1911. Maurice Maeterlinck: "Termiitide elu" ja "Sipelgate elu"

Belgia kirjanik, krahv Maurice Polydore Marie Bernard Maeterlinck (1862-1949) kirjutas prantsuse keeles. Autori sulest valmis näidendeid, luuletusi, esseesid ning jutustusi.

Maeterlinck tegutses aga ka loodusteadlasena ning on avaldanud arvukaid töid on erinevate putukate elust, näiteks mesilastest, ämblikest, sipelgatest ning termiitidest.

1911. aastal pälvis Materlinck Nobeli kirjanduspreemia, kandidaadina pakuti teda juba aastal 1903. Põhjenduseks tema ainulaadne belgia hinge müstika väljendamise oskus ning moraalse pärandi rikastamine. Samuti olla Maeterlincki erilisuseks tema oskus teadust ning religiooni, ratsionaalset müstilisega ühendada. Halba ei teinud muidugi ka asjaolu, et Maeterlincki näidendid olid Stockholmis 19. sajandi lõpul väga populaarsed.

Huvitaval kombel oli Maeterlinck inimesi kirjeldades pessimistliku suunaga - ta arvas, et inimeste elu on ette kirjutatud ning neil pole universumi kontekstis suurt kaalu. Nii kuis autor kirjeldas inimeste eluratta kurbust, kirjeldas ta looduse inimlikkust.. Enam imetles ta putukaid, taimi ning linde: autori ilusaimaks ning täiuslikumaks peetud teosed on "Mesilaste elu" (1901), "Sipelgate elu" (1930), "Termiitide elu" (1926) ning "Lillede tarkus" (1907). Tema näidenditest on siiani enim tuntud "Sinilind" (1909), "Pimedad" (1890) ning "Pelleas ja Melisande" (1892).


Termiidid ning sipelgad, kellest mina selle blogi tarbeks lähemalt lugesin, on Maeterlincki jaoks huvitav, intelligentne, alahinnatud tsivilisatsioon ühiskondlike rollide, vastutuste, ohtude, komplikatsioonide ning imetlusväärsete omadustega. Maeterlinck kirjeldab loodusloolisest ning inimlikust perspektiivist: kus putukad enim esinevad, millised on nende liigid, värvid, suurused, milline on pesa suurus ning struktuur, kuidas putukate argipäev möödub, millised ohud neid ootavad ning milline on aastaaegade tsükkel.

Maeterlinck loob teadusliku konteksti ning reastab biolooge, kes termiitide ning sipelgatega eelnevalt tegelenud, kirjeldab loodusteadlaste panust putukauuringutesse ning kirjeldab aeg-ajalt lugusid nende looduteadlaste isiklikest uuringureisidest, mil mehed putukaid jälgisid. Autor kirjeldab termiite ja sipelgaid kui huvitavaid loomakesi ning üritab lugejale selgeks teha, et nende eluga tutvumine laiendab silmaringi olulisel määral.

Kirjaniku künkalt kõneledes nendib Maeterlinck, et kirjanik peaks loobuma kasutust üleehitimisest ning kirja panema vaid selgelt vormistatud faktidel põhinevaid mõtteid, sest vaid nood elavad oma aja ka üle.

Sipelgate ning termiitide sisemaailma ning ühiskonda võrdleb autor tihti inimestega ning räägib ka putukate puhul moraalist ning empaatiast.

Maeterlinck kirjeldab mesilasi, termiite ja sipelgaid kui rahvast, sipelgad ja termiidid elavat alati kollektiivides ning rahvasteühendustes, samal ajal kui mesilased moodustavat sarnaseid ühendusi vaid harva.


Tegu on fragmentide kollektsiooniga, Maeterlincki võib samuti lugeda jupp-jupikaupa ja miskit ei lähe kaotsi. Loodushuvilisele on need kogumikud putukate elust põnevad, filosoofile samuti.

"Sipelgate elu" ja "Termiitide elu" on ainulaadsed kirjanduslikud-loodusteaduslikud üllitised ning putukahuvilised leiavad neist nii mõndagi meeldejäävat. Kirjandushuvilistele soovitan aga pigem Maeterlincki näidendeid.