Ettenägematutel põhjustel sain alles nüüd naaseda. Loodan, et naudite oma suve!
Selle nädala raamatust rääkides:
Tõeministeeriumi töötaja Winston Smith on vaid üks tilluke hammasratas hästiõlitatud propagandamasinas, mille põhiline ülesanne on minevikku ehk siis printmeedias ilmunut pidevalt toimetada nõnda, et parteil oleks alati õigus.
Tänapäeva demokraatlikus euroopa ühiskonnas tundub selline totaalne kontroll võib-olla liialdatud fantaasiamaailmana, aga kujutan ette, et kui ameerika kirjanik George Orwelli "1984" 1949ndal aastal ilmus, oli tema düstoopia täiesti ajakohane ja asetas teatud maailmajaod väga hea resolutsiooniga peegli ette.
Tahan end väga lühidalt väljendada ja lihtsalt öelda, et Orwelli "1984", Huxley "Hea uus ilm" ja Ray Bradbury "Fahrenheit 451" on düstoopiate kuldkolmik, mida kindlasti lugeda tasuks. Antud juhul ehk siis "1984"st võib leida nii väärastunud armastust, ajakajalist poliitilist esseed kui makaabreid naturalistlikke elukirjeldusi.
Samuti arvan, et seda romaani (nagu ka teisi kahte ülalpool mainitut) tuleks uuesti ja uuesti lugeda erinevas vanuses - lugesin Orwelli keskkoolis, nüüd uuesti, ja kogu selle maailma õudus jäi sügavamale kumisema kui esimesel korral.
Ma usun, et enamik teist on selle raamatu nagunii kätte võtnud ja muidugi huvitaks mind kriitika. Olen mõtisklenud mõningate küsimuste üle nagu üleminekud proletariaadi ja parteiliste vahel, kuna kõige ülemised ja kõige alumised tunduvad oma kohta mitte kahtluse alla seadma. Samuti tahaksin, et naistegelase pähe natuke rohkem ronitaks.
Geniaalne on aga kogu Newspeaki kontsept, kuidas keele piiramise abil piiratakse võimet mõtteid väljendada ja kuidas seetõttu igasugune dissidentlus võimatuks muutub. Taaskord tundub selle rakendamine alamates kihtides ebarealistlik, samas võib argumenteerida nii poolt kui vastu.
Igatahes jätab jätkuvalt võrratult õõvastava jälje see, kuidas partei vaenlaste ajud täielikult puhtaks pestakse. Raamatu lõpp on nii suurepärane kulminatsioon. Lootusetus. Absoluutne kontroll.
Kohutav! Ja suurepärane!
Totentanz unter Sternenhimmel. Martina Hefter: „Hey guten Morgen, wie geht
es dir?“
-
Hefter setzt sich in ihrem Roman unter anderem mit den Themenkomplexen
Liebe, Einsamkeit, Krankheit und Altern auseinander – und hat in meinen
Augen den Pu...
Loetletutele peaks kindlasti lisama Zamjatini "Meie"! ("1984" teemadel sügavamalt sõna võtmiseks pean ta üle lehitsema/lugema)
ReplyDelete