Wednesday, December 30, 2015

1913. Rabindranath Tagore: "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910)

Su lõputud annid tulevad mulle vaid nendele mu väga väikestele kätele. 
Ajastud mööduvad, ja ikka sa kallad, ja ikka on täitmiseks ruumi.




India kirjaniku Rabindranath Tagore (1861-1941) luuletuste kogumik "Gitandžali" (গীতাঞ্জলি, 1910) ilmus esmalt Bengali keeles ning autor tõlkis selle seejärel osade uuesti struktureerimise järel 1912 inglise keelde. "Gitanjali" avaldati Londonis India seltsi poolt ning see pälvis laialdase populaarsuse ka Euroopas.Tagore sündis Brahmanite ehk siis kõrgeima kasti peresse ning oli noorim neljateistkümnest võsust. Tema vanemad vennad tegelesid luule, kirjanduse, kultuuriga ning kodust kaasa antud vahendid ning haridus aitasid "Rabil" - nii teda kutsuti - vendade toetusel kirjutada ning hiljem väga kitsas raamis kulgev kooliharidus katkestada, Londoni ning Brightoni koole külastada ning juba kaheksa-aastaselt luuletada ja hiljem avaldada.

Küpses eas keskendus Tagore maailmisele ja joonistamisele ning kuigi tema põlvkond tema teoseid ei mõistnud, sai temast järgnevale põlvkonnale india modernse kunsti isa.



Populaarsusele andis muidugi juurde Tagore isiksus - levinud "Gitandžali" variandi eessõna kirjutanud W. B. Yeats rääkis mehe vaimsusest ning üldisest isikust vaimustusega ning kirjutas, et need, kel tahtmine Gitanjalisse parandusi sisse viia, pole viimast aimu luulest ja kirjutamisest. Yeatsi ning üldine lääne maailma suurenenud huvi india ning ida kirjanduse vastu - Yeats studeeris tol ajal Upanishaade - aitas Tagorel kuulsust koguda. Autor reisis aga väga palju - 1872 ja 1932 aastatel külastas ta kolmekümmet riiki ning tutvus peale Yeatsi veel Thomas Manni, Robert Frosti, Ezra Poundi jpt. kirjandusmaailma tegelastega. Tagore pidas loenguid filosoofia ja humanismi teemadel ning pälvis maailma imetlust oma optimismi ning vaimsusega. Samuti täitis ta oma kaftani ja pika habemega ida stereotüübi eksootilise esindusfiguuri kriteeriumid, niiet läänemaailma huvi oli kui algselt klisheelikel põhjustel tärganud, siis mehe sisu ning laadiga täiesti põhjendatud -- Tagore oli väga, väga huvitav inimene ja voolav, haarav luuletaja. Samuti Indias mitmel rindel reformaator ja edendaja - näiteks mängisid tema näidendeid tema pereliikmed ning lavale tohtisid minna ka naised, mis tol ajal polnud just tavaks.


Tagore kirjutas nii luulet kui proosat ja avaldas üle 50 luulekogu ning näidendeid, artikleid ja isegi kooliõpikuid, kuid aja mõjul sai ja jäi "Gitandžali" neist kuulsaimaks. Tõlgitud on tema loomingut suures hulgas ka eesti keelde -- lingil allpool eesti Vikipeedia artikli, kus päris pikk kirjanduse nimekiri huvilistele lugeda. "Gitandžali" pälvis esimese mitteeuroopa teosena Nobeli kirjanduspreemia aastal 1913. (Järgneval aastal, muide, preemiat ei antud, seetõttu jätkan alles aastal 1915 Romain Rollandiga.)

Pealkirja on veidi keeruline tõlkida - "Gita" tähendab laulu ning "anjali" pakkumist või kingitust, eelkõige aga ohvrit jumalale, lugedes "Gitanjali" värsse, ilmneb hetketi ka väga selgelt, et kirjutatakse jumalat ülistavalt ning luuletaja teeb end väikseks ja tähtsusetuks, pühendades oma luule ning oma laulu, oma keha ja oma hinge oma loojale. Uku Masing on loonud kauni tõlke - Laulupalvelus.

Kohati tundub aga ka, et luuletaja ülistab mitte otseselt jumalat, vaid loodust ning ilu enese ümber. Kohati on luule lausa sensuaalne. 


"Gitandžali" on väga hingeline luulekogumik ning indiahuviliste kirjanduskogemuste pagasis kindlasti tähtsal kohal.

Paar inglisekeelset katkendit:


My song has put off her adornments. She has no pride of dress and decoration. Ornaments would mar our union; they would come between thee and me; their jingling would drown thy whispers.
My poet's vanity dies in shame before thy sight. O master poet, I have sat down at thy feet. Only let me make my life simple and straight, like a flute of reed for thee to fill with music.
The child who is decked with prince's robes and who has jewelled chains round his neck loses all pleasure in his play; his dress hampers him at every step.

In fear that it may be frayed, or stained with dust he keeps himself from the world, and is afraid even to move.

***

If thou speakest not I will fill my heart with thy silence and endure it. I will keep still and wait like the night with starry vigil and its head bent low with patience.
The morning will surely come, the darkness will vanish, and thy voice pour down in golden streams breaking through the sky.
Then thy words will take wing in songs from every one of my birds' nests, and thy melodies will break forth in flowers in all my forest groves.

***

I am like a remnant of a cloud of autumn uselessly roaming in the sky, O my sun ever-glorious! Thy touch has not yet melted my vapour, making me one with thy light, and thus I count months and years separated from thee.
If this be thy wish and if this be thy play, then take this fleeting emptiness of mine, paint it with colours, gild it with gold, float it on the wanton wind and spread it in varied wonders.
And again when it shall be thy wish to end this play at night, I shall melt and vanish away in the dark, or it may be in a smile of the white morning, in a coolness of purity transparent.
On many an idle day have I grieved over lost time. But it is never lost, my lord. Thou hast taken every moment of my life in thine own hands.
Hidden in the heart of things thou art nourishing seeds into sprouts, buds into blossoms, and ripening flowers into fruitfulness.
I was tired and sleeping on my idle bed and imagined all work had ceased. In the morning I woke up and found my garden full with wonders of flowers.
Time is endless in thy hands, my lord. There is none to count thy minutes.

***

It was my songs that taught me all the lessons I ever learnt; they showed me secret paths, they brought before my sight many a star on the horizon of my heart.
They guided me all the day long to the mysteries of the country of pleasure and pain, and, at last, to what palace gate have the brought me in the evening at the end of my journey?
I boasted among men that I had known you. They see your pictures in all works of mine. They come and ask me, `Who is he?' I know not how to answer them. I say, `Indeed, I cannot tell.' They blame me and they go away in scorn. And you sit there smiling.

I put my tales of you into lasting songs. The secret gushes out from my heart. They come and ask me, `Tell me all your meanings.' I know not how to answer them. I say, `Ah, who knows what they mean!' They smile and go away in utter scorn. And you sit there smiling.
In one salutation to thee, my God, let all my senses spread out and touch this world at thy feet.
Like a rain-cloud of July hung low with its burden of unshed showers let all my mind bend down at thy door in one salutation to thee.
Let all my songs gather together their diverse strains into a single current and flow to a sea of silence in one salutation to thee.
Like a flock of homesick cranes flying night and day back to their mountain nests let all my life take its voyage to its eternal home in one salutation to thee.

Ilusas vormis saab inglisekeelset "Gitanjalit" lugeda siit (link)
Samuti kopeeritavat täisteksti inglise keeles tavalises tekstivormis siit (link)
Tagore tõlgitud teoste nimekiri eestikeelses Vikipeedias (link)
Üpris asjalik lihtsas keeles eestikeelne referaat Tagore elust (link)

No comments:

Post a Comment