Wednesday, October 7, 2015

Colleen McCullough: "Ogalinnud" (Thorn Birds, 1977)

Austraalia kirjaniku ning neuroloogi Colleen McCullough' (1937–2015) ligi 700-leheküljeline eepos "Ogalinnud" on Clearyde perekonna saaga, mis ulatub nelja põlvkonna saatustesse ning toob esmakordselt Austraaliat maailmale lähemale. "Tuulest viidud" mastaabis suure traagilise armastuse lugu - naisprotagoniste on tihti võrreldud - oli tohutult edukas nii Austraalias kui mujal maailmas ning "Ogalindudest" vändati 1983. aastal neljaosaline telesari, üks siiani enim vaadatutest.

"Ogalinnud" kirjeldab ajaruumi 1915–1969 ning keskendub teoorias erinevatele Clearyde pere liikmetele, kuid keskmes on siiski kogu romaani vältel Meggie Cleary. Algselt noorima ning ainsa tütrena on Meggie elu vendade keskel ning napisõnalise ema ja pidevalt töötava isa vahel üpris raske, kuid muutub järk-järgult, kui isa Paddy vanem õde neile oma varanduse pärandab. Pere kolib Uus-Meremaalt Austraaliasse ning hoolitseb fiktiivse Drogheda, Austraalia viimase suure lambafarmi käekäigu eest kahe maailmasõja vältel. Clearyde pereliikmed näevad viiekümne aasta jooksul armastust, leina, sõda, pettumusi, vaesust, tormi ning tuld esimesest perspektiivist ja iga pereliikme kannatused ning kollektiivsed püüded ellu jääda ja seda võimalikult hästi teha on romaani arvukatel lehekülgedel kirja pandud.

Kuidas Uus-Meremaa mudas elav vaene pere õnneliku juhuse läbi jõukaks saab ning oma õnnega ümber käia oskab, on huvitav, kuid sellele lisanduvad peresisesed saladused, sõprused ning pettumused, saatuse kordumine õnnetu armastuse näol, suured kaotused ning nendega ümber käimine, aastaring maa ning selle taimede ja loomade eest hoolitsedes, farmitööde ning Austraalia iseärasuste kirjeldused, Drogheda kui suure müstilise mikrooganismi kirjeldused ja Austraalia mehe tüübistamine, mis samaaegselt huvitav ning nukker. Paljud paarid, paljud naised, paljud mehed ning paljud pered tulevad romaanis ette, enamik neist haarab veidi südant ning kutsub suurele Drogheda loole kaasa elama.

Nii paljude tegelaste ning sündmuste rägastikus jälgime siiski kogu aeg Meggiet, kes väikesest tüdrukust suureks tüdrukuks, teismeliseks, naiseks ning emaks saab, armastades pidevalt meest, kes talle oma südant täielikult kinkida ei saa, kuna see kuulub.... katoliku kirikule. Antikliimaks. Kuid Austraalia iiri ning inglise soost kodanikele on usk igapäevaseks teemaks ning kirikus käimine ja uskumine tähtis traditsioon, ka sellest loeb "Ogalindude" lehekülgedel piisavalt.

Meggie ja isa Ralph de Bricassarti õnnetu armastus ning sellest lähtuv Meggie kogu elu traagika, mis pole muud, kui tema ema elu õnnetu traagika kordus - oooo, saatuse iroonia! Mis suurepärane seebiooper - ning mida vanemaks Meggie saab, seda rohkem elu teda kandade alla tallab. Vahepeale midagi ilusat, Meggie lapsed, üks sisemiselt täiuslik, teine sisemiselt traagiline - romaanil on praktiliselt kaks lõppu, üks õnnelik ja teine õnnetu, kui Meggiest lähtuda.

McCullough' romaan on ühest küljest tõesti vaid romaan paljude tegelastega, kuid Austraalia siseelu, peredünaamika ning sotsiaalse kliima maailmale näitamise aspektist kultuuriliselt raskekaaluline, sest sellega pole enne teda ükski autor edukalt hakkama saanud. "Ogalindude" tegelased on värvikad, nad on inimlikud, kuid head, kuid sunnitud kannatama, usinad, kuid sunnitud tihti näpud verele töötama, ja näevad tihti siiski lugejale nähtavalt asju, mis neile õnnistusteks mõeldud, koormana. Saatuse iroonia on tihe ning nukker, kuid ometi on elu Droghedal ilus, sest elu on juba kord selline.

Pikk, tunderikas, kohati ühekülgne kuid, lendlevalt mööduv lugemiskogemus ning tõsiselt hea naistekas.

No comments:

Post a Comment