyse kultuurilist tähtsust Itaalia kui maa saksa rahvale lähemale toomises ning erinevate maakondade ja linnade lühikese kultuuriloo kirjapanekut ning nö. lihtrahvale lähemale toomist. Sellel tasandil on autori panus vaieldamatu ning kirjeldused kiiduväärt.

Haarava, meeldejääva, kaaluka ilukirjanduse skaalal on Heyse üllitised vaid kerge lugemise ühepäevaliblikad.


Kellel aga aega üle, siis võib küll:

"Andrea Delfin" inglise keeles (link)
"L'Arrabiata and Other Tales" inglise keeles (link)