Bulger (Depp) töötas FBIiga koos, et konkureeriv itaalia maffia rööbastelt lükata ning mehe lapsepõlvesõber, FBI agent John Connolly (Edgerton) söötis informatsiooni nii, et Bulger aastaid tagajärgedeta tegutseda sai. Kahju ei teinud muidugi ka asjaolu, et Whitey Bulgeri vend Billy (Cumberbatch) oli Bostoni senaator.
Hämmastav on asjaolu, et kui Bulger lõpuks tagaotsitavaks kuulutati, õnnestus mehel üksteist aastat lindpriina maailmas veeta, enne kui ta kätte saadi. Niiet lugu iseenesest on huvitav, mees on huvitav, teda ümbritsevad sündmused pakuvad piisavalt materjali.
Film on teoorias eluloodraama segatud tüüpilise gängsterfilmi istume baaris ja arutame tapmise üle tüüpi stseenidega ning tulevahetuste ja FBI pintsaklipslaste bürootülidega pikitud. Tegelikkuses läheb lugu aga veidi teisiti - film ise pole pooltki nii valju ja agressiivne kui treiler lubab.
Johnny Deppi kehastatud Bulger on halastamatu psühhopaat, kes kägistab mehi ja naisi vahel mõjuvatel põhjustel ja vahel, sest tal on halb tuju. Kuidas Bulger päise päeva ajal laste mänguväljaku kõrval mehele kuulirahe kõrri laseb, on vägagi õõvastav stseen. Sama õõvastav on ilmselge igasuguse empaatia puudumine ning jäägitu lojaalsuse absoluutne eeldamine, väikseimate vigade karistamine ning vägivalla vajadus ning nautimine. Depp on oma rollis vägagi veenev.
Edgerton agent Connollyna, kes Bulgerile ka lõpuni lojaalseks jääb, vastupidiselt enamikule tema illegaalsemate elukutsetega kolleegidele, mängib oma rolli - nagu naisele öeldud, sa abiellusid poisiga tänavatelt ja selleks ma jään. Kuidas kahe mehe sõprus ning lojaalsus püsib ning kuidas teoreetiliselt legaalsem kuju kõrge moraaliga ei hiilga, on väga huvitav jälgida.
Vaiksemalt lahendatud tapmised ning loogilis-pragmaatilised diskussioonid ning vähem üliemotsionaalset materjali on küll uus toon gängsterifilmide buketis, kuid üldmulje aspektist pigem boonuseks. Tempo on rahulik, sündmused vahepeal ligadi-logadi, kuid näitlejate esitlused on väga head ning see hoiab filmi täpselt parajal määral koos ning lineaarsena.
Dakota Johnson tuleks kahjuks välja arvata - niivõrd kui subtiilne hirm hilja koju tuleva mehe ees usutavalt mängitud, ei saa ta melodramaatilisemate stseenide kandmisega hiljem hakkama.
Film jätab pikemaks ajaks mõtisklema ning on täielikult omalaadne sarnaste keskel.
No comments:
Post a Comment