46. Nikos Kazantzakis: Zorba the Greek

“I’ve stopped thinking all the time of what’s going to happen tomorrow. What’s happening today, this minute, that’s what I care about.
I say: ‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m sleeping.’ ‘Well, sleep well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m working.’ ‘Well, work well.’
‘What are you doing at this moment, Zorba?’ ‘I’m kissing a woman.’
‘Well, kiss her well, Zorba! And forget all the rest while you’re doing it; there’s nothing else on earth, only you and her! Get on with it!’”


"Alexis Zorbas" või "Kreeklane Zorbas" on Nikos Kazantzakise tuntuim romaan maailma kontekstis. Kreeka jaoks on Kazantzakis 20. sajandi tähtsaim ja tõlgituim autor.

Kleeklase Zorbase elust jutustav romaan ilmus 1946 aastal, vändati filmiks 1964ndal aastal. Zorbast kehastav Anhony Quinn kandideeris oma rolli eest Oscarile.


Zorba tegelaskuju pärineb Kazantzakise enda elust. Romaan jutustab võrsuva kirjaniku kohtumisest Alexis Zorbasega, nende koos veedetud ajast Kreetal, tööst söekaevanduses, armuseiklustest ja kõnelustest.

Raamat tematiseerib kõiki eksistentsialistlikke küsimusi hingelisel, kirglikul viisil ja veiniklaasiga näpu vahel. Zorba domineerib tegevust ja kirjanik, minategelane ja jutustaja on silmapiiril pigem selleks, et Zorbat kirjeldada ja talle kontrastina raamiks olla. Jutustaja on raamatutarkusega täidetud, aga muus suhtes üpris ullike noormees, kellele Zorbase spontaansus ja kirglik eluviis lõpuks ka külge hakkavad. Zorba seevastu ei kahetse ühtki oma kohati vägagi sulilikest tegudest ja omab elutarkust ja igavese nooruse saladust, mis jutustajale lõpuni mõistatuseks jääb. Kontrastist rääkides väljendub ka minategelase püüd raamatukoi eluviisist välja murda ja Zorbase stiilis seigelda, see aga luhtub. Lõppideeks jääb oma loomusega leppimine ja iseendast lugu pidamise ja armastamise põhimõte, loobudes eitamast, et meis kõigis on nii head kui halba.

Jutustaja peab näiteks lugu ja kirjutab raamatut budismist, usub distsipliini ja piiripidamisse elus. Zorba seevastu kujutab Jumalat ette kui švammiga taevaväravate ees ootavat sõbralikku taati, kes hingelt patud pühib ja kõikeandestavalt värava avab. Iseend näeb ta kui Jeesust, kes igal ülestõusmispühal taas sünnib.

Hoolimata lootusetust nõrkusest kõigi naiste vastu ja kalduvusest, ajakavadest mitte kinni pidada on Zorba tegelaskuju tõepoolest eeskujulik ja annab tunnistust tema puhtast hingest - Zorba laskub lihalikke suhetesse vägagi lihava vanatüdrukuga ja lubab tolle naisekski võtta. Kuigi ta antud lubadust kunagi täita ei kavatse, valab mees hiljem pisaraid, kui naisega õnnetus juhtub. Kui jutustaja Zorba reisile saadab, et kaevanduse jaoks töövahendeid osta, naaseb Zorba paar nädalat kokkulepitust hiljem ja pajatab värvikatest armuseiklustest, teeb aga tasa kogu omatekitatud kahju.

Oma kahepoolsuses tekitab Zorba kindlasti nii mõnelegi ärritust, aga neile, kellele vabamõtlejalikkus istub, on ta suurepärase elufilosoofia kehastus. Tema hing on vaba, tema vaim on noor. Raamatutarkust pole talle vaja, et olla õnnelik.

Zorbat võiks iseloomustada kui elurõõmu ja -isu kehastust - elada tänases päevas, teha kõike südamest ja nautida elu, pühitsedes hedonismi. Samal ajal tunnistades nii tumedat kui helget loomust eneses - Zorba ütleb lisaks Jeesuse-paralleelile ka, et tema sees on deemon või lausa mitu, tema sees on kuradike nimega Zorba - saavutab ta tasakaalu ja imelise rahu eneses.


Lisaks Zorbase tegelaskujule saab lugeja ka pildi omaaegsest Kreetast, sealsetest maastikest, kohalikust kombestikust ja eluolust. Kazantzakis kirjutab omas elemendis, seega tuleb tema sulest loomulikul teel rikkalik kirjeldus kaasmaalaste eluviisist.


Kuigi Kazantzakise poolt kirja pandud tegelaskuju põhineb tõesti tugevalt sõbral, keda kirjanik kunagi reaalselt kohtas ja Zorbase tugev, toores, kuid sentimentaalne loomus pole läbinisti fantaasia vili, ütleksin siiski, et autor on õnnestunult kirja pannud midagi kaunist ja emotsionaalset. Zorba lihtsus, aga geniaalsus hämmastab ja puudutab.

Suurepärane lugemiselamus!