40. Franz Kafka: Das Schloss

Franz Kafka on üks tuntumaid euroopa kirjanikke ja ka meie koolikirjanduse nimekirjas kindlal kohal. "Loss" on üks Kafka mahukamatest kolmest romaanifragmendist, lõpetamata jäänud teos pandi kirja 1922, avaldati Kafka sõber Max Brodi poolt pärast Kafka surma. Brodi võib tänada enamiku Kafka teoste avaldamise eest - Kafka ise palus sõbral kogu looming põletada.

"Loss", nagu enamik Kafka loomingut, räägib inimese hammasrattalikust loomusest ja näitab, kui abitu on üks inimene süsteemi suhtes ja kui võimatu on ühel alumisel astmel asuval ametnikul pääseda ligi kõrgeima astme juhtivale instantsile. Realistlik eluvaade ja detailsed kirjeldused sellest, kui absurdne võib bürokraatia olla (protagonist K. veedab alustuseks nädala lossi jalamil asuvas külas, enne kui teada saab, et tööd, mille tegemiseks ta kohale telliti, polegi üldse vaja teha ja viga tehti paar aastat tagasi, kuna üks paber aga osakondade A ja B vahel kaduma läks, on K. siiski kohal).

Kuna kogu Kafka looming on üks suur metafoor, võib kogu küla võtta kui lossi käepikendusena ja osadena süsteemist, mis K. ürituste vastu toimub. Kuigi lossist mingeid konkreetseid käsklusi ei tule, näib, et kõik teavad, mis lubatud ja mis keelatud, kuhu võib millal minna ja kellega millisel puhul rääkida või ühendust võtta. Samal ajal rõhutavad nad pidevalt, kuidas K. on väljastpoolt tulnud, ei kuulu ei lossi ega küla juurde.
Teiselt poolt esitab Kafka küll küsimusi ja kahtleb mõningate külaelanike aususes, aga võtab ka kiirelt omaks igasugused vajalikud muutused ja tunnistab oma abitust ülejäänute suhtes. Seega võiks öelda - süsteemi poolne allasurumine toimub reaalsuses, aga veel tugevamalt allasurutu enese peas, kes süsteemi võidukäiku vaid soodustab, kuna ei mõtle hetkekski väljaspool etteantud juhtliine.

Loss kui metafoor - sest kogu Kafka looming on vaadatav nn. kolmekihilise Kafka tordina: narratiivi ehk jutustuse enese tasand, filosoofiline tasand ja autobiograafiline- ehk elulootasand - on kõige tipp, seega vaadatav nii büroo tippinstantsina, jumaliku ligipääsmatu olevusena või Kafka enese perepeana.

Kõige selle põneva komplekssuse ja üldise varakult võrsunud Kafka-armastuse juures ei suutnud ma "Lossi" lõpuni lugeda - bürokraatiline detailsus tüütas mu allaandmiseni ära.
Seega lugege alustuseks parem "Metamorfoosi" ja "Protsessi", millest viimane "Lossile" sarnaneb.
Kellele "Protsess" väga meeldib, sellele meeldib kindlasti ka "Loss". Mina eelistan veidi teistsuguses laadis lugemismaterjali.