Saksa filosoof ning uue idealismi esiisa Rudolf Christoph Eucken (1846–1926) pälvis Nobeli kirjanduspreemia aastal 1908 oma filosoofiliste mõtiskluste eest. Huvitaval kombel leidis tema looming Rootsis rohkem heakskiitu kui Saksamaal - kuningas Oskar II. luges Euckenit väga hea meelega ning Eucken võeti ka Rootsi Teaduste Akadeemia liikmeks.Saksamaal on Eucken tuntud vaid unustatud Nobeli laureaadina ning oma aja saksa filosoofid ning kriitikud ei tunnustanud Euckeni teoseid ei sisulisest ega keelelisest aspektist. Tema esseesid omal ajal küll loeti, siiski enam Skandinaavias kui Saksamaal, kuid hiljem unustati.
Selma Lagerlöf, kellest järgmises Nobeli-postituses juttu tuleb, oli samal aastal nomineeritud, kuid sai laureaadiks järgneval aastal.
Sirvisin "Filosoofilised kirjed" läbi - Eucken kirjeldab filosoofia kohta teaduste seas, tema ülesannet ning keskendub seejärel põhiküsimustele. Keeleliselt on lugemine väga ladus, kuid ei sisalda midagi erilist - sedakorda olen sakslaste seisukohaga ühel meelel.
Nobel anti kiitusega tõsimeelse tõe otsingu ning intensiivse mõttejõu ja kaugele nägeva pilgu, esitluse jõulisuse ning soojuse ja ideaalse maailmavaate arendamise ning esindamise eest. Akadeemia idealismisuunitlus ei olnud seega veel vähenemas.
Euckeni kultuurilise pärandi leiab Saksamaal muus laadis: paljudes linnades (Frankfurt, Hamburg, Jena, München) leiab Rudolf Euckeni tänava. Tema filosoofia aga on unustusse vajunud ja ilmselt põhjendatult.
No comments:
Post a Comment