Wednesday, February 23, 2011

49. Yasunari Kawabata: "Mäe hääl" (Yama no oto, 1949-54)

"Yama no oto" ehk "Mäe hääl" on jaapani kirjaniku Yasunari Kawabata, 1968 aasta Nobeli kirjanduspreemia laureaadi kolmas inglise keelde tõlgitud romaan. Raamat avaldati osadena 1949-1954 ja ilmus inglisekeelses tõlkes 1970. Raamatust vändati mustvalge film aastal 1954.
Kawabatat peetakse jaapani naturalismi loojaks, üheks tähtsaimaks sõjale järgnenud aastate kirjanikuks Jaapanis ja ka üheks 20. sajandi tähtsamaks jaapani kirjanikuks.
Kuulsuse saavutas Kawabata romaanidega Snow Country ("Lumine maa", "Yukiguni") ja Thousand Cranes ("Tuhat kurge", "Senbazuru"), mis aga võrreldes "Mäe häälega", kuigi kaunid ja emotsioonide heliredelil veerandtoonideni küündivad, polevat kriitikute sõnul niivõrd mahukad ja komplekssed kui "Mäe hääl".
Lisaks pikemale proosale on Kawabata kirjutanud hea hulga lühijutte, näiteks "Izu no Odoriko" ehk "Jutustus Tantsijanna Izust" (The Izu Dancer).

"Yama no oto" on episood ühe pere argipäevast, edastatuna perepea, 62-aastase Shingo perspektiivist. Shingo silme läbi näeme abikaasa Yasukot, kes Shingost aasta noorem ja kelle kadunud õesse mees hullunult, kuid salaja armunud oli. Yasuko pole ilus naine ja Shingo on temast tüdinud, nimetab teda vanaemaks.
Poeg ja minia elavad perega, tütar mehega. Mõlemi abielud on ebaõnnestunud: tütar Fusako lahutab end mehest ja kolib koju tagasi, poeg Shuichi peab minia Kikuko kõrvalt armukest.
Kikuko ja Shingo vaheline suhe on kogu kompilatsiooni keskpunktis, kuna mõlemad näevad teist kui ainsat olendit, kellele oma lõputut kiindumust kinkida. Shingo oma tütar on aga õnnetu, nii ebaõnnestunud abielu kui kiusliku iseloomuga lapse kui isa tähelepanematuse tõttu.

Ja nii läbi päevade, nädalate ja aastaaegade, arenevad sündmused vaikselt, Shuichi suhted armukesega lähevad mäest üles ja alla, väikesed lapsed kannatavad, vanemad kannatavad ja oodatud kulminatsioon tegelikult kohale ei jõuagi... aga selline ongi naturalismi pärusmaa.

Kibemagus oleks hea sõna iseloomustamaks enamikku jaapani kirjandust, mis selle ka niivõrd suurepäraseks teeb - emotsionaalsuse mitmekihilisus, reserveeritud kombekas käitumine ja paralleelselt lugejale nähtavaks tehtud siseheitlus. Shingo on sõjas muutunud mees ja seetõttu kaotanud kontakti oma abikaasaga - mingil hetkel järgnes allaandmine. Naine on küll jätkuvalt tema kõrval, aga millestki rääkida neil enam pole. Ja kurbusega peab ta vaatama samasugust arengut oma poja abielus. Seetõttu üritab ta omal moel Kikukot kui oma uut võimalust õnnelikuks teha, olles samal ajal aga konfliktsetes olukordades poja poolt, kuna tegu on ju ikkagi tema pojaga.

Ja lugu olekski liiga trööstitu ja nukker a la Ibseni näidendid, mida lõpetades ("Vaimud" põhiliselt siinkohal) lootusetuse tunne kõhus muudkui närib ja närib.
Aga siinkohal tuleb esile Kawabata erilisus: naturalismile lisab ta näputäie realismi ja kaks näputäit impressionismi. Kõik tema tegelaskujud on head ja halvad, käituvad mõnikord ennastohverdavalt, mõnikord isepäiselt, võivad oma ingellikus loomuses järgmisel leheküljel peaaegu et mõrva sooritada. Ja kõige selle taustal on võimalus kogeda pildikesi Jaapanist, tema imelistest värvilistest aedadest erinevate puude ja lillede ja põõsastega, mille värvi ja kuju mõnikord lausa võimatu kirjeldada (ka see pakub ühes lõigus jutuainet), ning piltidega mägedest linna külje all ja linnadest mägede külje all.

Samuti lisab Kawabata lisakihi sümboolse tasandi näol. Shingo näeb pidevalt "veidraid" unenägusid, mida aga väga kergelt nii minevikukahetsuse kui tulevikuhoiatusena tõlgendada saab ja need lisavad tema isiksusele veelgi värvi. Lisaks räägitakse õhtusöögilauas kotatsu all varbaid soojendades enamasti sellest, mis päevalehes kirjutatud, ja needki lood on enamasti traagilise lõpu leidnud inimestest. Tihti inimestest, keda pere tunneb. Ja nii on inimlooma äärmuslik loomus pidevalt luubi all.

Narratiivi - ja psühholoogiline tasand jaotavad teksti oma mahult ilmselt pooleks - sündmused peres võtavad esimese, Shingo mõtisklused enese elu ja oleviku ja mineviku ja tema mõju üle oma lastele pluss unenäod teise poole.
Samuti on huvitav, kuidas tegelaskujud kohati täiesti mõistatuslikuks jäävad - valikud, mis tunduvad risti loomuvastased, tuuakse lugejani teiste inimeste vaatevinklist, mis tähendab, et lugejale jääb võimalus mõistatada, miks ometi Kikuko seda tegi, mida ta tegi. Sest vastus võib olla ilmselge, aga ei pruugi.

Kokkuvõttes: vaadake mõnd jaapani maali, vaadake geisha kurblike silmadega imekaunist nägu tantsuga kujundeid loova keha otsas või mägesid maastikumaalil, kus värvikontrastid meelega ülitugevaks maalitud. Just selline on Kawabata.

Kauni hingeeluga kirjandus. Soovitan soojalt ja süübin edaspidigi.

No comments:

Post a Comment